pühapäev, 8. detsember 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Ülestõusmisaja 4. pühapäev

Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat. Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust. Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast. Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!

Huulte, see tähendab sõnade abil ei suhtle me üksnes teiste inimeste, vaid ka iseendaga. End jälgides võime avastada, et me elame pidevalt sõnade ja lausete mõjusfääris, mida me endale lausume, ja millest mõned on saanud meile nii omaseiks, et nad teatud olukordades meile nii-öelda automaatselt pähe tulevad.

Benediktiini munk Anselm Grün Münsterschwarzachist, kelle raamatud vaimulikust juhendamisest ja tervenemisest on saanud omamoodi kristlikeks bestselleriteks, laskis oma koolitustel osalenud noortel inimestel kirja panna lauseid, mida nad enesesisenduse korras endale päev-päevalt ütlevad. Mõned näited: Juba jälle pean üles tõusma. Mul pole mingitki tuju. Ma olen nii väsinud. Vastik ilm täna. No nüüd hakkab see stress jälle peale. Liiga vähe sain magada. Nõme töö. Saaks ma selle tööga juba ühele poole. Ma ei meeldi kellelegi. Miks ma pean alati üksi olema? Miks mina pean selle kõik üksi ära tegema? Miks mul on nii vähe sõpru? Miks mind piinatakse? Miks alati mina ja mitte keegi teine? Miks keegi mulle midagi ei kingi, mitte midagigi? Ma kardan. Ma ei saa. Ma olen ebakindel ja kobakäpp. Ma olen nii tuim ja tühi. Sel pole ju mingit mõtet. Ma ikkagi ei saa sellega hakkama. Seda ei õpi ma ealeski ära. Mida nõmedust. Sa oled idikas. Miks just nüüd? Miks just nimelt sina? Ah, sa oleksid võinud selle nii jättagi. Jälle sõin ma liiga palju. Minu jaoks pole aega. Kõik see käib mulle täiega pinda. Sa lihtsalt ei suuda end vaos hoida. Jälle ei saanud ma sellega hakkama. Teised on minust palju paremad. Oijah, jälle see tund, jälle see õpetaja. Loodetavasti saab kool varsti läbi. No see juhtub ainult minuga. Olen ma ikka üks lehm küll. Tuju täiega nullis. No on seda vaja? Jätke mind ometi rahule. Mul on liiga palju jamasid kaelas. Ma ei taha praegu enam midagi kuulda. Oli alles tobe päev. Oleks kõik juba ometi möödas. Ma hakkan vist lolliks minema. Sa oled jobu. Milleks see kõik. Parema meelega oleksin ma surnud.

Ehk tuli meilegi siit midagi tuttavat ette… Pole sugugi vähetähtis, milliseid lauseid me endale lausume, milliseid hoiakuid ja millist sisemist ning lõpuks ka välist reaalsust nende läbi kujundame. Ühed võivad meid halvata, pahasse tujju mässida, enesehaletsuses ja pahameeles kinni hoida. Teised aga annavad meile jõudu, julgust, sisemist väge, valmisolekut ka keeruliste asjadega tegeleda ja toime tulla. On väga tähtis tegeleda nende lausetega, mis meis esile kerkivad ja millel on äärmiselt suur mõju meie hoiakule, meeleolule, mõtlemisele, tundmisele ja tegutsemisele.

Me keegi ei saa endis esile kerkivaid negatiivseid mõtteid, tundeid ja reaktsioone täielikult takistada või ära ajada. Küll aga saame me teadlikult tegeleda sellega, et pakkuda oma vaimule mõtteid, sõnu, lauseid ja tekste, mis meid seesmiselt puhastavad, pühitsevad, kindlamaks, julgemaks ja hoolivamaks muudavad ning lasevad meil rahulikumalt ja tasakaalukamalt suhtuda ka kõigesse negatiivsesse ja ebameeldivasse, millega meil tuleb kokku puutuda.

Tänase pühapäeva ladinakeelseks nimetuseks on Jubilate – "Hõisake"! Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti Tema kiitus! Tema paneb elama meie hinge ega lase meie jalgu kõikuda. (Ps 66: 1.8-9). Prohvet Jesaja kinnitab, et need, kes ootavad Issandat, saavad uut rammu –me võiksime öelda ka nii, et neile on avatud vaimsete jõuvarude reservuaarid, tulemaks toime stressi, väsimuse ja ülepingega. Heebrea kirja autor aga tuletab meile meelde, et see vägi ei tule meisse iseenesest, vaid me peame end sellele avama, seda endasse laskma voolata, tegema Jumala Sõna omaenda sõnade, mõtete ja sisemiste kujutluste aluseks: Viigem siis Jeesuse kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema tunnistajate huulte vilja.

