neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Kristuse ülestõusmispüha

Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.

1.Korintlastele 15:1-11

Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: "Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma." Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.

Luuka 24:1-12

Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Soovin teile kõigile, armsad vennad ja õed, rõõmsaid ja õnnistatud ülestõusmispühi. Täitku need pühad meie südamed rõõmsa lootusega ning säragu Kristuse hauast koitnud eluvalgus kõigis maades ja kõigis kodudes.

Tänases ülestõusmispüha evangeeliumis jutustatakse naistest, kes varahommikul Jeesuse hauale minnes leidsid kivi hauakambri suu eest ära veeretatuna, haua enda tühjana ja kohtusid inglitega, kes teatasid: Jeesust ei ole siin, Ta on üles äratatud! Naised pöörduvad hauakambri juurest tagasi ja kuulutavad kuuldust ja nähtust Jeesuse jüngritele ja kõigile teistele. Evangelist lisab: Need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.

Uskmatus kui suutmatus või tahtmatus usaldada Jumalat, võtta vastu sõnum Kristuse armastusest, mis sai avalikuks Tema surmas ja ülestõusmises, ei ole meie aja probleem ega tekkinud rööpselt teadusliku maailmavaate arengu ning üksikinimeste ja tervete ühiskondade vabanemisega kiriklike autoriteetide meelevallast. Ikka ja jälle puutus Jeesus kokku mõistmatuse ja uskmatusega – mitte ainult juhuslike möödakäijate ja ignorantsete rahvahulkade, vaid ka oma kõige lähemate õpilaste ja sõprade juures. Sama päeva õhtul, mida meie evangeelium kirjeldab, ilmub ülestõusnud Jeesus kahele jüngrile Emmause teel, ning kuulates nende pihtimust, ütleb Ta: Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud.

Küllap on ka meie hulgas neid, kes avali südamega kuulates kuulutust Kristuse ülestõusmisest, küsivad: kuidas saaksin sellesse uskuda, mida võiks see sõnum minu elus tähendada, millisele kohale võiks see kuulutus asetuda minu maailmapildis, minu argielus, selles tegelikkuses, mida kujundavad paljud erinevad ja tihti vastuolulised sõnumid, teooriad ja vaatepunktid? Kas lugu Kristuse ülestõusmisest tähendab minu jaoks enamat kui jutustus Okasroosikesest või Lumivalgukesest, kus kurjus saab karistada ning õiglus võidutseb – toredad lood, aga kes meist saaks neile toetuda oma isiklikes kriisides ja eluraskustes?

On iseloomulik, et ülestõusmisest kõneledes ei paku evangelistid ratsionaalseid argumente ega ürita kahtlejaid veenda ülestõusmise tegelikkuses. Emmause teel Jeesus küll seletab kahele jüngrile Pühakirja, eriti neid osi, mis Tema kohta käivad, aga nende silmad avanesid mitte Jeesuse jutlust kuuldes, vaid siis, kui Ta nendega lauas istus ja neile leiba murdis. Hiljem üheteistkümnele jüngrile ilmudes ning neid kohkunutena ja kahtlevatena eest leides ei kuluta Ta taas sõnu, vaid palub neil vaadata oma käsi ja jalgu ning puudutada end kätega. Ja kui nood rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, siis sõi Ta nende silma all ja koos nendega ning alles seejärel avas nende mõistuse pühadest kirjadest aru saama.

Apostel Paulus, kirjutades paarkümmend aastat pärast Kristuse ülestõusmist Korintose kogudusele, tsiteerib tõenäoliselt üht vanimat kristlikku usutunnistust: Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus on surnud meie pattude eest pühade kirjade järgi ja et Ta on maetud ja et Ta on kolmandal päeval üles äratatud pühade kirjade järgi.

Usutunnistusele ei järgne aga taas mitte selgitused, veenmine, tõestused, argumentatsioon, vaid nendele viitamine, kellele Jeesus ülestõusnuna ilmus: Ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.

Ülestõusmisusu omaksvõtmine ja edasiandmine ei tähenda pimedat kuulekust kellegi teise poolt sõnastatud usutõdedele, vaid elavat osadust: kristlik usk saab alguse kohtumisest ülestõusnud ja igavesti elava Jeesusega, kes annab inimesele uue elu, uue lootuse, uue perspektiivi, annab talle võimaluse elada teistsuguses reaalsuses, olla uus loodu ja uue ajastu sõnumitooja.

Armsad sõbrad, valgustusajast peale on Euroopa kultuuriruumis arvatud, et usk peab olema kõigepealt mõistuspärane, sest mõistus on jumalik kvaliteet inimeses, mis meid loomariigist kõrgemale tõstab. Kui me loeme ja kuulame nende inimeste väiteid ja etteheiteid, kes kristlust halvustavad ja põlastavad, siis viidatakse ikka ja jälle sellele, et usk on mõistusevastane, ebaloogiline, ajast ja arust, muinasjutt, mida kooliskäinud ja teaduslikku maailmavaadet pooldav inimene ei saa tõsiselt võtta. Inimene, kellel on ristiusu suhtes kõhklused või kahtlused, arvab aga asja parandavat sellega, et ta loeb läbi erinevaid raamatuid, saab aina rohkem teada, võrdleb erinevate kirikute ja kristlike teoloogide seisukohti ning jõuab sel viisil tasapisi tõele lähemale.

