teisipäev, 23. oktoober 2018    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Igatsus taevariigi järele. 4.ülestõusmisaja pühapäev

Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.

Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist." Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.

Heebrealastele 11:2, 13-19

 

Kodu, see ei ole koda,

millel aken, uks.

Ilma kodutundeta

me jääme kodutuks.

(Juhan Viiding)

Nii ei ole ka kodumaa ei ole üksnes elupaik või eluase – kodumaa kaudu me mõistame, kes me oleme, kust me tuleme ja kust me pärit oleme, kus on meie juured ja süda ning kus on meie viimne igatsus. Teise luuletaja sõnadega:

Hing, oh hing, sa raskel a’al –

kuis õhkad isamaa poole;

kas kodu sa, kas võõral maal –

kuis ihkad isamaa poole!

(Juhan Liiv)

Ristirahva, kristlaste kohta öeldakse, et nemad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Mida see tähendab ja kas pole naiivne kõnelda XXI sajandil igatsusest taevase kodu või taevariigi järgi? Ega siin polegi silmas peetud pilve piiril või mõnel teisel Päikesesüsteemi planeedil paiknevat maad või eluaset. Taevas on kõikjal, ülal ja all, ka meie ise ja meie planeet on taevas – kõiksuses. Taevas tähendab lõputut avarust, vabadust ja piirideta olekut – eelkõige vabadust aegruumi poolt seatud piiridest. Meie elame ajas ja ruumis, aegruumis ning ka meie igatsused ja soovid, meie ponnistused ja püüdlused on seotud meie taustsüsteemi, konkreetse ajastu ja paigaga, millega oleme seotud.

Igatsus taevase kodumaa järele tähendab seda, et me ei unustaks, et oleme lisaks aegruumilistele olenditele ka vaimsed olendid, et me suudaksime tõusta kõrgemale argistest askeldustest ja igapäevastest vajadustest ning kohustustest ja näha nii omaenda elu kui maailmakõiksust kosmilisest, igavikulisest perspektiivist, otsekui linnulennult. Võib-olla just seepärast tunneme, kuulates muusikat nagu näiteks Johann Sebastian Bachi oma, mis on kantud rõõmsast igatsusest taevase kodumaa järele, otsekui saaks meie hing tiivad ja tõuseks lendu.

Taevane kodumaa tähendab Jumala jumalikkusest, pühadusest ja armust osasaamist vahetul ja suurimal võimalikul viisil. Meie Isa palves me palume: Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Taevariik või Jumala riik on kuningriik (kreeka k basileia tou theou), kus Jumala valitsust ja Tema tahtmise täitumist ei saa keegi ega miski takistada. See ei tähenda, et Jumala valitsus oleks seaduste ja sanktsioonidega tagatud ja väljastpoolt kehtestatud, vaid see on juurdunud inimeste südameis, nende tahe on saanud Jumala tahtega üheks, nii nagu on tõotatud prohvet Hesekieli raamatus: Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. (Hs 36:27)

See, et me ootame Jumala Riiki ja Tema tahtmise täitumist, annab meile vabaduse meie endi isekate soovide ja püüdluste nõiaringist ja oravarattast – me ei pea pidama neid viimse ja absoluutse kehtivusega tõdedeks, mille nimel kulutada oma aeg, elu ja tervis, võistelda ja konkureerida oma kaasinimestega, hävitada üksteist ja inimestevahelisi suhteid. Me võime leppida iseenda, oma eesmärkide ja tahtmiste piiratusega teades samas, et meid on loodud millegi suurema ja kestvama jaoks kui see, mida me hetkel suudame taibata või vastu võtta, aga milleks meid valmistab Jumal ise, kes meid on lunastanud kaduvuse orjusest taevase kodumaa tarvis.

Igatsus taevase kodumaa järele ei tähenda maise elu põlgamist või sellesse ükskõikselt suhtumist. Vastupidi – see, kes teab, et ta teekond siin ei kesta lõputult, võib iga hetke vastu võtta kui kinki ning teada, et see on kordumatu ega tule kunagi tagasi. Kristlased on siin maa peal võõrad ja majalised, ehk tänapäevasemalt öeldes – rändurid ja külalised.

Kui me oleme kusagil külas, siis ei esita me tavaliselt ülemäära suuri pretensioone – oleme tänulikud külalislahkuse eest, mis meile osaks saab, aga me ei hakka külas viibides ümberkorraldusi tegema ega nõudma, et pererahvas oma kodu meie maitse järgi sisustaks, sest me oleme seal vaid ajutiselt ja läheme siis edasi oma teed. Pea samasugune meelsus on kristlasel selle maailma ja tema struktuuride suhtes – me ei soovi millegi külge klammerduda ega midagi kaasa võtta, sest oleme siin vaid ajutised läbikäijad, suhtume aupaklikkuse ja tänulikkusega kõigesse, mida see maailm oma ilus ja külluses meile pakub, olgu selleks siis kevadine tuuleõhk ja esimesed õrnad õied, olgu suursugune orelimuusika iidses frantsisklaste pühakojas, olgu kalli inimese suudlus või naeratus, olgu lapse või lapselapse esimesed sammud või jalgrattasõit. Kõike seda tohime imestuse, tänuga kogeda ning liikuda siin maailmas ettevaatlikult, et jätaksime lahkudes kõik nii, nagu oli siis, kui siia tulime – või siis natuke ilusamas, rõõmsamas ja paremas olekus.

Meie kodumaa, kuhu püüdleme ja igatseme, on väljaspool aja ja ruumi piire ja ulatuvust. Kuid mis meid seob siinse ja tulevase, maa ja taevaga, on Jeesus Kristus, kes on seesama eile, täna ja igavesti. Tänase pühapäeva evangeeliumis tõotab Ta: Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. (Jh 14:2-3)

Kristuses on taevas tulnud maa peale ja Temaga ühenduses olles, Tema evangeeliumil end valgustada ja pühitseda lastes ning armulauas Teda vastu võttes võime juba siin maa peal kogeda taevast ning olla kindlad, et kui me  end Tema hoolde usaldame ja Teda järgime, siis võime kord siinse elu lõppedes astuda koos Temaga igavesse eluosadusse seal, kus Ta on meile jäädava aseme valmistanud.

 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 22.04.2018


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346