neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Iseseisvuspäev

Kristus on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus. Temas on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil, nii nagu on iga üksikliikme ülesanne. Sel viisil saab ihu kasvujõu iseenese ülesehitamiseks armastuses.

Efeslastele 4:11-16

Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.

Matteuse 7:24-27

Hea iseseisvuspäeva kogudus, armsad kaasmaalased, kallid kaasteelised. Kui Sakala ajakirjanik paari nädala eest minult küsis, kas iseseisvuspäeval jutluse ütlemine ei ole keeruline, kas pole oht hakata kordama iseennast või teisi, siis vastasin eitavalt. Täna tunnen siiski end mõnevõrra kimbatuses. On nii palju seda, mida tahaks öelda ja jagada, mis täna hinge uhkuse ja rõõmuga täidab, aga ka magusvalusalt pitsitab. Ja teisalt tunnen, et kui oleme üheskoos siin pühakojas, Kõigekõrgema palge ees, oma iseolemise, oma vabaduse eest tänamas, oma eelkäijatele hingepalvet pidamas ja oma järeltulijaid Looja hoidmise ja kaitse alla palumas, kui oleme siin Eesti vendade ja õdedena, siis pole sõnu justkui tarviski.

Mis on see Eesti või kes on see Eesti, kelle sünnipäeva täna pühitseme? Võime kirjeldada teda eri külgedelt. Anti Marguste laul „See on Eesti“, mis kõlas ka möödunud laulupeol, koosneb vanadest kihelkondade nimedest: Kullamaa, Märjamaa, Setumaa, Põltsamaa, Tõstamaa, Eestimaa. Niiviisi moodustub Eesti mitte üksnes maakaardil, vaid ka meie ajaloolis-kultuurilises mälus kihelkondadest. Eestit kirjeldades võime võtta aluseks tema pinnavormid, maastikud, looduslikud kooslused ja ökosüsteemid, ning imestada, kui palju mitmekesisust mahub sellele väikesele maalapile. Võime kirjeldada Eestit läbi tema riiklike struktuuride ja välispoliitiliste suhete ning rahvuvaheliste organisatsioonide, läbi ajaloo, kultuuri või majanduse.

Minu kui vaimuliku ja hingekarjase jaoks on Eesti puhul kõige olulisemad ja kallimad inimesed. Veelgi täpsem olles – Eestile annavad näo eelkõige need mehed ja naised, keda kord president Ilves nimetas lõimevedajateks või keda praost Jaan Lattik kutsus sidepidajateks aja ja igaviku vahel, kui ta 1944. aastal ütles: "Olla sidepidajaks praeguse karmi ajastu ja tulevate päevade sündmuste vahel, see on äärmiselt raske ja suur ülesanne. Seda võtavad suured hulgad enda õlgadele, kuid vähesed saavad sellega hakkama."

Kõneldes sidepidajatest või lõimevedajatest ei pea ma silmas poliitilist või kultuurilist eliiti, ka mitte üksnes neid, keda ajalugu tunneb meie rahva suurmeestena. Mõtlen siinjuures ka paljusid avalikkusele tundmatuid mehi ja naisi, kes on tahtnud, julgenud ja osanud võtta enda õlgadele vabaduse ja vastutuse, mitte muganduda käesoleva ajaga, olla suuremad oma ajast ja saatusest, ning olnud oma sõnadega, aga veel enam oma tegude ja olemisega prohvetlikuks märgiks ja julgustuseks meile kõikidele.

Lugesin eile Tunne Kelami sõnu Eesti Vabariigi 71. aastapäeva aktusel Estonia kontserdisaalis 24. veebruaril 1989, kus ma ka ise kohal viibisin, nagu küllap nii mõnedki teist. Ta tuletas meelde Jakob Hurda viimast kõnet aastast 1906: „Meie elame suurel pööriajal Vene riigis. Ja igal pool tahetakse elu uuendada ja olu parandada. Mis kõlbamata ja risuks saanud, kadugu; mis tõesti kõlblik ja kasuline, õigus ja kohus, see tõusku ja elagu.“ Hurt manitseb kaaluma apostel Pauluse soovitust „Saage ikka paremaks“, sest „esimene ja ülem püüdmine on inimesi, asjaajajaid parandada ja uuendada. On need paremaks saanud, siis saavad ka asjad paranema.“

Tunne Kelam ütles tol aktusel 21 aastat tagasi: „Otsustavaks praegusel momendil ei ole mitte edukad manipulatsioonid ja manöövrid, vaid meie valiku puhtus – moraalne vundament, millele me oma iseseisvust ehitama hakkame. Aktuaalsem kui kunagi varem on tähendamissõna mehest, kes oma hoone ehitas kaljule. Sajud ja tormimöll ei suutnud hoonet kõigutada. Ebamoraalsete ja loomuvastaste kompromisside liivale rajatud hoone võib praeguses päikesepaistes näida moeka ja rentaablina, ent hakkab esimese rajuilma mõjul pragunema.“

Apostel Paulus, kirjutades kristlastele manduvas Rooma impeeriumis, mida iseloomustasid moraalne relativism ja üleüldine väärtuste devalveerumine, õhutab neid saama täiskasvanuks – kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.

