neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


I advendipühapäev

Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemist himude rahuldamiseks!
Roomlastele 13: 11-14

Üks kuningas küsis kord targalt: „Mis valgustab inimest?“ – „Päike, mu valitseja.“ – „Aga kui päike loojub, mis valgustab inimest siis?“ – „Siis valgustab teda kuu.“ – „Aga kui päike ja kuu on mõlemad loojunud?“ – „Siis on tuli tema valguseks.“ – „Aga kui päike ja kuu on loojunud ning tuli kustunud, mis on siis tema valguseks?“ – „Siis on kõne tema valguseks. On ju nii, mu valitseja, et inimene läheb sinnapoole, kust kostab kõnet, isegi siis, kui ta iseenda kätt ei näe.“ – „Aga kui taevakehad on loojunud, tuli kustunud ja kõne vaikinud, mis valgustab inimest siis? Mis jääb inimesele täielikus pimeduses ja vaikuses? Kas on tema sisemuses loova elu allikas või sõltub ta ainult ümbritsevast?“ Sellele viimasele küsimusele jätab tark vastamata. Ta näeb, et kuningas on vastusele lähedal ning jätab selle küpsema.

Me oleme taas astunud uude kirikuaastasse ja advendiaega. Eile kuulutasime Vabaduse platsil välja jõulurahu. Kohe-kohe algavad jõulukontserdid ja jõulupeod. Kaubanduskeskustesse on kunstkuused, punaste mütsidega mehed ja hõõgvein ilmunud juba ammu. Ilm on küll soe ja sombune, aga pühademeeleolu püüame luua sellest hoolimata. Küllap meil on kõigil oma arusaam sellest, mis tingimata peab tõeliste jõuludega kaasas käima, olgu siis tegemist toitude, pühadekaunistuste, kingitustega või kallite inimestega koos veedetud hubaste õhtutundidega.

Advendiaeg aga pöörab meie pilgud sellelt, mida meie saabuvatelt pühadelt ootame, sellele, mida Jumal meilt ootab. Tõeline valmistumine Jeesuse Kristuse sünnipühaks tähendab sisemist muutust, puhastumist ja meeleparandust. Kas leiame oma sisemusest loova elu allika või sõltume ainult ümbritsevast, välisest, pealispindsest? Kas ootame jõulupühadelt vaid vaheldust argisesse rutiini, teatavate traditsiooniliste tegevuste ja nendega kaasaskäivate meeleolude taaskordumist, või ootame seda, et Lunastaja sünniks meie südameis ja teeks sinna jäädava aseme?

Tänase esimese advendipühapäeva jutluseks on meile antud apostel Pauluse sõnad taganevast pimedusest ja saabuvast koidikust: „Võtkem siis ült pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega.“ Ja täpsustades, mil kombel see peaks teoks saama: „Elagem kombekalt nagu päeva ajal, ei mitte prassimises ega purjutamises, ei kiimaluses ega kõlvatuses, ei riius ega kadeduses. Pigemini rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke liha eest hoolitsemist himude rahuldamiseks.“

Need sõnad võivad tunduda tüütu moraliseerimisena. Kas Jumala inimesekssaamise mõte on selles, et me loobuksime viinavõtmisest ja seksuaalsest lodevusest? Ei, Ta sai inimeseks ja võttis omaks meie madaluse, et meistki võiksid saada inimesed selle sõna sügavamas ja ilusamas tähenduses, et anda meie elule siht ja suund. Prassimist, purjutamist ja kõlvatust ei pea alati võtma otseses tähenduses, kuigi jah, küllap nendegagi on meie rahval üksjagu probleeme.

Ajaloolane ja Tallinna Jaani koguduse liige Lauri Vahtre kirjutab möödunudnädalases Õpetajate Lehes, et talle tundub vahel, nagu oleks üks osa eesti rahva ja tegelikult kogu Lääne haritumatest poegadest-tütardest sattunud mingisse purjuspäi laamendamise meeleollu, mille käigus pekstakse puruks vanaema serviis ja tehakse perekonnapiltidest lõke, et selle ümber tantsu lüües joobuda oma „avatusest“. Kiriku ja religiooni mõnitamine kogub aina tuure ja ulatub varsti sinnamaale, kus neid, kes risti peale ei sülita, hakatakse usu pealesurujatena taga kiusama. Kes ei kiida Kivirähki, pole õige vaimuinimene.

