pühapäev, 24. september 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


21. pühapäev pärast nelipüha

Keskajal, ühe suure katedraali ehitusplatsil, oli kolmel töölisel sama ülesanne – kive raiuda. Esimese töölise käest küsitakse. "Mida sina teed?" See vastab: "Ma raiun kive." Teisele esitatakse sama küsimus. Tema vastab: "Ma teenin oma perele leiba." Kolmanda käest küsitakse samuti. Aga tema vastab: "Mina? Mina ehitan katedraali." Kõik kolm tegid üht ja sama tööd. Aga nende eluhoiakud ja perspektiivid olid erinevad.

Meie kirikus on saanud tavaks pidada oktoobrikuu viimasel pühapäeval misjonipüha. Me palvetame misjonitöö eest ning toetame oma tänase korjandusega misjonitööd väljaspool Eestit, mõeldes eesti misjonärile Anu Väliahole ja tema abikaasale Juhale, kes töötavad meie hõimurahvaste – maride külades Bashkiirias.

Mida aga tähendab misjon meie, tavaliste kristlaste ja koguduseliikmete jaoks? Usun, see polegi niisama lihtne küsimus. Üks eksitus võib olla selles, et me piirdume misjoni mõistmisel üksnes kaugete rahvaste ja kultuuridega, kelle elujärg on eurooplaste omast halvem, ja kellele misjonärid vahendavad humanitaarabi, rajavad koole ja teevad kättesaadavaks arstiabi, ning sekka kuulutavad ka Jumala armastust Jeesuses Kristuses.

Kindlasti ei tohi seda tööd alahinnata. Viimasel piiskopliku nõukogu koosolekul kõneles peapiiskop Andres oma viimasest külaskäigust Inglismaale Rochesteri piiskopkonda. Seal olid koos tolle piiskopkonna partnerid ja sõbrad Eestist ja Aafrikast. Nii tolle Aafrika kiriku kui Eesti kiriku jaoks korraldati korjandusi. Ekraanil näidati läbi projektori pilte nendest rahvastest ja kirikutest. Üheltpoolt pildid neegrinaistest, kes sõtkuvad suurtes nõudes savi ja põletavad telliseid, et ehitada endale elumaju, ja inglise misjonärid on käised üles käärinud ning abistavad neid selles. Ja teisalt pildid Tallinna kesklinnast, mis on täis kiilutud luksuslimusiine, nii et raske on leida parkimiskohta. Peapiiskop tundis piinlikkust ja palus kogu korjanduse saata Aafrikasse. Tema sõnum meile, praostidele oli: vahest oleks meil aeg loobuda ootustest, et rikkad Lääne- ja Põha-Euroopa kirikud peaksid meile saatma materiaalset toetust, vahest peaksime hakkama ise toetama ja abistama väetimaid, tegema korjandusi nende kirikute heaks, kes elavad ja töötavad sootuks viletsamates tingimustes kui meie ise. Usun, head sõbrad, et meil on siin mõtlemisainet, kasvada välja aidatava ja teenitava rollist, saades aitavaks ja teenivaks kirikuks.

Kuid teiseltpoolt ei tohiks me kindlasti arvata, et kui me korra või paar aastas teeme korjanduse välismisjoni toetuseks mõne hõimurahva või Kolmanda Maailma rahvaste seas, siis võib meie südametunnistus rahul olla, sest võlg misjonikäsu ees on tasutud. Misjon on midagi sootuks laiemat ja kõikehõlmavamat kui vaid teatud kiriklikud töövaldkonnad. EELK Misjonikeskuse juhataja Mika Tuovinen kirjutab oma tänases läkituses meile: "Misjon on Jumala suurtest tegudest teavitamine ning inimeste kutsumine seda uskuma. Misjonitöös kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, aga eesmärk on alati üks – et Jumala nimi saaks ülistatud selle kaudu, et uued inimesed leiavad tee Kristuse juurde."

Sõna "misjon" tuleb ladinakeelsest sõnast mittere – läkitama. "Misjon" nagu ka "missioon" tähendab läkitamist. Missioonil olija on läkitatud kellegi poolt mingi ülesandega, näiteks rahuvalvajate missioonid Afganistanis või Iraagis. Need on mehed, kes on läinud sinna mitte niisama sõjamängusid mängima ja relvi täristama, vaid neile usaldatud missiooni täitma – tagama kriisikollete stabiliseerumist ja tsiviilelanike turvalisust. Inimene, kes on teadlik oma missioonist, on teadlik sellest, kelle volitusel ja millise eesmärgiga ta midagi ette võtab, tööd teeb ja vaeva näeb, võib-olla isegi oma eluga riskib. Niisugune inimene teab, milleks ta elab, ja teab ka oma elu hinda ja väärtust, sest ta on andnud oma elu millegi enesest suurema teenistusse. Piltlikult – ta ei raiu kive, ega teeni elatist, vaid ehitab katedraali.

Tänase pühapäeva teema on "Jeesuse saadikud". Johannese evangeeliumi 13. peatükis ütleb Jeesus viimasel koosviibimisel, viimasel söömaajal oma jüngritele, oma kõige lähematele õpilastele: "Mina tean, keda ma olen valinud." Ja veel ütleb Ta: "Ei ole ori suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud." Ja me tohime neid sõnu kaks tuhat aastat hiljem kuuldes uskuda, et need käivad meiegi kohta, kes me oleme Jeesuse kutse vastu võtnud ning Kolmainu Jumala nimesse ristitud. Ei see ole midagi meist endist lähtuvat, vaid Temast, kes ütleb: "Ma olen sind nimepidi kutsunud." (Js 43:1), "Mina tean, keda ma olen valinud."

