neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Iseseisvuspäev

Koguja 9: 13-18; Matteuse 25: 31-46

Armas iseseisvuspäeva kogudus, kallid Eesti vennad ja õed! Täna on meie kõigi rõõmu- ja pidupäev ja igaüks teist on tulnud siia pühakotta oma sõnumiga – Jumalale, isamaale, lähedastele inimestele, kaasmaalastele. Kellel on südames tänu, uhkus ja rõõm, kellel võib-olla ka mure tänase sünnipäevalapse – Eesti Vabariigi pärast. Siin kirikus üheskoos Looja palge ees seistes, lauldes ja palvetades, hiljem Kohtumaja ees „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ kuulates jagame oma südame sõnumeid üksteisega, jagame rõõmu ja tänu, muret ja lootust – isegi siis, kui me kõiki neid sõnumeid sõnadesse ei pane. Vahest pole seda tarviski.

Juhan Liiv on laulnud:
Ei ma mõista palvet teha,
ei ma mõista paluda,
palveks enne saab ju süda,
kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,
paluks vaga meelega,
aga juba põue põhjas
oled ise palve sa.

Religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar on kirjutanud „Pihtimuse Eesti Vabariigile“, kus ta kõneleb: „Üks ilus laul ütleb, et „oled mu südames sügaval“. Sellel, mis on südame põhjas, ei ole hinda, sellega ei kaubelda, vaid seda hoitakse. Sinna ei lasta teisi ligi, sinna ei julgeta alati isegi vaadata, sest pole sõnu, millega nähtut kirjeldada. Sa lihtsalt oled.“

Ka mina tahan täna, Eesti ja meie kõigi pidupäeval, kõnelda kolmest asjast, mis on mul südamel. Esiteks – perekond. Olen veendunud, et oleme rahva ja riigina nii tugevad või nõrgad kui tugev või nõrk on Eesti pere. Trafaretne tõdemus – ja ometi peame täna alustama sellest, mida üldse mõista perekonna all ja kuidas mõistsid perekonda need, kes koostasid meie riigi põhiseaduse, kus seisab: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.“

Minu jaoks on perekonna aluseks mehe ja naise vastastikusel armastusel ja austusel ning eluaegsel pühendumisel ja ustavusel põhinev liit – abielu, mis loob turvalise ja usaldusväärse kasvukeskkonna lastele. Igal lapsel on õigus – sünnipärane, jumalik õigus – isale ja emale, nende armastusele ja hoolele, mis algab ema ja isa armastusest üksteise vastu ja pühendumisest teineteisele.

Väidan, et just niimoodi on mõistnud perekonda meie esivanemad, kes on üles ehitanud meie riigi, ja meie ise, kui me 20 aastat tagasi võtsime vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse. Uurimused näitavad, et ka täna pooldab valdav osa eestimaalastest tugevat ja püsivat abielu ja perekonda kui ideaali. Miskipärast on tegelikkus teine – lahutusi on palju ja kooseluvormide mitmekesisus aina kasvab. See, et meil inimestena alati ei õnnestu teostada oma ideaale, pole aga nii hull kui see, et me loobume ideaalidest ja tuletame käitumisnormid ning seadusest sellest, kuidas enamus parasjagu toimib.

Abieluinstitutsiooni lammutamine käib Euroopas vaikselt, aga täie hooga. Ka Eestis kõlab aina rohkem hääli, mis ütlevad, et perekond tuleb mõtestada hoopis teistsugustest ja kaasaegsematest alustest lähtuvalt, vaja on seadustada erinevaid kooseluvorme, sh samasooliste kooselu. Näen selles perekonna sisulist devalveerimist ja kutsun üles sellele otsustavalt vastu seisma. Loomulikult on vabas ühiskonnas inimestel õigus harrastada erinevaid suhte- ja kooseluvorme, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et riik ja ühiskond peaksid kõiki neid võrdselt toetama ja propageerima.

Kasvav põlvkond on meie riigi ja rahva tulevik. Lapsed võivad kindla moraalse ja maailmavaatelise selgroo omandada vaid kodus, kus vanemad julgevad ja tahavad olla vanemad ega lükka vastutust laste kasvatamise eest lasteaedade, koolide, huviringide ja meedia kaela. Paraku, aateid ja väärtushinnanguid saab lastes kujundada vaid niisugustes peredes, kus vanemad ise mitte üksnes ei usu nendesse, vaid neid oma igapäevase käitumisega ka tõestavad ja ette elavad.

