neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


3. pühapäev pärast ilmumispüha

Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: "Aga õige jääb usust elama!"

Roomlastele 1:16-17

Armsad sõbrad! Kui Paulus nimetab evangeeliumi, mida ta on välja valitud kuulutama, Jumala väeks, siis see sõna, mida ta kasutab (kreeka k dynamis ), on tõepoolest üks vägev sõna. Mõelgem vaid sellest tüvest tuletatud võõrsõnadele meie keeles: dünamo (alalisvoolugeneraator), dünamiit (suure löögijõuga lõhkeaine), dünaamika (mehaanika haru, mis käsitleb kehade liikumist neile rakendatud jõudude mõjul; mingi nähtuse arenemis- või muutumiskäik, liikumise või tegevuse küllus), dünaamiline (liikumisest tingitud; tulvil sisemist jõudu, jõuline, hoogne; liikumis- või arenemisvõimeline). Pauluse jaoks on evangeelium mitte lihtsalt jutt või lugu, õpetuslike väidete või moraalinormide kogum, vaid vägi, mis võib nii plahvatada ja purustada, kui ka liikuma panna – üksikinimesi ning terveid rahvaid ja kultuure.

See võib tunduda üsna ülepakutuna – tänapäeval, kui vähemasti Vanas Maailmas läheb kiriku põhiline energia endal hinge sees hoidmisele . Toomas Paul on kirjutanud essee “Kahjutustatud kristlus”, kus ta osutab sellele, et paljudes kirikutes ei kasutata praegu enam kantslit, vaid selle all on väike pult. Tema meelest on see sümboolne. Kantsel eeldas selget ja meelevallaga sõnumit, mida kiriku praegu enam ei ole või veel ei ole. Ta ütleb, et üha vähem vajatakse kristlust selleks, et oma kogemusi mõtestada, nagunii puudub enamikul inimestest selgete kontuuridega maailmavaade. Religioon ei ole seotud kiriku kui organisatsiooniga, ta on muutunud isiklikuks asjaks. Siit ka nõue, et mitte keegi ei tohi oma usku teisele peale suruda. Kristlust mõtestatakse individualistlikes ja tundeliselt isiklikes väljendites.

Tõepoolest, enamik inimesi ilmselt möönab, et mingisugune Jumal või Saatus või kõrgem vägi, keegi-miski väljaspool meile tuntut ja teadaolevat küllap eksisteerib. Kuid see kõrgem vägi on leebe ja pehme ega esita inimesele mitte mingisuguseid nõudmisi ega pretensioone; ta on kahjutu selles mõttes, et ei takista meil elamast oma igapäevast elu nii, nagu see meile meeldib. Ja kui ühel hetkel enam ei meeldi, siis jookseb ta ühe sensitiivi ja esoteerilise õpetaja juurest teise manu, sest hambutuks, relvituks, kahjutuks tehtud evangeelium, millelt on võetud vägi ja mis on surutud kirikumüüride vahele, muuseumi, magamistuppa, teki alla, privaatsfääri, ega sellega ei ole palju midagi peale hakata.

Misjoniteoloog ja baptistikiriku pastor Ingmar Kurg, mu hea tuttav, sõnastas kord ühe lihtsa, aga minu jaoks olulise tõe: Jumal ei anna oma Püha Vaimu neile, kes ei oska või ei taha sellega midagi peale hakata. Kui me täna räägime evangeeliumist kui Jumala väest, siis tõepoolest – ükski isa ei anna dünamiiti või generaatorit niisama mängida, need on hoopis töö tegemiseks. Kui me mõnelgi hetkel tunneme, et meie usk on kuidagi hall, elutu, värvitu, hambutu, kahjutuks tehtud ja väeti, kas pole siis tihtigi põhjus selles, et me ise oleme liiga mugavad, me polegi valmis enamaks, pole valmis plahvatuseks ja puhastuseks, pole valmis evangeeliumi väge oma ellu vastu võtma ning seda väge kiriku, ühiskonna ja inimkonna teenistusse rakendama.

