kolmapäev, 26. september 2018    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Tunnistada Jeesust inimeste ees. Usupuhastuspüha

Jeesus ütles: "Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.

Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas."

Matteuse 10:26-33

Kallid kaasteelised! Ülemöödunud nädalal Tallinnas kogunenud EELK jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjonis arutasime üheskoos, millistest teguritest sõltub see, kas üks kogudus on elav ja aktiivne, kas seal on intensiivne usuelu ja toetavad suhted inimeste vahel, kas selle koguduse vaimsus on avatud ja ligitõmbav. Üks komisjoniliige, Eesti ühe suurima koguduse organist väljendas mõtet, et kogudus saab olla elav ja kasvav üksnes siis, kui Jumala Sõna kuulutamine ja levitamine on kõigi koguduse töötegijate, nii palgaliste kui vabatahtlike ühine kutsumus, võimalus ja vastutus. Kogudus, kus kogu vaimulik töö ja vastutus on jäetud üksnes kirikuõpetaja, pastori või preestri õlgadele, ei saa selle ülesandega hakkama. 

Küllap on meil tänast evangeeliumi kuuldes oluline teadvustada, et Jeesus kõneleb neid sõnu enda tunnistamisest ja salgamisest inimeste ees kõigile oma jüngritele, kõigile kristlastele, mitte ainult apostlitele, ordineeritud vaimulikele või diplomeeritud teoloogidele. Norra teoloog Kjell Nordstokke on öelnud: „Võib küsida, kas sõnale ja sakramentidele keskendumine ei ole tekitanud luterluses teatavat pastorikeskset suhtumist, mille kohaselt kogudus on vaid sõna ja sakramendi passiivne vastuvõtja, mitte aga andidega varustatud elav ja teeniv osaduskond. Luther ei pooldanud sellist eklesioloogiat, mis taandas ilmikliikmed vaid kirikuteenistuse objektiks. Vastupidi, tema õpetuses kõigi usklike preesterlusest öeldakse, et kõigil ristitutel on õigus olla „preester“ selles mõttes, et neil on ligipääs Jumalale ning nad on üks osa Jumala missioonist maailmas.“

Luterliku käsitluse kohaselt ei ole olemuslikku vahet vaimulike ja ilmikute vahel. Kirik ei ole hierarhiline selles mõttes, et vaimulikkond seisab Jumalale lähemal ja vahendab Tema pühadust ja armu ilmikutele või „tavalistele“ koguduseliikmetele. Iga ristitu on Jumala armu kaudu kutsutud uueks elus usus, lootuses ja armastuses. Ristimise läbi kuulub ta kuninglikku preesterkonda ja on püha rahva liige. Ainus vahendaja ülempreester Jumala ja inimese vahel on Kristus, kõik usklikud on aga kutsutud olema üksteise jaoks preestrid. Igal usklikul on iseenesestmõistetav õigus ja kohustus Kristuses kõikidele kristlastele tõotatud pühadust oma kaasinimesele tunnistada, tema jaoks Jumala ees olemas olla ja tema väliste vajaduste täitmise jaoks vaeva näha. Igaüks teenib teisi selle andega, mis ta on saanud.

Vaimulik amet ja sellesse ametisse pühitsemine on olemas ka luterlikes kirikutes, aga vaimulikud ei erine ilmikutest olemuslikult, vaid pigem funktsionaalselt või töökorralduslikult. Kuna avalik jumalateenistuse pidamine, sakramentide pühitsemine, jutlustamine ja koguduse vaimulik juhtimine eeldab erialast ettevalmistust, teoloogilisi teadmisi ja ka mitmeid isikuomadusi, siis ei saa neid rolle täita juhusliku valiku järgi, külakorda või vabatahtlikkuse alusel, vaid kirik usaldab selle ordinatsiooni ehk ametisse pühitsemise kaudu neile, kellel on olemas selleks vajalikud eeldused ning Jumala ja kiriku kutse.

Kuidas saame siis meie kõik, kes oleme Kristusesse ristitud ja Tema poolt vabastatud kartusest ja hirmudest, avalikult, rõõmsalt ja julgelt tunnistada inimeste ees Temast, kes on meid vabastanud? Arvan nii, et koguduse jumalateenistus on selleks tegelikult suurepärane võimalus. See ei pea sugugi olema vaimuliku teenuse osutamine professionaalide, vaimuliku ja organisti poolt, kus kogudus on vaid Sõna ja sakramendi passiivne vastuvõtja. Meie kirikus viimastel kümnenditel aset leidnud jumalateenistuse uuendus on taotlenud just ilmiliikmete aktiivsust, erinevate osade ja ülesannete jagamist liturgias, ühist teenimist, tunnistamist ja vastutust. Näeme ka oma koguduses, kuidas igal jumalateenistusel koguduseliikmed loevad Pühakirja, abistavad vaimulikku armulaual, koguvad korjanduse, tervitavad uksel kirikulisi, sellele lisanduvad organistid, ansamblid ja solistid, kes teenivad missadel, laste- ja peretöö toimkonna liikmed, kes valmistavad ette jutlusi kas näidendi, lugude jutustamine või hoopis käelise tegevuse vormis. Möödunud laupäeval toimus kiriku keldrisaalis koolitus jumalateenistuste toimkonna liikmetele, kus õppisime jälgima oma liikumist ja kehakeelt liturgias, kõnetehnikat Pühakirja tekstide ja kirikupalvete lugemisel – seda kõike selleks, et teadvustada ja julgelt ning rõõmsalt täita oma rolli Jumala koguduses, kus meid kõiki on kutsutud üksteisele preestriteks ja Kristuse tunnistajateks.