Üleskutse kasvada, saada täismeheks, on eriti oluline lapsikus ühiskonnas ja lapsikus kultuuris, kus väärtustatakse noorust, kergemeelsust ja naudinguid, kus sihiks on olla õnnelik, muretu ja vaba, rahuldada oma ihasid, rikastuda kiiresti ja vahendeid valimata, ning kus probleemidest rääkimine ja tõsiasjadele näkku vaatamine on tihtilugu ebapopulaarne või lihtsalt nõme. Täisea mõõt eeldab kõigepealt moraalsete valikute puhtust – et meie tegusid ei määra mitte niivõrd pragmaatilised, vaid eetilised printsiibid –, ja teisalt vastutust – oma ligimese ees, oma järeltulijate ees, oma Jumala ees.

Möödunud laupäeval saadeti Tallinna Jaani kirikust viimasele teele Enn Soosaar, „vaimuhiiglane ratastoolis“, nagu teda nimetas Eesti Päevaleht, Hageri pastoraadis üles kasvanud tõlkija ja kolumnist, üks nendest meestest, tänu kellele on meil eestlastena võimalus ja kohustus olla suured oma vaimses enesetunnetuses ja moraalses puhtuses. 2007. aastal ilmunud raamatu „Isa ja tema aeg“, kus Soosaar meenutab oma isa, Tallinna Jaani koguduse õpetajat praost Albert Soosaart, lõpetab ta prohvetlikult: „XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ning hoiatab. Taas peaksime paluma: Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelevalda sattumise eest! Taas peaksime manitsema: Inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ja O sessinatses meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees. Et ei korduks, mida me ei taha, et see korduks.“

Jeesus oma Mäejutluse lõpus õhutab meid rajama oma eluhoone – aga me võime siin mõelda ka oma riigi ja rahvuse hoonele – kaljule. Me oleme viimastel aastatel näinud kinnisvaramullide lõhkemist, oleme näinud ka seda, kuidas buumi ajal kokkuklopsitud kauni fassaadiga karpmajadel varisevad rõdud ja langevad sisse katused. Me oleme kogenud illusioonide purunemist. Aga me oleme ka neil viimastel, keerulistel aastatel avastanud enda jaoks kirkamana kui enne need väärtused, mis kestavad ja kannavad. Me oleme õppinud oma riiki ja rahvast sügavamalt, küpsemalt ja täiskasvanumalt armastama. Oleme senisest enam õppinud otsustama ja vastutama. Olen selles veendunud.

Me oleme täna Eesti sünnipäeva pühitsemist sisse juhatamas siin Jaani kirikus, mida on räsinud ajastute tormid, tuuled ja ideoloogiad, mis on ikka ja jälle üles ehitatud ja mille viimane taastamine langes ajaliselt kokku Eesti riikliku iseseisvuse taastamisega. Ja sellepärast on siin oluline veelkord meenutada Tunne Kelami 21 aastat tagasi Estonia kontserdisaalis peetud kõne lõpusõnu, kus ta ütleb: „Me peame oma tulevikku ehitama ka vertikaalselt. Suutnuks Eestile suurema iseseisvuse taotlejaid tõsta oma pilgud Kremli tornide horisondist kõrgemale, et parandada vahekorda Kõige Oleva Issandaga, oleksid nad ehk avastanud sootuks avaramad võimalused kitsikusest pääsemiseks. Julgen väita, et kui meie reformaatorid oleks ühe sajandikugi Moskva ametkondade uste kulutamiseks läinud energiat suunanud siiraste palvetena taevaste ja maa Looja poole, võinuksid reaalsed positiivsed nihked Maarjamaal olla juba kümme korda suuremad. Mineviku valusad kogemused õpetavad, et eesti rahva hea käekäik ei ole mõeldav Jumala õnnistuseta.“

Head sõbrad, Eesti vennad ja õed. Tahan südamest tänada teid kõiki, kes te Eestit oma südames kannate, teda armastate, tema eest vastutate, tema pärast ka südant valutate, kes te olete lõimevedajaiks ja sidepidajaiks mineviku, oleviku, tuleviku ja igaviku vahel. Käigem väärikalt ja puhta südamega seda teed, mida meile on näidanud ja ette käinud Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson, Jaan Kross ja Lennart Meri, Enn Soosaar ja Linnart Mäll. Ja andkem oma riik ja rahvas Tema kaitse ja õnnistuse alla, kelle päralt on riik, vägi ja au igavesti. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 24.02.2010


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346