Kui meis pole oskusi, valmidust, küpsust, ennekõike aga isetust ja alandlikkust, mis on vajalik väega ringikäimiseks, siis võib see meile endile ja teistele kahjulikuks osutuda. Kui ema annab köögikombaini lastele, kes selle lusti pärast tööle panevad või koguni selle pärast kisklema hakkavad, siis lõikavad nad endil sõrmed maha. Küllap me kõik oleme kokku puutunud inimestega, kes lihtsalt uudishimust on hakanud mängima või manipuleerima vaimsete jõududega, mis on väljunud nende kontrolli alt ja muutunud ohtlikuks nende vaimsele või füüsilisele tervisele. Ajalugu pakub piisavalt näiteid ka selle kohta, kuidas evangeeliumi väge on püütud ära kasutada poliitiliste või majanduslike eesmärkide saavutamiseks või rakendatud see vägi suisa inimest alandavate ja orjastavate jõudude ja ideoloogiate teenistusse. Ja siin peab vaid paluma, hoidku Jumal meid evangeeliumi väe säärase kasutamise eest!

Aga niipea kui me oleme valmis usus Jumala ees seisma, Tema poegade ja tütardena, veel enam, Ta kaastööliste ja pärijatena maailmas elama, annab Ta meile oma evangeeliumi – rõõmusõnumi – väe, mis sütitab südameid, muudab inimeste ja rahvaste saatusi, paneb liikuma tervendavad, lepitavad ja uueksloovad jõud.

Jaan Lattik, legendaarne Viljandi maakoguduse õpetaja, on kirjutanud: „Mind valdavad iga kord omapärased arutlused ja kaalutlused, kui ma tulevikku vahin ja seal midagi ilusat, head ega paremat ei näe. Aga siis nagu tuleb keegi tuppa, paneb käe õlale ja sosistab kõrvu sõnu: mõtle veidi järele, enne kui sa mustad prillid endale ette seod ega näe kaugemale kuni järgmise raskuseni ja järgmiste kannatusteni. Mina olen üks sinu esivanemaid kaugest-kaugest minevikust, sealt Võrumaa metsade sügavusest, ja minu põli oli siiski raskem. Aga ma lõin läbi. Ja võin sind veel innustada oma ammukoltunud käega, kui sa seda soovid ja tahad.

Ja miks ma ei peaks seda soovima? Las õnnistab, las räägib juttu. Kas võib olla paremat allikat, kust saab juua usku tuleviku jaoks, kui seda on meie vanemate ja esivanemate eluraskustega rikkalikult üleujutatud eluaastad ja –päevad? Nemad pidasid vastu. Ja meie, nende haritud lapsed, ei tohi olla nõrgemad. Talupoja lapsed ja järeltulijad on kõikjal olnud suurimad edasirühkijad, kivide ja raskuste kõrvaleveeretajad ning raiesmike üleskiskujad.“

Kui ma Viljandi praosti ametiülesandeid täites panen kaela risti, mida aastakümnete eest kandis Jaan Lattik, siis on nii, nagu ütleks ta mulle, oma kaugele järeltulijale: „Minu põli oli siiski raskem. Aga ma lõin läbi. Ja võin sind veel innustada oma ammukoltunud käega, kui sa seda soovid ja tahad.“ Praosti kaelaristi tagaküljel on sõnad Mk 10:32: „Ja Jeesus käis nende ees.“

Samal kombel innustab meid Paulus, öeldes: „ Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama!“ Seda väge, millest tunnistab Paulus, saab ära tunda, vastu võtta ja jagada üksnes usus.

Seda usku tunnistame ka meie, kristlikud vennad ja õed, apostliku usutunnistuse sõnadega.

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 24.01.2010



| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346