Lauri Vahtre küsib oma artiklis, kuidas olla inimene, ja soovitab aeg-ajalt lugeda Mäejutlust. Ta ütleb: “Ent kui küsida endalt, millest Kristus ülepea kõneles, siis vist sellest, kuidas olla inimene. Kuidas võidelda oma halva minaga ja tugevdada head mina. Kuidas tabada end enesepettuselt, püüelda paremaks saamise poole, vältides seejuures ülbet mõtet „olen teist parem“. Kõigi nende õpetuste juurde tõi Kristus rabavalt elulisi näiteid ja nõudeid – kui teid lüüakse ühele põsele, keerake ette teine; kui teilt tahetakse kohtu kaudu võtta teie mantel, siis andke kuub ja särk veel pealekauba; armastage ligimest nagu iseennast – vähe sellest, armastage ka oma vaenlast ja palvetage tema eest; ärge arvake, et halva teo tegematajätmine on kõik – ei, kõik on siis, kui suudate jätta mõtlemata ka halva mõtte.

Ja nõnda edasi. Võime kujutleda, kui palju vastuväiteid need jõulised, koguni lapsesuised nõudmised/normid/eesmärgid tekitasid. Palju mugavam oli ju sooritada oma kohustuslikud usutoimingud, lugeda oma kohustuslikud palved, annetada kohustuslikud annetused – ja uskuda, et Jumal on sellega (kuni järgmise korrani) rahuldatud ja armuline. Nüüd tuli keegi puusepa poeg ja teatas, et see on küll vajalik, aga pole kaugeltki kõik.

On väga raske öelda, mis veider põhjus see oli, miks nõnda ränki nõudeid esitav kuulutus lõpuks nii võimsalt ja laialt levida suutis. Võib-olla „oli aeg selline“, inimesed igatsesid ülenduda. Võib-olla igatsevad nad seda alati, kuid mitte kõik ja mõnel ajal rohkem, teisel vähem. Igatahes leidus peagi tuhandeid ja miljoneid, kes vähemalt üritasid Kristuse püstitatud ideaali suunas liikuda. See nõudis praktilisi ohvreid: nõudis andestamist, millegi äraandmist, mitmesuguseid muid loobumisi.

Viimasel ajal tundub mulle üha sagedamini, et nüüdismaailma lahkulöömine Kristuse õpetusest ja kõiksugu esoteeriliste imeõpetuste vohamine tuleb lihtsalt laiskusest. Tore on olla ateist ja korrutada jutukesi inkvisitsiooni kuritegudest, aga veel toredam on tegelda tunnetuse kõrgemate tasanditega ja kes teab mis meditatsiooni ja vaimsusega, sest sellel tegevusel puudub too tüütu omadus – nõuda praktilisi ohvreid ja sätestada praktilisi kohustusi.“

Armsad sõbrad! Jõulupühade ja sellele eelneva advendiaja rõõmusõnum on selles, et inimese kõige tähtsam omadus on võime muutuda ning Jumal tahab, et me muutuksime paremuse suunas. Otsides valgust oma elus ei pea me sõltuma ainult ümbritsevast ja välisest, ei pea piirduma kohustuslike pühadetoimingute sooritamisega – kui kaardid saadetud, kingid ostetud, sült keedetud ja jõulukirikus käidud, võib uskuda, et jõuludega on järgmise korrani ühel pool ning Jumal rahuldatud ja armuline. Võime paluda, et leiaksime oma sisemusest loova elu allika, ning saada Jeesuslapsele hälliks ja eluasemeks.

Endine Viljandi maavanem Kalle Küttis ütles Jaani kirikus peetud frantsiskusepäeva konverentsil: „Arvan, et siin maailmas pole oluline mitte see, kus me oleme, või kes me oleme, vaid see, millises suunas me liigume.“ Teisisõnu, Jumal näeb meis mitte ainult seda, kes me oleme, vaid ka seda, kes meist saada võiks. Sest nõnda on Tema maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirikus 29.11.2009


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346