pühapäev, 24. september 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Ülestõusmisaja 5. pühapäev

Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsenuile.Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud, siis kui Issand on ära pesnud Siioni tütarde saasta ja uhtunud Jeruusalemmast ta veresüü kohtu- ning põletusvaimuga. Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks. Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.

Jesaja 4: 2-6

Vennad ja õed Jeesuses Kristuses, head sõbrad! Meie pühapäevases liturgias kordub kahel korral vaimuliku ja koguduse vaheline tervitus: Issand olgu teiega! - Ja sinu vaimuga. Esimene kord on see kohe missa alguses, pärast kolmainsuslikku avavormelit, ja teisel korral juhatab see sisse armulauapalve. Katoliku missas on seesama vormel kasutusel koguni kaheksal korral.

Kui see pole juhuslik, siis tasub küsida, miks tasub ühte ja sama asja nõndamoodi korrata. Issand olgu teiega! – tervitab preester Kolmainu Jumala nimel kokkutulnud kogudust. Kas Ta siis ei ole meiega, et seda eraldi soovima peab? Kas Jumala ligiolu on midagi, mis üksnes kirikuhoones, koguduse keskel, pühas liturgias meile osaks saab? Kas Ta pole siis meiega kõikjal ja alati?

Kuid sellega on samasugune lugu nagu Kristuse muutmise või kirgastamisega Peetruse, Jaakobuse ja Johannese silme all (Mt 17:1-13), kus ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Muutus ei sündinud mitte Kristusega, vaid jüngrite silmad ja meeled avanesid tol hetkel nõnda, et nad nägid Kristust Tema tõelises olemuses või loomuses. Kate langes nende silmilt ja südameilt.

Ja kui preester jumalateenistuse alguses ja armulauapalvet sisse juhatades soovib Issand olgu teiega!, siis ei ole see meeldetuletus Jumalale, et Ta kogemata ei unustaks tulemata, vaid palve, õhutus ja üleskutse kogudusele avada oma silmad ja kõrvad, oma südamed ja meeled Kõikväelise Jumala ligiolu tundmiseks – selle tajumiseks, et Ta tõepoolest on meiega siin ja praegu.

Meie tänases jutlusetekstis öeldakse, et Issand loob Siioni mäe, jumalarahva kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks. Pilv ja tuli on pilt Jumala ligiolust – siin viidatakse Iisraeli rahva kõrbeteekonnale, kus Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel. Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest. (2Ms 13:21-22) Pilv, mis kõrbes andis palaval päeval varju põletava päikese eest, tuli, mis ööpimeduses valgustas ja teed näitas – nendega on võrreldav Jumala ligidus.

Prohvet Jesaja kirjeldab seda kui tulevikuvisiooni, saabuvat lunastuse ja õndsuse aega. Samamoodi maalib Johannese ilmutuse raamat meie silme ette uue maailma: Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud. (Ilm 21:4)

See ei tähenda, et Jumal praegu meie keskel ei oleks ning saabuks kunagi aegade lõpus. Pigemini on nõnda, et me elame praegu suure osa oma elust nõnda, et me ei taju Jumalat ja Tema ligidust. Oleme justkui tardumuses või poolunes ja meie silmad on suletud Jumala kirkusele ja majesteetsusele – me ei märka Teda. Nii nagu me tihti ei märka, ei näe, ei taju oma kaasinimesi, nende olemust, nende vajadusi, nende rõõmu ja muret, nii nagu me tihti ei taju ümbritseva looduse ilu, nii nagu me tihti ei kuule oma südame häält ja oma hinge igatsusi.

Elulaad, mida me kujundame ja mis meid kujundab, on kiirustav ja pealiskaudne. Meil on korraga käsil palju erinevaid tegevusi, me võtame vastu erinevaid impulsse, me ei suuda süveneda. Püüame olla tublid ja hakkama saada sellega, mida meilt oodatakse, või millest me arvame, et meilt seda oodatakse. Selles tubli-olemise ja meeldida-püüdmise rattas ei oska me enam ära tunda, mida me tegelikult vajame, ehk mis meie rahuks tarvis läheb, kui kasutada Jeesuse sõnu.

Me otsime Jumalat, hetketi teadlikult, suure osa oma elust teadmatult või siis alateadlikult. Vana Testamendi 139. psalmis tõdeb aga palvetaja:
Tagant ja eest sa sulgud mu ümber,
sa paned oma pihu mu peale.
See taip on mulle üliimeline,
liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
Kuhu võiksin ma minna su vaimu eest,
kuhu su palge eest pageda?
Kui ma astuksin üles taevasse, seal oled sina! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
siis sealgi su käsi mind juhiks ja su parem käsi haaraks mind.

Meie pühapäevane liturgia algab üleskutsega Issand olgu teiega!, mis kordub taas püha armulaua müsteeriumi või salasuse pühitsemise eel, see on üleskutse ärgata tardumusest, poolunest, teadmatusest, üleskutse virguda ja avaneda Issanda ligiolulule, tajuda Tema lähedust eest ja tagant, ülalt ja alt – tunda, et Tema hõlmab meie mineviku, oleviku ja tuleviku, et Ta on meiega ja meis nii meie elu mäetippudel kui orupõhjades, nii ülal taevas kui all surmavallas.

Me ei jaga Jumalat liturgias osalejatele portsjonikaupa, vaid Jumala Sõna ja pühad sakramendid avavad meie meeled ja vaimu kogema Jumala õnnistavat ligiolu kõiges, igas hetkes, igas päevas, igas toimingus. Eesti apostliku õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnutsi on kiriku ajalugu maailma puhastamise ajalugu. Kirik ei eksisteeri iseenda, vaid jumalikustumise teel oleva inimkonna ja universumi jaoks.

Me oleme jumalikustumise teel. See on teekond kõrbest Tõotatud Maale, orjusest vabadusse, pimedusest valgusesse, kaduvusest kadumatusesse. Kõrbeteekond on kõike muud kui mugav, ohutu või hõlbus. Aga sellel teel on meile kaaslaseks ülestõusnud Kristus, kes seletab meile pühi kirju ja murrab meile leiba, nagu see sündis kord Emmause teel. Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.

Armsad, me oleme kutsutud kümblema jumalikus valguses, puhastuma ja kirgastuma Tema ligiolus. Mida enam avanevad meie südame silmad Jumala ligiolu nägema, seda enam tajume ka Jumala loodud maailma ilu selle algses rikkumatuses ja täiuslikkuses, seda enam näeme ilu oma kaasinimeste silmis ja südameis, seda enam täitub meie süda ja elu rõõmu, tänulikkuse ja armastusega.

Ja kui me mõtleme siis tänase pühapäeva psalmile, mis kutsub meid üles laulma Issandale uut laulu, siis tähendab see, et kogu meie elu võib saada rõõmulauluks Jumalale.

Kiitus, ülistus ja au olgu Sulle, igavene, lõputu, inimarmastaja Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 06.05.2012


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346