pühapäev, 26. mai 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Vaikne Nädal Kolmandas Eestis

Vaikne nädal ei tähenda ainuüksi vaikust, ka suureks, pühaks ja kannatamisnädalaks hüütakse neid seitset päeva, mis algavad palmipuude pühaga ning juhatavad sisse ülestõusmispühad. Kuidas? Kas ülestõusmispüha ei olegi vaikse nädala viimane päev? On ja ei ole ka.

Kui paljud eestlased teavad, et oma päritolult pole pühapäev muud kui kristliku nädala esimene päev? Mäletan vaidlusi ateistliku okupatsiooni algusest pühapäeva ümbernimetamisest puhkepäevaks. Ei saanud ju partei lubada midagi püha. Sellest, et okupantide eneste keeles kandis pühapäev nime ülestõusmine (voskressenje), ei sobinud rääkida. Veel vähem sellest, et kristlik pühapäev ongi olemuselt väike ülestõusmispüha, mis kordub iga nädal.

Pühapäev tuleb tagasi. Vaieldi mis vaieldi, eestikeelne nimi jäi. Ent kadus selle päeva pühadus ja tähendus: praegu on meil iga nädal viis tööpäeva ja kaks äripäeva, nädala esimesest päevast on saanud nädala viimane, nn nädalalõpu koostisosa. Praegu me küll restaureerime kirikuid - kuid kirikud ehitati ju pühapäeva pühitsemiseks!

Kolmas Eesti teab seda ega kaota lootust, et saab pühapäeva tagasi. Ja ennäe: juba käibki pühapäeviti kirikus.

Vaikus soosib järelemõtlemist ning vaikse nädala mõtteks ongi süvenemine elu ja surma, kurbuse ja rõõmu, teiste eest elamise ja kannatamise olemusse. Esivanemad on muu ilusa hulgas meile pärandanud sõna ristiinimene. See sõna ei vajakski selgitamist, ent kui palju on väärt pelk teadmine, et keegi kandis minu eest rasket risti? Paljud ei vaevu prügikasti viima paberitükikestki, mis kallis ligimene on maha pillanud. Kroonu köiest me parem ei räägigi.

Austame neid, kes langesid sõjas - andsid oma elu meie eest -, tavatseme ütelda. Ma ei tea teistest, kuid mina küll ei läinud sõtta oma elu andma, vaid ikka vaenlase elu võtma. Kuidas keegi; igatahes minule näib sõjas langemine võrratult kergem kui kogu elu kestev töö teiste heaks. Ent see ongi ristiinimese ideaal: aidata teisi alati, hoolitseda teiste eest, kanda teise inimese risti.

Suure Reede teenistused tuletavad meelde kannatuse müsteeriumi. Nad tuletavad seda meelde otse kombataval kujul: siin on nähtav ja käegakatsutav rist, siin on ristile naelutatud inimene. Muidugi, kui tahame seda näha ega käi kaarega ümber Kolgata.

Sama konkreetsed on kannatused meie ümber siinsamas, maal, mida nimetame Maarjamaaks. Tümps, trall ja tramburai ei tee Eestit paremaks, küll aga Esimese ja Teise Eesti lepitamine. Selleks, et rahvas praegustest kannatustest jagu saaks ja jalule tõuseks, peaks esiteks hulk eestlasi inimesteks hakkama. Vaiksel nädalal püüab Kolmas Eesti ise kasvada inimeseks saamise suunas ning aidata teistelgi avastada olulist.



Vello Salo
Pirita kloostri vaimulik, EPL 26.03.2002

Eesti Päevaleht, 26.03.2002


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346