Näitleja ja popstaar Henrik Normann märkis pärast abielulahutust, et väide, justkui peaks abielu olema igavene, võtab enamikul Eesti inimestest suu muigele. Meil on kõige suurem pressivabadus ja üldse igasugune vabadus, suhtevabadus näiteks… seega ilmselt ei pea abielu olema igavene. Kui aga Normannilt küsiti, mis siis üldse igavene on, vastas mees fraasiga ühest parasjagu käsilolevast näidendist: elu pole midagi muud kui meeleheide, raev ja lootusetu teekond surma poole. Tema arvates on see üks väheseid vankumatuid tõdesid üldse!

Jah, kahjuks on meie armsas Eestis inimesi, kelle kreedoks on: elu pole midagi muud kui meeleheide, raev ja lootusetu teekond surma poole. Usu mitte surma, vaid elusse, mitte raevu, vaid armastusse, mitte meeleheitesse, vaid lootusesse – selle usu saab lapsele anda vaid turvaline kodu ja armastavad vanemad. Head sõbrad, hoidkem perekonda! Seda tehes ei hoia me mitte üht iganenud institutsiooni, vaid elujõudu, elujaatust ja elujulgust, lootust ja armastust siin Maarjamaal.

Olen vaimulikuna palju puutunud kokku peredega, kus üks vanematest, enamasti isa, käib Soomes raha teenimas. Olen näinud naiste kurbi nägusid, kes ei tea, kas lisaks neile on mehel veel mõni naine teisel poole lahte ootamas. Olen näinud Soome laevas mehi, kel on küll Riigikogu liikmega võrdväärne palk taskus, kuid kes on purjus, kurvad või tigedad. Möödunud aastal Kaare kooli advendihommikut külastades kuulsin ette loetavat laste jõulusoove: ootan isa jõuluks koju. Enam ei oodata Soomest jõulumeest, vaid isa. Head sõbrad, kelle otsustest ja valikutest sõltub paljude inimeste elu ja käekäik meie linnas, maakonnas ja riigis, tahan meile südamele panna: praegusel ajal ei ole midagi olulisemat kui luua töökohti, anda meestele võimalus töötada ja toita oma peret, ilma et oleks vaja võtta perelt abikaasa ja lastelt isa.

Teiseks tahan kõneleda pühadusest – Eestimaal ja eestlaste hinges. Olen alati nõutu, lugedes meediast mõnd lugu Eestimaa kirikute ja pühapaikade olukorrast, millele tulevad laviinis kommentaarid stiilis: Palugu Jumalat, las Tema annab neile raha! Las usklikud remondivad oma kirikuid, miks meie peaksime kellegi eralõbu kinni maksma! Lammutage kirikud ja ehitage kividest rahvale elumaju. Paraku ei ole see üksnes anonüümsete kommentaatorite valimatult pritsitav sapp – möödunud aasta novembrikuus ühes Riigikogu infotunnis osaledes kuulsin omaenda kõrvaga, kuidas lugupeetud rahvasaadikud Mart Meri ja Tarmo Leinatamm – kultuurivaldkonna esindajad – kõnelesid halvastivarjatud sarkasmiga „Niguliste kirikutaolisest hoonest“.

On mõistetav, et kõigile ja kõikjale korraga raha ei jätku. Kuid künism pühakodade ja pühaduse suhtes ei ole mõistetav ega tolereeritav. Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma kirjutas paari nädala eest Delfis, et kui eestlased, kelle arv on võrreldav mõne suurema külakogukonnaga Indias, on valdavalt uhked oma usuleiguse üle, siis tundub see talle edvistamisena oma ebanormaalsuse või hälbega. Haritud ja delikaatne inimene oma hälvet tavaliselt ei eksponeeri või on vähemasti aus oma puuet tunnistades.

Olen veendunud, et mistahes inimkooslus saab püsida üksnes siis, kui jagatakse ühist pühadusekogemust. Mis on meile eestlastele püha? Eesti keel, laulupidu, kodumaa… Kui me mõtleme aga nendele meestele ja naistele, kes lõid ja arendasid eesti kirjakeelt, mis oli sajandeid kõigepealt vaimulik kirjandus, algatasid XIX sajanditel esimesed üldlaulupeod ning rajasid XX sajandi alguses iseseisva Eesti Vabariigi, siis ei olnud need mitte „usuleiged eestlased“, paganad ja ateistid, vaid ristiinimesed, kelle väärtus ja väärikus inimestena ja eestlastena juurdus nende jumalakartlikkuses – usus Looja armastusse ning vastutusse Tema ees.