Jumala kiitmine ja tänamine ei piirdu kristlase jaoks pühapäevase missaga, kuigi tõepoolest – koguduse jumalateenistus on meie ühise tänu ja rõõmu kõrgeim avaldusvorm. Kuid meile öeldakse, et Jeesuse kaudu Jumalale kiitusohvri viimine peab sündima alati, ja selleks kiitusohvriks on meie huulte vili. Küllap tähendab see, et Jumala Sõna, kiitus ja tänu Tema ligiolu ja armastuse eest peaks olema meie igapäevase enesesisenduse aluseks, peaks saama nendeks lauseteks, mida me ikka ja jälle, erinevates olukordades ja eluhetkedel endale kordame.

Vanaaja mungad tundsid meetodit, mis seisnes selles, et niipea kui mul tuleb pähe mingi negatiivne lause, vastan ma sellele kohe ühe positiivse lausega. Nii näiteks võib muuta harjumuseks mõttes paari õnnistava lause ütlemist kõikidele inimestele, kes meid ärritavad: „Jumal, õnnista teda!“ Või selle asemel, et kiruda mõnd enese arvates ebameeldivat ja rasket tööd, mis meil ees seisab, võime tänada Jumalat selle eest, võtta iga ülesannet kui Tema antud võimalust ja paluda Teda meile appi. Samuti on hea, kui me leiame endale Pühakirjast ja liturgiast lauseid, mille sisu on meie jaoks oluline, ning mida otsekui mäluda ja muuta osaks oma sisemistest hoiakutest, et nad hakkaksid meile automaatselt meenuma ja meie teadvust kujundama.

Näiteks on minu jaoks viimastel aegadel olnud isiklikult tähtis 23. psalmi algus: Issand on mu karjane, mul pole millestki puudus. Kordan seda lauset tihti – nii neil hetkil, kui tõepoolest on kõik minu ümber ja minus korras, hea ja kerge, kui ka siis, kui seisan silmitsi keeruliste või isegi ülejõu käivate olukordadega. Meenutan siis endale, et Issandaga koos oma teed käies ei puudu mul midagi, mida eluks vajan. Kui saan oma ülesanded Temalt, siis annab Ta mulle piisavalt kõike, mida vajan nende täitmiseks: olgu aega, olgu abilisi, olgu tarkust ja oskusi – ei ole tarvis aina korrutada, kui kiire mul on, kui palju tööd, mida kõike ma ei oska ja ei tea. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudus.

Enesesisenduse ja häälestuse mõttes on eriti oluline see, kuidas me algame oma päeva. Kui me ärritume, et peame juba jälle üles ärkama ja tööle minema, ilm on kehv ja ees seisab rutiinne või lausa ebameeldiv töö või kohtumine, siis on tuju terveks päevaks rikutud. Kristlane algab oma päeva tänu ja palvega, tuues hommikul oma huulte vilja tänuohvrina Issanda ette.

Mulle endale meeldib väga üks õigeusu kiriku hommikupalve:
Issand, lase mul hingerahuga kohata kõike, mida algav päev mulle toob. Anna, et ma usaldaksin end täiesti Sinu püha tahtmise hoolde. Juhi ja toeta mind selle päeva igal tunnil igas asjas. Mis sõnumeid ma ka sel päeval ei kuuleks, õpeta mind neid vastu võtma hingerahu ja kindla teadmisega, et kõike juhib Sinu püha tahmine. Juhata mu mõtteid ja tundeid kõigis mu sõnades ja tegudes. Ära lase mul üheski ettearvamatus olukorras unustada, et kõik tuleb Sinu käest. Õpeta mind käituma iga mu ligimesega otsekoheselt ja arukalt, kedagi ärritamata ja kurvastamata. Issand, anna mulle jõudu kanda algava päeva väsimust ja kõike, mis päeva jooksul juhtub. Juhata mu tahet. Õpeta mind palvetama, uskuma, lootma, kannatama, andeks andma ja armastama.

Olgu see meie palveks ja häälestuseks oma päeva alustades ka algaval nädalal. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 25.04.2010


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346