Me oleme harjunud pidevalt analüüsima nii ümbritsevat maailma kui iseennast, oma analüüsi tulemused vormime sõnadeks, lauseteks, väideteks ja vastuväideteks. Soovime rääkida, mida me mõtleme, mida tunneme, mida kardame, mis meile korda läheb. Psühholoogid soovitavad meil sõnastada kõik oma tunded, mõtted, igatsused ja fantaasiad. Selle taga on arusaam, et üksnes sõnastatu, sõnadesse pandu, on päris. Oleme iseendaga lakkamatus sisedialoogis.

Arvatavasti ka praegu minu jutlust kuulates mõtlete te minuga kaasa, annate hinnanguid, kiidate heaks, vaidlete vastu: See on täitsa minu mõte! Olen seda ennegi kusagilt kuulnud! Nii need asjad ikka küll ei ole. Mõnikord, kui ma olen palunud leeriõppijatelt või ka koguduseliikmetelt tagasisidet ja arvamusi jutluse kohta, siis öeldakse umbes nõnda, et mõne asjaga ma olin päri aga mõne teise mõttega ma ei nõustu. Tegelikult ei ole jutluse puhul üldse oluline see, kas keegi nõustub minuga või mitte. Ainsana oluline on see, kas jutluse kuulaja kohtus läbi jutlustaja sõnumi Kristusega, kas ta kuulis Tema häält, kutset, lohutust, julgustust, kas ta sai osa Tema olemisest ja väest.

Helsinki ülikooli praktilise teoloogia professor Heikki Kotila ütleb sõnade ja vaikuse üle mõtiskledes: „Ikkagi me teame väga hästi, et ei suuda elu ja tõelust sõnadesse püüda. Elu põgeneb meie sõnade eest – nendest ei piisa. Mingil kombel oleme teadlikud sellest, et meie sügaval sisemuses on olemas taju elust, inimestest ja Jumalast. Me teame, mis elus päriselt tähtis on. Vahetevahel – tõsi küll, vaid hetketi – aimame elu tõelist olemust. Aga kui hakkame seda taipamist sõnadesse põimima, siis see puruneb ja kaob. Kergesti juhtub nii, et iga vastus meie küsimustele viib meid tõest kaugemale.“ Mäletate, mida vastas Jeesus Pilaatuse küsimusele: „Mis on tõde?“ Ta ei vastanud. Tema ristilöömine ja ülestõusmine oli vastus.

Ristiusu keskmes ei ole õpetus, teooria, väidete kogum või maailmavaade, samuti mitte moraal või eetika, riitused või sotsiaalne aktiivsus, vaid ülestõusnud ja igavesti elav jumalinimene Jeesus Kristus. Kõigel, mida kirik – olgu siis kirik organisatsioonina või tema liikmed ühekaupa võttes – teeb, õpetab, kuulutab, on mõtet vaid niivõrd, kui see aitab kaasa inimeste kohtumisele ülestõusnud Jeesusega. Õpetaja Jaan Lahe sõnadega, kes pühadeintervjuus Postimehele ütles – kirik on otsekui vaimne ruum, et inimesed, kes seda ruumi täidavad, võiksid kasvada ja areneda.

Kiriku kuulutus, palved, armuvahendid, liturgia, vaimulikud harjutused on mõeldud aitamaks kaasa sellele, et kohtumised ülestõusnuga ei jääks uskliku elus juhuslikeks ja fragmentaarseiks, vaid et me võiksime Kristust tunda endas iga päev, iga hetk, et Tema võtaks meis kuju, palvetaks meis, hingaks meis, nagu ütleb püha Paulus: Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. (Gl 2:20) Protsessi, mille käigus muutub üha tugevamaks inimese osadus Jeesusega, nimetatakse pühitsuseks.

Igal pühapäeval, Kristuse ülestõusmise päeval, koguneme me Tema omadena kokku, et Ta võiks tulla meie keskele, tervendada meid oma Sõnas ning toita ja joota pühimas armulauas. Meie jumalateenistustel on küll tähtis roll tekstidel ja sõnal, aga selle kõrval peaksime me aina enam väärtustama muusikat, vaikust, erinevaid sümboleid. Veelkord Heikki Kotila sõnadele viidates: „Jumalateenistus ei ole ainult see, et keegi ütleb meile kuskilt kõrgelt, kuidas asjad käivad. Tähtis on, et võime oma Jumala ees olla need, kes me oleme. See on võimalik eeskätt vaikuses, Jumala ees puhates, hinge tõmmates, olukorras, kus puudub sund ja vaimne vägivald. Ka üksinda võib olla vaikselt, kuid vaikus saab uuelaadse sügavuse, kui see on jagatud, kui see tekib kesk samaaegset osadust.“

Vennad ja õed! See, mida maailm meilt, kristlastelt ootab ja vajab, ei ole mitte nõuanded, seisukohad, teooriad ja sõnad, vaid isiklik tunnistus ja kogemus ülestõusnud Kristuse vabastavast, tervendavast ja pühitsevast ligiolust meis. Avagem Talle oma süda ja meeled ning hingakem Temas vaikses tänulikkuses, imetluses ja rahus, mis on üle mõistuse. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 04.04.2010


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346