Viljandis võime olla uhked selle üle, et siin on taastatud üks vana ja ilus pühakoda – seesama Jaani kirik, kus me praegu koos oleme, ning valmis on saamas uus pühakoda – Baptistikirik. Kui veekeskusest on linna targemad pead rääkinud viimased 10 aastat – ilma nähtavate tulemusteta, siis Baptistikirik on tasa ja targu, suuri sõnu tegemata, ilmet võtnud ja kuju omandanud. Head sõbrad, Viljandi on eeskuju ja imetlust vääriv linn selle poolest, et me oskame taastada, hoida ja ehitada pühakodasid. Kas võime olla loomiseks loodud linnana Eestile eeskujuks ka selles, et oskame luua ja hoida pühadust oma hinges ja inimsuhetes ja vaimses keskkonnas, mis meid ümbritseb?

Marju Kõivupuu ütles möödunud sügisel Jaani kirikus peetud frantsiskusepäeva konverentsil, et pühapaikade ja pühakodade hävitada ja maatasa tegemine oli omane teatud totalitaarsele süsteemile, mida oma lähiminevikust mäletame. Kas see süsteem on ikka tegelikult oma aja ära elanud või elab ta edasi osade inimeste hinges, kes tunnevad endid ülendatutena siis, kui saavad alandada ja alavääristada pühadust?

Isegi siis, kui me ei oska mõelda endist kui usklikest inimestest ega tajuda täna pühakodade viimset otstarvet ja neisse kätketud vaimset väge – kuigi mina isiklikult usun, et me kõik oleme inimestena usklikud –, hoidkem neid siiski. Hoidkem neid lugupidamisest oma esivanemate, nende aadete ja usu vastu, sest võib-olla tuleb taas aeg, kus kirikud täituvad palvelistega ning pakuvad meile vaimset tuge ja orientiiri. Hoidkem seda, mis meile hoida on antud, sest seda võib vaja minna – kui mitte meil endil, siis meie lastel.

Ja kolmandaks tahan täna, Eesti sünnipäeval kõneleda armastusest selle väikese maa ja rahva vastu, mis on meil „südames sügaval“. Tahan kõnelda sellest, et isamaa-armastus nagu igasugune armastus on midagi, mis on meile kingitud ja pärandatud, aga see on ka meie valik. President Toomas Hendrik Ilvese eestvedamisel viidi läbi kampaania, kus inimesed said välja tuua „100 põhjust, miks Eestis on hea elada“. On tore, kui me oskame märgata ja sõnastada seda, miks Eestis on hea elada ja miks meile siin meeldib.

Kuid sellisel kampaanial on oma varjukülg, sest selle taga kumab mõtteviis ubi bene ibi patra (kus on hea, seal on kodumaa), ja kui keegi toob välja 101 põhjust, miks Soomes või Saksas on parem, siis tuleks justkui Eestile selg keerata.

Ei, nii see ei ole. Eestlaseks olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Isamaa-armastus on kõigepealt minu seest – minu kultuurilisest mälust, minu seesmisest eetilisest imperatiivist lähtuv valik – armastada seda maad, kes on mu sünnitanud ja kelle heaks on töötanud ja võidelnud meie emad ja isad. Me armastame oma isamaad ja rahvast ka siis, kui meile siin paljugi ei meeldi ja mõnedki asjad panevad häbi pärast punastama.

Seda armastust on ilusasti väljendanud minu eelkäija, Viljandi praost Jaan Lattik (11.03.1944): "Ma olen vahel mõtlenud, et oleksid käed nii tugevad ja kehas sedavõrd palju rammu, et tõukaks kas või mõne künka tüki maad edasi teisele kohale, siis haaraks sülle eesti talu, võtaks sülle eesti kodu ja kannaks mõlemad kui sülelapsed läbi raske ja tormise aja kuni sõja lõpuni.

Kandma neid peame. Eks räägi üks vana muistne jutt tõtt, kui ta pajatab ühest noorest sangarist, kes oli nii vahva ja julge, et võttis ja viis vanu ja väsinud inimesi läbi metsistunud vetevoogude teisele kaldale, pannes kaalule oma noore elu. Asetanud nad õlalt maha sealpool kaldal, nägi ta oma imestuseks, et nood vanad ei olnud enam väsinud ega vanad, vaid olid muutunud noorteks, kes tänasid oma elupäästjat ja asusid rõõmsa meelega teele.

Kõik, keda ja mida me suudame viia läbi suure aja – oma rahva vaimset vara, meie omapäras, inimesi, kes on nõrgad, tahavad vägisi väsida, - need muutuvad julgeks ja nooreks, ei vaja kellegi tuge ega abi, kui raskeil päevil neile oldi sõbraks ja juhiks.

Mis meil on? Eesti süda on terveni alles. See usub, see loodab; see kannatab, see armastab. Seda ei kustuta ükski jõud maha meie varade nimestikust."

Kallid sõbrad, kandkem Eestit oma palvekätel, kandkem teda süles kui kallimat aaret läbi raske ja tormise aja. Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 24.02.2012


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346