neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


13. pühapäev pärast nelipüha: JEESUS - MEIE AITAJA

Kui puu on hea, siis on ta viligi hea,või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head,kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.

Matteuse 12: 33-37

Tänases evangeeliumitekstis kutsutakse meid mõtlema selle üle, mida me räägime ja kuidas me räägime. Küllap on sõna kui niisuguse devalveerumine, pisendumine, mandumine iseloomulik meie ajale laiemalt. Sest kui varem oli nõnda, et vähemasti avalikkuse ees said sõna võtta ikkagi vaid väljavalitud, siis nüüd võib igaüks end raadiosse helistades või internetikommentaare kirjutades välja elada ja välja öelda selle, mis sülg esimesena keelele toob. “Sest sõnad saand on kaubaks mustal turul, neist tõe jaoks pole enam ükski hea,” on öelnud poetess Ave Alavainu.

Jeesus ütleb aga: Su sõnust mõistetakse sind õigeks ja su sõnust mõistetakse sind süüdi. Tihti tundub meile, et sõnad on otsekui inimese loomusest midagi lahusolevat: noh, ütlesin jah, nõndaviisi, ega ma seda tegelikult ju ei mõelnud, lipsas lihtsalt üle huulte. Kuid see on enesepett: Suu räägib sellest, mida südames on rohkem kui küllalt. Hea inimene võtab välja heast aardest head ja kuri inimene võtab välja kurjast aardest kurja. Nii lihtne see ongi – nagu see, et õunapuu kasvatab õunu ja ploomipuu ploome.

Robert Võsu arutleb: nii mõnegi viisaka ja libekeelse inimese suust võib vihastamise hetkel, kui pidurid vabanevad, vallanduda palju kurja. Tavaliselt vabandataksegi end siis “kogemata” suust lipsanud sõnade pärast. Mida aga tähendab “kogemata”? Kogemata kukub taskust siis midagi välja, kui see on ääreni täidetud. Tühjast taskust ei saa midagi kogemata välja kukkuda. Sellised momendid näitavad inimese südame tõelist olukorda, sest mõttted pole ju alati sõnades väljendust leidnud.

Jeesus ütleb: Inimesed peavad aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud. Argon tähendab kreeka keeles “tegevusetu, jõude”, aga ka “mõttetu, tühine, kasutu, sisutu”. Tühjad sõnad on siis just niisugused, mida inimene ei kontrolli, sõnad, millel ei ole eesmärki, mis ei ehita ega muuda midagi, millest pole kasu, tühi loba, mis lihtsalt tuleb keelele, millega me täidame oma aega, millest koosneb tegelikult suur osa meie omavahelisest nn seltskondlikust suhtlemisest.

Anselm Grün räägib oma raamatus „Vaikimisest” vanakiriklikule kloostritarkusele tuginedes neljast kõnelemisega kaasnevast ohust. Esimene neist on uudishimu. Uudishimu tekitab hajevilolekut. See, kes on hajevil, tegeleb kõikide asjadega korraga. Siis ollakse endast eemal, tühi ja pealiskaudne. Selline inimene ei suuda enam Jumalale mõelda. Temas ei saa ka midagi areneda ega vilju kanda. Kui ei suudeta midagi enda teada hoida ja lobisetakse kõik välja (nii hea kui halb), siis jätab see mulje pealiskaudsest, mitte sügavast inimesest.

Teine rääkimise oht peitub teiste inimeste üle kohtu mõistmises. Kui me jälgime tähelepanelikult oma kõnelemist, siis märkame, et enamasti räägime me teistest. Me levitame kogu aeg lihtsalt mingit teavet teiste kohta. Teised on ju nii huvitavad! Nende kohta on kogu aeg kõneainet. Isegi kui kavatsetakse teistest head rääkida, tabatakse end ühel hetkel siiski neile hinnanguid andmast, liigitamast, või võrreldakse iseennast nendega. Sageli teistest rääkides kõneleme me tegelikult iseendast, kuigi me seda endale ei teadvusta. Räägitakse asjadest, mida tegelikult soovitakse iseendale, või siis asjadest, mis käivad närvidele, provotseerivad mingil moel või teevad ebakindlaks. Kuid teistest rääkides ei teadvusta ma endale, et tegelikult räägin ma iseendast ja oma probleemidest. Sedasi ei juhigi see mind suurema enesetunnetuseni, vaid vastupidi – sel moel hiilin ausast enesevaatlusest kõrvale.

Kolmandaks rääkimise ohuks on munkade arvates kuulsusjanu. See, kes palju räägib, asetab end sageli toimuva keskpunkti. Selline inimene räägib pidevalt vaid iseendast, püüdes end seada paremasse valgusesse ja igati upitada. Rääkija tahab, et teda tähele pandaks. Rääkija tahab, et teda kuulataks ja tõsiselt võetaks. Üsna sageli ootab ta sedagi, et teda tunnustataks või isegi imetletaks. Enesele märkamatult väänatakse siis sõnu nii, et need tooksid tunnustust. Sel moel ongi rääkimine tihtipeale oma kuulsusejanu rahuldamine.

