neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


3. pühapäev enne paastuaega Lahti Salpausselä kirikus

Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas ja ta ütles neilegi: "Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!" Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: "Mis te siin kogu päeva jõude seisate?" Nad ütlesid talle: "Meid ei ole keegi palganud." Ta ütles neile: "Minge ka teie viinamäele!" Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: "Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!" Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: "Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!" Isand aga vastas ühele nendest: "Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?" Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud."

Matteuse 20:1-16

Armsad sõbrad! Tänase pühapäeva Uue Testamendi lugemises maalib apostel Paulus meie silme ette spordivõistluse: „Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!“ Peatselt algavad Vancouveri taliolümpiamängud ning miljonid inimesed eri maades veedavad õhtuid ja öid teleriekraanide ees, et põnevuse ja erutusega kaasa elada sportlastele, kes on aastaid treeninud ja pingutanud selle nimel, et olla teistest kiirem, visam, tugevam ja vastupidavam ning võita kuld-, hõbe- või pronksmedal.

Aeg-ajalt tundub, et mitte ainult sportlased, vaid kõik inimesed on kaasa haaratud lakkamatus võidujooksus – tuleb olla teistest parem, nutikam, töökam, edukam ja õnnelikum. Mõni aasta tagasi, enne ülemaailmset majanduskriisi püstitas Eesti peaminister eesmärgi „Viieteistkümne aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka“. See lause on tekitanud Eestis palju arutelusid ja mõtteavaldusi – on arvatud, et tarvis oleks pürgida hoopis viie õnnelikuma või viie kõrgema elukvaliteediga riigi hulka. Igaljuhul on vaja jõuda kellestki ette, olla võitjate hulgas.

„Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju,“ võis lugeda Eestis ühelt välireklaamilt. Ühiskond, kus me elame, on suures osas rajatud konkurentsile. Praktikas tähendab see alalist võrdlemist, hindamist, järjestamist ja vastandamist. TV-s kuuluvad vaadatuimate saadete hulka miljonimängud ja staaride võistlused, kus žürii koos vaatajatega saavad anda punkte ja koostada edetabeleid. Igal aastal valitakse Eesti miss ja Eesti viss, aasta ema ja aasta põllumees. Kirikuski valitakse aasta vaimulikke.

Tänase pühapäeva evangeelium lõpeb tõdemusega: „Viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks.“ See kummaline lause viitab sellele, et Jumala Riigis ei kehti meie koostatud edetabelid ja paremusjärjestused. See, kellel on surres kõige rohkem asju või kõige rohkem medaleid, võib osutuda hoopiski kaotajaks. Uut Testamenti läbib punase niidina sõnum osade või kohtade vahetusest (inglisekeelses teoloogilises kirjanduses nimetatakse seda reversal of the roles ). Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt, öeldakse Maarja kiituslaulus Luuka evangeeliumi 1. peatükis. Õigupoolest on osade vahetus leidnud aset juba Kristuse tulekus siia maailma: Jumal saab inimeseks, igavene ajalikuks, kohtumõistja sureb ristil.

Mõistujutt töötegijaist viinamäel seab päeva lõpul kõik ühele pulgale – kõik saavad palgaks ühe teenari, nii need, kes on rassinud kogu päeva kui ka viimasel tunnil kutsutud. See on justkui maraton, kus kõigile finišisse jõudnutele riputatakse kaela kuldmedal. Muidugi tekitab see osalejais hämmingut ja pahameelt, nagu ka viinamäe töölistes, kes tunnevad, et nende puhul pole rakendatud võrdse kohtlemise printsiipi.

Küllap tahab Jeesus meile selle mõistulooga viidata, et Jumala Riik ei ole spordi-, missi- või superstaarivõistlus. Jumala Riik ei ole tasu tubliduse, visaduse, töökuse ja vaevanägemise eest. Jumala riik pole ka tasu vagaduse, heade tegude, palvete, kiriku toetamise, hoolimise ja armastuse eest. Jumala Riik on teenimatu arm, nagu ütleb tänase pühapäeva teema.

Viimasel aastal on Soomes, Eestis ja kogu Euroopas järsult suurenenud töötus. Paljud inimesed mõistavad omaenda kogemusest neid töölisi, kes seisavad turul jõude ja ütlevad: „Meid ei ole keegi palganud.“ Mind ei ole kellelegi tarvis – minu oskusi, minu andeid, minu pingutusi ei vajata. See äratundmine on veelgi rusuvam ja raskem kanda kui tööpuudusega kaasnev aineline ebakindlus. Inimese üks põhivajadusi on olla teiste jaoks vajalik.

Kas me inimesed, kristlased, kiriku ja koguduste töötegijad, oleme Jumalale vajalikud? Sellele saab vastata kahtepidi. Kui kolmeaastane tüdruk nurub ema käest harja või tolmuimejat, et aidata emal tuba koristada, siis ilmselt ei ole temast töötegemisel just palju abi. Harjaga vehkides ja emal jalus koperdades võib ta segadust pigem suurendada. Küllap saaks ema toakoristamisega üksi hõlpsamini hakkama.

Ometi annab iga ema pisikesele harja pihku ja kiidab teda pärast: „Tubli tüdruk, olid mulle suureks abiks!“ Seda sellepärast, et ta tunneb heameelt ja uhkust ka tütre väikeste edusammude pärast. Kui ema teda ei usaldaks ning tal koos endaga koristada ei laseks, ei kasvaks lapsest kunagi inimest. Küllap on meile kõigile tuttav see uhkuse- ja tänutunne, kui meie hoolde usaldatakse mõni suur ja tähtis ülesanne, või kui keegi, kelle oskusi ja vilumust me imetleme, on valmis koos meiega mõnd tööd tegema.

Keskaja kirikus algas tänasel pühapäeval, 3. paastuajaeelsel pühapäeval vaimulike paast. Nõnda kõnetab tänane evangeelium ennekõike vaimulikke ja kiriku töötegijaid. Küllap oleme meiegi Jumala Riigi töölistena nagu see pisike tüdruk, kes kangesti tahaks koos emaga suuri tegusid teha. Mõnigi kord avastame ka kirikus, et meil napib teadmisi, oskusi ja visadust, tihti rikume suurest agarusest aga pigem midagi ära ja mõtleme tagantjärgi, kas minusugusest Jumalale üldse mingit kasu on.

Tõeline rõõmusõnum ja ime peitub aga selles, et Jumal meisse usub ja meile ülesandeid usaldab. Kui me tohime olla Tema, Kuningate Kuninga lapsed ja kaastöölised siin maailmas, töötada Tema viinamäel, siis on see juba iseenesest suurim mõeldav tasu ja arm. Üks Eesti kirikuõpetaja ütles kunagi: me peaksime selle eest peale maksma, et me kirikus töötada võime, sest seeläbi on meile antud võimalus elada mõttekat ja sisukat elu.

Kristus on meid vabaks ostnud selle ajastu tühjusest ja tühisusest. Me ei pea tegema kaasa kõiki neid võistlusi ja võidujookse, mille nimel inimesed kulutavad oma aega ja energiat, oma tervist ja meelerahu. Me ei pea endale ega teistele tõestama oma ainulaadsust ja vajalikkust, vaid võime olla tänulikud Jumalale, kelle usalduses ja armastuses on meile antud meie väärikus ja väärtus, meie töö ja meie tasu. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Lahti Salpausselä kirikus 31.01.2010


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346