neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Jeesus avab meie silmad. 13. pühapäev pärast nelipüha

Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” 
Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. 
Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.  Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.” 
Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi  ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!” „Siiloah” on tõlkes „Läkitatu”. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.

Jeesus ütles: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.” Seda kuulsid mõned variseridest, kes olid tema juures, ja ütlesid talle: „Kas meiegi oleme pimedad?” Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme”, siis jääb teie patt teile. 

Hea kogudus, kallid kaasteelised Jeesuse Kristuse jälgedes. Tänase pühapäeva teema ja piiblitekstid kõnelevad Kristusest kui arstist ja tervendajast, kes vabastab inimesed neid vaevavatest tõbedest: Naaman, kes peseb end Eliisa käsu peale Jordani jões seitse korda, saab puhtaks pidalitõvest,  Peetrus ütleb jalutule: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!“ ning Jeesus võiab mudaga pimedana sündinu silmi, käsib tal end pesta Siiloahi tiigis, ning too tuleb tagasi nägijana. Nagu kirjutab õpetaja Kaido Soom Eesti Kirikus tänase pühapäeva teemat tutvustavas mõtiskluses: „Jumal on kõikvõimas. Temal on kogu meelevald ja kogu jõud. Inimene võib tema poole pöörduda ja abi paluda. Paljud on kogenud,  et hinge kõige suuremas ahastuses palutud palved on saanud vastuse, ja suudavad selle najal edasi minna. Jumal tahab inimest aidata.“

Siiski on tänase evangeeliumi kulminatsiooniks ja raskuspunktiks viimane lõik, kus on juttu pimedusest ja valgusest, silmade avanemisest ja nägemisest vaimsel tasandil. Jeesus ütleb, et Tema kohalolu ja ligidus tähendab mõnede inimeste jaoks silmade avanemist ja nägijaks saamist, aga teistele, kes enesekindlalt peavad end “nägijaiks“ või „valgustatuiks“ võib see tähendada pimedusse jäämist. Variserid küsivad: „Kas meiegi oleme pimedad?“ Ja Jeesus ütleb, et kui nad suudaksid oma pimedust teadvustada ja tunnistada, oleks neil lootust sellest vabaneda. Kummatigi: „Aga et te nüüd ütlete: „Meie näeme“, siis jääb teie patt teile.“

Mis siis on see pimedus, mis meid ähvardab – nii Jeesuse kaasaegseid varisere kui ka meid igatüht? Mõned aastad tagasi kirjutas religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar Delfis artikli, kus analüüsis sõgeduse fenomeni: kitsamalt tähendab see sõna taipamatust ja rumalust, algselt ja sügavamalt aga pimedust. Vaimses mõttes pime inimene on sõge. Ta ei pruugi olla rumal, st madala intelligentsiga või madala haridustasemega, kuid ta on sõge. Lehtsaar peab sõgeduse mõõdupuuks vastuolu nii loodusseadustega kui ka ühiskonna arenguseaduste ja üldtunnustatud moraaliseadustega.  Sõgedusel on universaalsed tunnusjooned: näiteks alahindab või eitab sõgedus tegelikkust (nagu lõssenkism või käsitlus sooneutraalsest abielust), kategooriad pöörduvad pea peale (kui sõgedus pääseb võimule, siis saab normaalsest hälvik ja hälvikust normaalne).  Lehtsaare arvates on sõgedus väga selgelt seotud ka moraaliga, mille olemuseks on arusaamine heast ja halvast. Valele ei ole võimalik kõlblust ehitada, seepärast on sõgedus sügavalt kõlbeline probleem.

Kevadel pidas kirjanik Viivi Luik Ööülikoolis loengu „Vale mitu olekut“, kus ta väga selgepilguliselt ja täpselt, suisa prohvetlikult analüüsib praeguses maailmas toimunud muutusi ja küsib, mis on siis praegu inimeses muutunud, et ta nii laiahaardeliselt valetab ja kõige pöörasemaid valesid usub. Ta ütleb: „Valel on lööki seal, kus valitseb sisemine ebakindlus, kahevahel olek, kus inimesed ei usu mitte midagi, ei tunnista elu niinimetatud põhiväärtuste, igaveste väärtuste olemasolu, ja seetõttu usuvad valimatult kõike. Võib ka öelda, et valel on lööki seal, kus pühadusetunne on läinud kaduma. Sest pühaduse ja aukartuse tunne on väga tihedalt seotud tõega, tõe äratundmisega.“

