teisipäev, 12. november 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Õpetaja Marko hommikupalvus Vikerraadios 14.10.2019

Tere hommikust, hea kaasteeline! Soovin Sulle tänaseks tähendusrikast, mõtestatud ja elusat elu. Jeesus ütleb Johannese evangeeliumi 10. peatükis oma õpilastele viidates: Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti. Uku Masing on tabavalt kõnelnud elusamusest kui inimese eluülesandest, öeldes: „Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.“ Selle nädala hommikuminutitel tahangi koos Sinuga mõtiskleda elusa elu tunnustest.

Elusa elu üks tunnuseid on pühendumine kellelegi või millelegi enesest suuremale, mis annab elule mõtte ja tähenduse. Elus elu ei ole lihtsalt vegeteerimine, hulpimine või surfamine ühelt laineharjalt teisele, hulkumine kaubanduskeskuses või laadal, et nuusutada, vaadata ja katsuda ühte ja teist, kulutada oma raha emotsiooniostudele või pudi-padile ja pöörduda siis tühjade käte ja tühja hingega tagasi. Elus elu koosneb päevadest, mille lõppedes võib pea väsinult, ent rahuldustundega padjale panna teades, et selle päeva töö ja ettevõtmised on aidanud saavutada mingit suuremat ja kõrgemat eesmärki, aidanud muuta maailma paremaks kasvõi ühe inimese jaoks.

Kui ma eile kõnelesin vajadusest elada omaenda elu, päris elu, vastandina teiste poolt kirjutatud stsenaariumi täitmisele või teiste ootustele vastamisele, siis pühendumine tasakaalustab seda, asetades inimese elu toetuspunkti ja mõõtme temast enesest väljaspoole. Tõnu Lehtsaar on öelnud, et inimene on nii suur või väike, kui suur või väike on see, millele ta on pühendunud.

Pühenduda võib erinevatele asjadele – Jumalale, isamaale, rahvuskultuurile, teadusele, kunstile, oma abikaasale või lastele, kodule ja perekonnale. Pühendumine ei tähenda lihtsalt kellegi või millegi eelistamist, vaid enese sidumist. Soome keeles on pühendumise kohta tabav sõna – sitoutuminen, mis tähendabki seotud olemist sellega, kellele või millele pühendutakse. Ühes kristlikus koolituses, mis kujutab erinevaid lähisuhte vorme majana, mis koosneb erinevatest ehituskividest, on maja vundamendiks just pühendumine, millele iga tõeliselt oluline ja kandev suhe peaks rajanema. Suhe, milles ei ole pühendumist, on pealiskaudne, justkui tühi fassaad. Elus, milles ei ole pühendumist, puudub sügavus ja kandvus.

Pühendumine annab elule põhja, aga ka kestlikkuse. Inimese elu on ajalises perspektiivis üürike ja heitlik. Enamik sellest, mida me oma elu kestel alustame või ette võtame, jääb pooleli, sest meie aeg saab otsa. Kui aga see, millele me pühendume, kestab meist kauem, võib-olla sajandeid või aastatuhandeidki kauem, siis võime teada, et teised jätkavad sealt, kust meil pooleli jäi. Pühendumine millelegi kestvale ja püsivale võtab meilt vajaduse tormata, rabistada, üritada kõik asjad elus valmis saada või lõpuni viia.

Pühendumine on meisterlikkuse aluseks. Midagi tõelise pühendumusega tehes ja teenides kasvavad tasapisi, aastatega meie oskused, vilumused ja pädevused, meist saavad esmalt õpipoisid, sellid ja siis meistrid. Ometigi jääme ka meistritena alati õpipoisteks, sest mida kaugemale oma pühendumises läheme, seda avaramad võimalused meie ees avalduvad. Me armastame ja samas austame seda, millele või kellele oleme pühendunud.

Samas ei peaks ühestki pühendumisest saama sõltuvus, orjus või ebajumalateenistus. Miski ärgu saagu meelevalda minu üle, ütleb apostel Paulus (1Kr 6:12). Ja teisal ütleb ta: „olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt. (1Kr 3:22-23)

Soovin Sulle, hea kaasteeline, pühendumist tänasesse päeva, et Sul oleks julgust ja vabadust kinkida oma aega nendele ettevõtmistele ja suhetele, mis on Sinu elu kutse.

Palvetagem: Issand Jeesus, Sina oled tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti, külluslikult, elusalt. Õnnista meid algaval päeval, et me võiksime pühenduda sellele, milleks Sa meid oled loonud, vabastanud ja kutsunud. Ole meile valguseks, rahuks ja kaitseks selle päeva igal tunnil. Aamen.









| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346