reede, 29. märts 2024    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Me ei ole teistest paremad. 3. pp enne paastuaega

Roomlastele 9:11-23

Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!

Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan,

Ja heidan armu, kellele ma heidan armu.“

Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.

Rm 9:14-16

 

Kallid sõbrad! Kui me kuuleme neid apostel Pauluse sõnu õiglusest ja halastusest, siis esmapilgul näivad need täiesti vastuolulistena: esmalt väidab ta, et Jumala juures ei ole ebaõiglust ning siis teatab, et Tema arm ei sõltu mingilgi määral inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast endast. Me oleme harjunud pidama õiglaseks just niisugust mõtte- ja toimimisviisi, mille kohaselt see, kes pingutab või panustab rohkem, saab ka suuremate hüvede osaliseks. Piltlikult öeldes – töötaja, kelle pühendumine või töötulemused on eeskujulikumad, saab suurema palgatõusu või preemia kui see, kes võtab asju lõdvemalt. Laps, kes õpib usinalt ja omandab õppematerjali, peab saama viie, ning see, kes heal juhul vaid mõnele küsimusele vastust teab, kolme. Eks see ole õiglus? Kuidas aga nimetada seda, kui hinne ei sõltu õpilase tahtest ega pingutusest, vaid õpetajast, tema meeleolust või sümpaatiast õpilase suhtes? Või seda, kui jõulupreemia ei sõltu töötaja panusest, vaid ülemusest, kes ütleb: „Ma edutan, keda ma edutan, ja maksan preemiat, kellele ma maksan preemiat?“ Eks see ole ju sulaselge ülekohus?

Tänase pühapäeva teema „Teenimatu arm“ kõneleb meile meie seisundist, olukorrast ja positsioonist Jumala ees – Tema arm on midagi niisugust, mida ei ole võimalik pälvida, ära teenida, väärida, millele ei saa inimesel olla õigust. Ning seda armu ei ole võimalik mahutada igapäevase õigluse raamidesse, kus me eeldame, et inimese panusele või teenele peab järgnema proportsionaalne hüvitis, preemia või tunnustus, ja tema väärteole või rikkumisele proportsionaalne karistus. Sest niisuguse proportsionaalsuse eeldamine inimese ja Jumala vahelises suhtes oleks sama absurdne kui see, et savinõu hakkab potssepaga vaidlema ja õigust nõudma, miks tema on valmistatud õli või veini, mitte aga hinnalise salvi hoidmiseks. Sest isegi siis, kui inimene teeks kõik, mis tema võimuses, oleks see ikkagi vaid tema kohuse täitmine Jumala ees, ei enamat, nagu öeldakse tänases evangeeliumis.

Millest aga meie tänased piiblilugemised räägivad, on meil ehk kergem mõista, kui me mõtleme sellele, kuidas me end tunneme siis, kui meile inimeste maailmas saab osaks arm, halastus ja heldus. Mitte hea hinne, preemia või aasta töötegija tiitel, vaid tõepoolest arm ja armastus. Kui meie kõrval on keegi, kes meid tingimusi esitamata toetab ja armastab, on valmis oleme meie kõrval ka siis, kui me oleme läbi kukkunud ja hüljatud, kui meid on raske taluda ja imetleda? Kui meie kõrval on keegi, kes on valmis kandma meie nõrkusi ja andma andeks meie eksimused, ilma et oleksime isegi märganud neid tunnistada, andekspalumisest rääkimata? Kui meie elus on selline inimene, näiteks ema, abikaasa või sõber – kas me tunneme siis, et jah, ma olen tõesti tubli ja hea inimene, just sellist ema või abikaasat ma vääringi, saatus või Jumal on ikka tõesti õiglased, sest naabrinaise mees joob ja peksab teda, aga minu oma hoiab ja hellitab mind, järelikult olen ma ikka sada korda enam väärt kui naabrinaine?

Ma usun, et enamik meist nii ei mõtle ega tunne. Kus iganes me tunneme ja kogeme ehedat, tingimatut, omakasupüüdmatut armastust, muutume me pigem alandlikuks ja küsime: millest see tuleb, et just minu elus on taoline inimene, millega olen ära teeninud, et mulle selline arm ja armastus osaks on saanud. Kus iganes tõeline arm meid puudutab, seal me tunneme, et me ei ole seda väärt, see on tõesti meile kingitud, sülle langenud, ilma igasuguse meiepoolse pingutuse või tahteta. Preemiat, häid hindeid, isegi kehalist armastust võib välja teenida. Arm on alati teenimatu – ka inimeste vahel. Kui palju enam on teenimatu Jumala arm ja halastus! Võime öelda ka nõnda – kus iganes me kogeme, tajume ja vastu võtame teenimatut armu kui kinki ja andi, seal kogeme, tajume ja võtame vastu Jumalat ennast.

Kallid kaasteelised, meiegi tohime tunda ja mõelda endist kui väljavalituist. Jumal on meid kutsunud ja vastu võtnud, pühas ristimises meiega igavese ja jäädava armulepingu sõlminud, ta on äratanud meis usku enesesse ning soovi ja igatsuse kuuluda Talle, järgida Teda, saada Temaga üheks siin ja igavesti. See usk ja igatsus ei ole meist endist, vaid Tema arm on selle meis loonud ja esile kutsunud, meie saame vaid vastata Tema armule, vastu kajada Tema kutsele.

Kristlastena ei ole me millegi poolest paremad, õiglasemad, hoolivamad inimesed kui teised. Me ei saa ega tohi mõelda, et Jumal meid selle pärast on kutsunud ja valinud, et me oleksime seda väärt, et me oleksime väärtuslikumad teistest. Me ei ole seda. Aga meil on midagi, millele toetuda, millest kinni hoida, millele loota – kõiges ja alati. See on Jumala teenimatu ja seletamatu arm, mis meid kannab siin ja tulevas maailmas. Tänu talle selle eest! 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 28.01.2018


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346