Neljandaks ohuks rääkimise juures on oma sisemise valvsuse unarusse jätmine. Rääkides muututakse iseenda sisemise valvsuse suhtes hooletuks. Kui ma räägin, siis lahkun ma pidevalt iseendast, oma keskmest. Rääkides ületan ma oma sisemisi piiranguid, mille ma olen endale seadnud oma mõtete ja tunnete paremaks korrastamiseks.

Aga sõbrad, me ei ole selleks tänasel pühapäevahommikul tulnud siia kirikusse, et kuulata manitsust või moraalilugemist. Me oleme tulnud, nagu ütleb tänase pühapäeva teemagi (JEESUS – MEIE AITAJA) et palves kõnelda oma elust, oma muredest ja rõõmudest, oma lootustest ja igatsustest Temaga, kes on meie Aitaja. Tema võib anda meile armu ja tarkust, et vältida sääraseid kokkusaamisi, koosolekuid, seltskondi, telefonikõnesid ja kirju, mis koonevad sõnadest, millest ei ole kasu, ja otsida pigem sääraseid suhtlemisvorme, kus me saame rääkida ja mõelda olulisele ja vajalikule.

Taas alustab meie koguduses piibli- ja palvering, kus on oluline roll rühmavestluses – inimesed saavad omavahel rääkida elu mõttest ja usutakistustest, Jumalast ja Tema usaldamisest, jagada oma arvamusi ja kahtlusi. Kui me ausalt endasse vaatame – äkki just see on, mida me inimeste ja kristlastena vajame, äkki just selleks, et üheskoos laulda, palvetada ja usuasjadest kõnelda, tuleb meil aega leida ja aega võtta ning mõni muu toimetus või kokkusaamine edasi lükata?

Suu räägib sellest, mida südames on rohkem kui küllalt. Ehk tuleb meil siis tõsiselt küsida, mis on meie südames, või õigupoolest – kes on meie südames? Elmar Salumaa sõnadega: “Kes ei otsi Jumalat, sellele ei jookse ka Jumal järele ega püüa teda vägisi! Kes aga taotleb, et Kristus tema sees võiks kuju saada, see osaleb üha Jumala armus.” Martin Luther on õpetanud: “Õhtul enne magamaheitmist meenuta alati mõnd kohta Pühakirjast ja mälu see igati läbi. Seda ei tarvitse olla palju, vaid üsna vähe, ent olgu hästi läbi mõeldud ja mõistetud, nii et see hommikul ärgates sulle omane on.”

Mart Jaanson kirjutab möödunudreedeses Sirbis: „Tahaksin lõpuks välja tuua veel ühe KLPRi suure vooruse, mis käib muidugi iga kiriku lauluraamatu ja laiemalt pühade tekstide kohta. Nimelt, see võimaldab elusamalt elada, kui kasutada Uku Masingu väljendust. Või teeb elu õndsamaks, kui kasutada üldisemat kristlaste kõnepruuki. Proovige järele: laulge KLPRist järjest 20 koraali. Kindlasti ei jõua te alati jälgida igat sõna, lauset ja nende mõtet. Kindlasti häirivad teid lauludesse saja aastaga juurdunud arhaismid. Või märkate midagi, mis mõjub lihtsameelse või isegi lamedana. Muusikatundjad aduvad kindlasti, et kõik viisid pole kuigi säravad ja nende rütm on tarbetult ühetaoliseks lihtsustatud. Aga kui te laulmise lõpetate, siis tunnete end kindlasti paremini: teie süda on rahulikum, mõtted koondatumad ja tulevikuvaade selgem ehk teisisõnu, te olete elusamad. Või õndsamad. Veelgi suurem mõju on kooslaulmisel. Siis kaob üksikisikut kimbutav ebakindlus ja lisaks tekib muusikaline resonants.”

Kui Kristus elab meis, kui Tema sõna on meie südames, siis ei pea me kartma, et tühjad ja mõttetud või kogunisti halvustavad ja kibestunud sõnad meie üle võimust võtavad. Siis võime loota, et Tema pühitseb meie mõtteid, sõnu ja tegusid, kogu meie elu. Ja võime paluda nii nagu Meeli Tankler:
Pane valvur mu huultele, Issand!
Pane valvur, et vaikiks mu keel,
kui on kiusatus sõnaga lüüa
kaasrändurit taevasel teel.

Pane valvur, kui sõnade taga
puudub tarkuse tõsine tuum.
Pane valvur, kui tühisust jagan
ja tõesõna jaoks puudub ruum.

Pane valvur, kui süda on raske
ja mu sõnad on kibedust täis.
Saada alla siis taevane kaste,
et viljatul maal tärkaks õis!

Pane valvur mu huultele, Issand,
ja puhasta kõigest mu meel,
et mu kõne võiks lähtuda Sinust
ja Sinule au annaks keel.

Aamen.

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 11.09.2011



| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346