Pühapäeva pühitsemine, mis toimub kogudusekirikus avalikult, kirikukellade helisedes, ei ole mõeldud ainult minu enda hinge, vaimu ja jumalasuhte korrastamiseks, vaid see on ka avalik tunnistus minu elu väärtustest, põhimõtetest, minu armastusest Kristuse vastu, kes mind on vabastanud loovaks eluks ja teenimiseks. Nii nagu kirikuhoone ja selle osad kannavad endas sõnumit – kas lilled altaril on värsked ja maitsekad, kas kirik on puhas ja korras, kas teadetetahvlil on udused ja luitunud fotod kolm aastat tagasi toimunud jõuluteenistusest või ajakohane info, nii kannab endas sõnumit ka pühapäeval kirikusse kogunev kogudus – kas pingiread on tühjad või täis, kas inimesed on rõõmsad või torisevad, innukad või ükskõiksed, vabad või kramplikud, hoolivad või vaenulikud. Igaüks meist saab anda oma panuse selleks, et Jaani kirikus toimuv jumalateenistus oleks igal pühapäeval, iga nädala hakul avalik ja rõõmus tunnistus Kristusest, tunnistus kogu linnarahva ja kogukonna ees, ühine teenimine, mis varustab meid väe ja Vaimuga algavaks nädalaks ja kõigiks nendeks ülesanneteks, mis ees seisavad.

Teise olulise võimaluse ja väljundina Kristuse tunnistamisest inimeste ees tuleb nimetada tegude keelt, teenimist, diakooniat. Kjell Nordstokke sõnadega: „Ainulaadsel kombel Jeesus mitte ainult ei kuulutanud evangeeliumi, vaid ta ise ka kehastas evangeeliumi. Tema teenimine kui elu sõna hõlmas nii  õpetust kui ka abivajajate eest hoolitsemist. Tema sõnade ja tegude eraldamine ei oleks põhjendatud; mõlemad on tema missiooni lahutamatud osad. Kristuses olemine tähendab olla läkitatud nii, nagu teda läkitati, ja teenida sõna ja teoga nagu Jeesus.“

Kindlasti teostub kristlik diakoonia ehk teenimine eeskätt seal, kus me elame oma igapäevast elu - meie pere ja naabrite keskel, kutsetöö ja ühiskondliku aktiivsuse läbi. Kuid samamoodi nagu isikliku palveelu kõrval on vaja koguduse ühist ja avalikku jumalateenistust, peame oma isiklikus suheteringis toimuva armastava teenimise kõrval mõtlema loovalt ja vastutustundlikult ka sellele, kuidas me kogudusena ühiselt siin linnas ja vallas Kristuselt saadud teenimisülesannet täidame ja nõnda Teda inimeste ees tunnistame. Ehk teisisõnu, millistest tegudest tuntakse meie kogudust lisaks sellele, et kirikus toimuvad jumalateenistused, kontserdid ja laulatused? Mida oleme teinud kogukonna heaks? Milliste konkreetsete tegude ja tegevuste läbi oleme muutnud oma ühist elukeskkonda paremaks, hoolivamaks, inimväärsemaks ja õiglasemaks?

Enne viimaseid volikogu valimisi tegin üsna palju kodukülastusi just eakamate koguduseliikmete juurde, neid oli kokku üle kolmekümne. Läksin selleks, et paluda toetust valimisteks. Aga mitte ainult – kuulsin, kuidas inimesed elavad, millised on nende rõõmud ja mured, mõnele jagasin armulauda, mõnel aitasin korraldada liikmesannetuse. Jõudsin äratundmisele, et on terve hulk eakaid koguduseliikmeid, kelle liikumisvõimalused on piiratud, aga kes igatseksid ja vajaksid regulaarseid kontakte kogudusega, suhtlemist, ärakuulamist, võib-olla ka mõningast abi oma asjade korraldamisel ja kirikusse tulekul, ja vajaksid neid kontakte sagedamini kui kord aastas sünnipäeva ajal, vaid võib-olla kord-paar kuus. Vajaksid ka seda, et kui nende eluõhtu hakkab kätte jõuda, annaks keegi neile tuge igavikku astumiseks – et nemad, kes on võib-olla aastaid ustavalt kirikus käinud, ei oleks sel ajal üksinda.

Olen jõudnud äratundmisele, et meie koguduse diakooniatöö vajab täna laiendamist ja uuendamist just sellisel kodukülastuste suunal ning kavatsen juba varsti teha ühe pöördumise ja üleskutse kõigi koguduseliikmete poole palve ja küsimusega, kas teie hulgas on neid, kes on valmis mõned korrad kuus minema kellegi juurde ja olema talle toeks. Minema Kristuse nimel ja Tema armastuse saadikuna. See on üks ja väga õnnistusrikas võimalus tunnistada Teda inimeste ees, et Tema võiks ka meid tunnistada oma Isa ees, kes on taevas.

Kallid kaasteelised! Palugem, et seesama Jumala Püha Vaim, kes juhtis ja valgustas kord Martin Lutherit ja tema võitluskaaslasi armulist Jumalat otsima ja Tema vabastavat sõnumit kuulutama, juhiks ja valgustaks ka meid, meie kirikut ja kogudust. Et me võiksime öelda nende sõnadega, mis meid on saatnud sel reformatsiooni juubeliaastal: „Kui ma ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“

 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 29.10.2017


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346