Viivi Luik sedastab, et vale võidukäik on väga tihedalt seotud surma vääramatusest arusaamise kaotsiminekuga, elu pühaduse kaotsiminekuga. Vanasti aitas tõel ja valel vahet teha see, et inimene tajus end surelikuna ja teadvustas endale surma vääramatust. Vanasti oli vale patt, mille eest anti aru surmatunnil. Praegu on vale tõelus, inimese teadvustamatu ja süüdimatu olek. Või üks meelelahutus paljude hulgas. Tõepoolest, kui me mõtleme sellele, kuidas meie kaasajal mängitakse ja flirditakse surmaga, enamasti ei osata või ei taheta surmast kõnelda isegi mitte kõige lähemate pereliikmetega ja isegi mitte siis, kui tegemist on parandamatu haigusega, kas ei ole see üks esimesi suuri valesid – esitatud pealtnäha nii süütus, hoolivas ja elujaatavas vormis nagu „sa saad terveks“, „sa pead võitlema oma elu pärast“, „ära end maha matma küll hakka“ –, mis vabastab inimese kohustusest ja vastutusest surma tõsiselt võtta ning seeläbi vabaneda valedest ja valmistuda kohtumiseks Tõega.

Viivi Luik kirjeldab ka seda, mis juhtub siis, kui tõde on nii täielikult pea peale pööratud, et vale hakkab tunduma tõena: võim on naljategijate käes, hälvikud on normaalsed, ja nagu meie tänases evangeeliumis – pimedad ütlevad: „Meie näeme!“ Sellises olukorras ei valeta enam üksnes inimesed, vaid ka kartul ja porgand, lehm ja siga. Veel mõnikümmend aastat tagasi oleks talupidajale tundunud halb või ebamoraalne kasvatada müügiks mürgitatud tomateid ja kurke või nuumata broilereid ja lõhekalu inimese tervist kahjustavate ainetega. Nüüd valetavad tomat ja kurk, sest nad varjavad oma ilusa välimuse taga tõbesid ja taude. Võib öelda, et Putin ja Lavrov, kes täna kogu maailmale küüniliselt näkku valetavad, on valelikud nagu kurk ja tomat – ainuüksi nende olemasolu on aastakümnete pikkuse valetamise tulemus. Nende kohta võib öelda, et vale on nad sünnitanud.  Ainult et keda vale on sigitanud, selle ta ka varem või hiljem hävitab.

Jeesus Kristus on tulnud avama pimedate silmi, vabastama meid sõgeduse loorist ja valede võidukäigust, et võiksime käia Tema valguses. Ta ei saa seda teha aga vägisi, kui meis puudub valmisolek, igatsus Tõe järele, soov saada nägijaks, kui me variseride kombel arvame ning veename iseend ja teisi, et me näeme liigagi hästi ja selgelt.

Viivi Luik küsib samas artiklis, kuidas siis elada valedest läbi imbunud maailmas. Ja vastab: „Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Ent kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui ka tume pool? Aga kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis  on sulle püha, ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata.“

Kui tahame järgida Jeesust Kristust ja elada Tema õpilastena, siis tähendab see alalist ja igapäevast meeleparandust ehk loobumist oma väikestest ja suurtest, armsatest ja võigastest valedest – nii oma igapäevaste eluolukordade ja suhete pisivaledest à la „täna ei ole mul aega, aga  ma helistan sulle järgmisel nädalal“ või „mul oli eile õhtul niipalju tööd, seepärast ei jaksanud ma sind kuulata“ kui ka fundamentaalsetest valedest, mis panevad meid uskuma, et me ei sure kunagi või vähemasti mitte veel niipea, et me ei pea oma valede eest vastutama, sest Tõde on niikuinii kättesaamatu, või et me olemegi selgepilgulised nägijad ja teeme üldjuhul mõistlikke valikuid ja otsuseid. Meil tuleb jälgida oma elu, oma mõtteid, sõnu ja tegusid Jumala Sõna valguses, ning tunnistada Jumalale ja iseendale, kui oleme kas lausa teadlikult valetanud, või aimamatult ja poolkogemata valedega kaasa läinud ning valedele ka eneses maad andnud.

Võtkem siis oma südamesse ja ellu meie Õnnistegija sõnad: “Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.“

 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

23.08.2015 Viljandi Jaani kirikus


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346