See ei ole meile suurustamiseks või eneseupitamiseks, vaid pigemini kutsub meid alandlikkusele. Kristlik alandus ei tähenda mitte lömitamist või enesealandust, vaid oma koha, oma rolli taipamist tervikus, kõiksuses, Jumala suures ja kõikehõlmavas plaanis universumiga. Sest küllap meil on mõnigi kord kiusatus olla tublimad ja edukamad kui Jeesus ise, arvata, et Jumalariigi levimine, kiriku sõnumi ja kuulutuse tõsiseltvõetavus sõltubki üksnes tema töötegijate isikuomadusestest ja koolitatusest.

Eilses Sakalas kirjutab Jaanika Kressa tühjast Tarvastu kirikust ning tema sõnum on, et kirikuõpetajate hulgas on aina vähema tugevaid isiksusi ning varsti ei tule sinna enam ka vanad naised. Jah, küllap see inimlikult on ühtpidi mõistetav, et me oleme kriitilised ka kiriku töötegijate ja vaimulike suhtes. Ent kui lohutav on siis kuulda Jeesuse sõna: "Mina tean, keda ma olen valinud." Kristlastena ei aja me siin maailmas omi, vaid Jumala asju. See, kes võtab vastu selle, kelle Jeesus on läkitanud, võtab vastu Tema enda, aga kes võtab vastu Tema, see võtab vastu Jumala, kes on saatnud Jeesuse.

Kui me vaatame iseendile, oma annetele, oskustele ja võimalustele, siis võib haarata meid lootusetus. Aga tänase pühapäeva evangeelium kutsub meid kinnitama oma pilgud ja südame Temale, kes meid on saatnud, ja kelle elu me tohime ja peame kehastama oma elus. Nii nagu kaks tuhat aastat tagasi, nii ka täna – Jeesus ei kutsu ega läkita oma saadikuteks mitte mingeid superinimesi või staare, vaid lihtsaid, tavalisi inimesi, oma puuduste ja nõrkustega. Apostel Paulusega koos võime öelda: "See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist." (2Kr 4:7)

Viimases Eesti Kirikus kirjutab õpetaja Jaan Lahe: "Jeesuse saadikud ei erine väliselt teistest inimestest: nende pea ümber pole nimbust, nad ei räägi taevast keelt ning mis kõige hullem – nad söövad ja joovad, neil on kõik inimlikud vajadused. Sageli ka nõrkused. See on põhjus, miks Jeesuse saadikuid sageli ära ei tunta – oodatakse, et nad oleksid hoopis teistsuguse näo ja teoga.

Jeesus ütleb, et pole ori suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Jeesusega oli samamoodi nagu Tema saadikutega. Johannese evangeeliumi keskne tunnistus on, et Jeesus on Poeg, kelle Isa on läkitanud maailma. Jeesus ei andnud Jumala saadiku mõõtu välja. Ta polnud isegi vaga inimene, sest rikkus hingamispäeva töökeeldu, suhtles tölnerite ja avalike patustega ega paastunud. Kuulnud Jeesuse väekat jutlust, ütlesid kaasaegsed: "Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend?" Ja nad said pahaseks ta peale." (Mk 6:2-3) Evangeeliumide paradoks seisnebki selles, et Jeesus, kes oli kaasaegsete jaoks "liiga tavaline", oli Jumala Ainusündinud Poeg."

Armsad sõbrad, tänase pühapäeva rõõmusõnum on selles, et Jeesus toimib oma saadikute kaudu, kes on väliselt "tavalised inimesed", nagu Tema oli. Me ei pea kristlastena saama usulisteks superstaarideks, vaid võime olla Jeesuse saadikud tavaliste inimestena, oma puuduste ja poolikkusega. Võime tavalisi, lihtsaid ja igapäevaseid töid tehes ja ülesandeid täites kanda endas jumalikku missiooni, ehitada kiviplokkidest katedraali, täita oma pisikest ja samas asendamatult vajalikku osa selles Jumala Suures Mängus, mille eesmärgiks on, et kõik inimesed jõuaksid pääsemisele ja tõe tundmisele.

Möödunud neljapäeval kogunes esimest korda meie koguduse nõukogu poolt moodustatud jumalateenistuste toimkond. Jäin sügavalt mõtlema ühe kaastöölise sõnade üle, kes rääkis sellest, et kiriku ümbrust hooldades tahab ta anda au Jumalale, tahab teha seda lihtsat ja vajalikku tööd nii hästi ja nii säästlikult kui võimalik, sest Jumal on tema elus suuri asju teinud. Meil igaühel on midagi, mida anda Jumala teenistusse – koguduses, oma töökohal, oma perekonnas, kõigi nende inimeste keskel, kellega igapäevaselt kokku puutume.

Inimestena ei pääse me kahtlustest iseenda ja teiste suhtes. Aga olulisem on: Jeesus teab, keda ta on valinud. Kui ta sinu ja minu on välja valinud oma eesmärkide teostamiseks, siis ei jää meil muud üle kui alandlikus ja tänulikus meeles, rahu ja rõõmu paludes Teda järgida, oma mõtete, sõnade ja tegudega, oma õnnestumiste ja luhtumistega, oma vooruste ja puudustega anda ülistust ja au Jumalale, kelle arm on meid uueks loonud ja kinkinud meile igavese elu. Tema saadikutena võime ehitada katedraali siin maailmas. Tänu Talle selle imelise eesõiguse ja võimaluse eest. Aamen.

Marko Tiitus
Õpetaja

25. 10. 2009



| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346