neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Jumala riigi õigus. Jutlus 7. pühapäeval pärast nelipüha

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! 
Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! 
Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! 
Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! 

Head kaasteelised Kristuse jälgedes! Kirikupoolaasta ehk nelipühajärgsete pühapäevade teemad rühmituvad nõnda, et 1.-6. pühapäevani pärast nelipüha on läbivaks teemaks „Kutse Jumala riiki“, alates tänasest, 7. nelipühajärgsest pühapäevast kõnelevad Pühakirja lugemised Jumala Riigi õigusest. Meie silme ette seatakse pilt sellest, milline on see Jumala Kuningriik, mille pärijaiks ja kodanikeks Jeesuses Kristuses oleme kutsutud, milline elukorraldus ja millised suhted seal valitsevad ning milline õigus selles riigis kehtib.

Tänane evangeelium avab ilma pikema sissejuhatuse ja ilukõnedeta meie jaoks Jumala Kuningriigi õiguse ja eetose kogu selle radikaalsuses, võiksime isegi öelda – irratsionaalsuses või absurdsuses. Millise riigi milline seadus kohustaks inimest pakkuma lööjale teist põske – olgu siis, et löök käeseljaga vastu põske kvalifitseerub pigem solvangu kui füüsilise vägivallana – või andma särgi sellele, kes on sinult riisunud kuue, või mitte nõudma tagasi sinule kuuluvat vara, mis on sinult jõuga või ebaseaduslikult võõrandatud? Jah, isegi siis kui me oleme aeg-ajalt taolist või sellega võrreldavat suuremeelsust oma elus kohanud, ei kujutaks me ilmselt ette, et keegi püüaks seda normiks seda või oleks kellelgi õigus niisugust käitumist eeldada.

Aga just niisugune on Jumala Kuningriigi õigus – meeldigu see meile või mitte, tundugu loomuliku või absurdse, keerulise või hoopis võimatuna. Kristlik ligimesearmastus ei piirdu üksnes oma pereliikmete, sõprade, usu- või rahvuskaaslaste aitamisega, vaid ulatub võõra, teistsuguse, ebameeldiva või vastuvõetamatu inimeseni, ka selleni, kelle hoiakud, kavatsused ja teod on meie suhtes etteaimamatud või suisa kahjulikud.

Nagu tabavalt ja kokkuvõtvalt ütleb teoloog Johann-Christian Põder paar nädalat tagasi ilmunud arvamusloos: „Ligimesearmastus ei ole viimselt midagi muud kui elu Jumala lapsena, Jumala enda armastuse – Jumala vaenlasearmastuse! – realiseerimine ja aktualiseerimine. Nii nagu Jumala armastus meie vastu on radikaalne ja tingimusetu, peaks ka meie armastus olema radikaalne ja tingimusetu. Meie armastus ei ole ju tegelikult midagi muud kui Jumala enda armastuse vili ja väljendus. See ei ole meie „saavutus“ või „voorus“, vaid Jumala enda ülevoolava armastuse ülevoolav edasiandmine. Armastust lõhkudes on meie elu radikaalse nõude all. Armastuses elades, armastust edasi andes on meie elu osa Jumala radikaalsest kingitusest. Jumala armastus ei erista omasid, võõraid ja vaenlasi, vaid kehtib kõigile inimestele. Elades Jumala armastuses, kehtib ka meie armastus kõigile inimestele.“

Meie kõigi elus ja lähikonnas on inimesi, keda meil on raske armastada ja vahel isegi taluda – kas on meile vastuvõetamatud nende eluhoiakud, vaated, sõnad ja teod, või on nad meid millegagi hingepõhjani pahandanud või käivad lihtsalt närvidele, ilma et me isegi täpselt teaksime põhjust. Aga just nende inimeste armastamise, neile hea soovimise, ütlemise ja tegemise, nende õnnistamise ja nende eest palvetamise seab Jeesus Jumala Riigi õigusena meie jaoks normiks, kui me tahame olla selle riigi alamad, kui soovime järgida Jeesust ja elada Tema poolt kingitud elu.

Kuus aastat tagasi kirjutas ajaloolane Lauri Vahtre, arutledes Õpetajate Lehes Jeesuse mäejutluse üle: „Võime kujutleda, kui palju vastuväiteid need jõulised, mingis mõttes koguni lapsesuised nõudmised/normid/eesmärgid tekitasid. Palju mugavam oli ju sooritada oma kohustuslikud usutoimingud, lugeda kohustuslikud palved, annetada kohustuslikud annetused – ja uskuda, et Jumal on sellega (kuni järgmise korrani) rahuldatud ja armuline. Nüüd tuli keegi puusepa poeg ja teatas, et see on küll vajalik, aga pole kaugeltki kõik.

On väga raske öelda, mis veider põhjus see oli, miks nõnda ränki nõudeid esitav kuulutus lõpuks nii võimsalt ja laialt levida suutis. Võib-olla „oli aeg selline“, inimesed igatsesid ülenduda. Võib-olla igatsevad nad seda alati, kuid mitte kõik ja mõnel ajal rohkem, teisel vähem. Igatahes leidus peagi tuhandeid ja miljoneid, kes vähemalt üritasid Kristuse püstitatud ideaali suunas liikuda. See nõudis praktilisi ohvreid: nõudis andestamist, millegi äraandmist, mitmesuguseid muid loobumisi.“

Vahtre kirjutab ka sellest, et nüüdisaegne põlgus või ükskõiksus Kristuse õpetuse vastu ja esoteeriliste imeõpetuste vohamine tuleb sageli laiskusest. On mugav olla ateist ja rääkida inkvisitsiooni kuritegudest, veel mugavam on tegeleda tunnetuse kõrgemate tasanditega, meditatsiooni ja vaimsusega, sest nendel tegevustel puudub tüütu omadus – nõuda praktilisi ohvreid ja sätestada praktilisi kohustusi. Ei ole tarvis naabrile appi minna, ei ole tarvis oma edevust alla suruda ega isegi mitte endale tunnistada, et kui sa seda ei suuda, siis on see kahetsusväärne. Kristuse järgimisel on aga ülenduse hinnaks teise põse ettekeeramine, oma särgi ohverdamine, vastuhakk oma lapsikusele, laiskusele, edevusele, ahnusele ja aplusele.

Armsad kaasteelised, meil kõigil seisab algaval nädalal ees hulganisti olukordi ja suhteid, kus meil tuleb otsustada, millises meelsuses ja millises tonaalsuses suhestuda inimestega, kes on meile midagi võlgu, kes on meilt vägivaldselt midagi röövinud – olgu siis meie aega, meie tähelepanu, meie lugupidamist, kes on meid kui mitte just neednud, siis vähemasti kahjustanud ühel või teisel viisil meie mainet. Palugem Jumalalt tarkust, meelerahu ja armastust, et mitte asuda sisse nõudma oma õigust, vaid jätta õiguse tegemine pigem Tema hooleks, ning vastata oma vaenlastele ja vihameestele, või ka lihtsalt tülikatele inimestele oma eluteel õnnistuse, eestpalvete, heatahtlikkuse ja abivalmidusega. See on Jumala Kuningriigi seadus ja norm ning Kristuse ennastohverdava armastuse kingitus ja and meile, kes on meid ostnud vabaks patu – isekuse, enesekesksuse, oma õiguse nõudmise ja kättemaksuiha – needuse alt. Käigem siis armastuse teed koos Kristusega. 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

12.juulil 2015 Viljandi Jaani kirikus


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346