kolmapäev, 24. oktoober 2018    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Tõuse ja kõnni! 13. pühapäev pärast nelipüha

Ja sinna kanti mees, kes oli sündimisest saadik jalutu. Ta pandi päevast päeva pühakoja selle ukse ette, mida nimetatakse Ilusaks väravaks, pühakotta minejailt almuseid paluma. Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!” Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!” ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites. Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud.

Apostlite teod 3:1-10

Tänase pühapäeva piiblilugemised kõnelevad meile Jumala tervendavast väest: Süüria väepealik Naaman saab puhtaks pidalitõvest, sündimisest saadik jalutu mehe jalad paranevad, ta hüppab püsti ja kõnnib, pime saab nägijaks. Väga sageli pöörduvad inimesed ka täna oma haigustes viimases hädas Jumala poole, paluvad koguduselt või vaimulikult eestpalveid ja tuge tervenemiseks. Väga palju on neid, kes on tõepoolest kas siis omaenda või teiste inimeste palvete vastusena kogenud Jumala abi, sekkumist ja tervenemist. Siiski mitte kõik inimesed ja mitte alati ei parane sellisel viisil, nagu tänastes lugudes kirjeldatakse – me elame jätkuvalt maailmas, kus haigused, vananemine ja surm on reaalsuseks.

Sõnumil Jeesuse tervendavast väest on mitmed tasapindu, millest füüsiline tervis, olgugi oluline, hõlmab vaid ühte. Küllap on tänastel piiblitekstidel midagi olulist öelda ka neile meie seast, kes ei ole pimedad, kurdid, jalutud, halvatud, pidalitõbised, vähi- või südamehaiged. Ja esmalt ning ennekõike ütlevad need lood seda, et Jumala tervendav vägi ei avaldu meist kellegi elus armuanni või almusena, vaid võimaluse, aga kohustusena tõusta ja kõndida omil jalul. Otsida ja käia nägijana oma teed. Olla pidalitõve needusest vabana täisõiguslik kogukonna liige.

Kas me seda tegelikult ka soovime, igatseme ja oleme valmis vastu võtma? Jalutu mees kerjas Templi värava ees sisenejailt almuseid ja see polnud toonases ühiskonnas midagi ebatavalist. Me võiksime öelda, et toonases ühiskonnas oli sandil almusele samasugune õigus nagu meie päevil pensionäridel oma igakuisele pensionile. Almuste andmine oli juutluses palvetamise ja paastumise kõrval üheks olulisemaks vagaduse väljundiks, millega sai parandada oma heade ja halbade tegude bilanssi. Niisiis toimis kerjamine ja almuse andmine niihästi sotsiaalse kui ka religioosse tasakaalustajana. Raske öelda, kummale oli almus olulisem – kas sellele, kes sai kõhu täis, või sellele, kes sai taevas plusspunkti kirja ja läks kergema südamega edasi.

Nüüd aga ütleb Peetrus: "Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!" Need sõnad, see üleskutse ei mahu sellesse kirjeldatud maailma, kerjamise ja almuse andmise skeemi, kus üks on sõltuv teisest materiaalselt ja teine esimesest ideoloogiliselt. Peetrusel ja Johannesel ei näi olevat tarvidust häid tegusid koguda ja oma taevast kontoseisu parandada. Jalutu mees tõuseb jalule, ning ta peab hakkama ise kõndima, aga veel enam – mõtlema mida oma eluga peale hakata, kust elatist teenida, kuhu kodu rajada, ta peab hakkama ise otsustama, ise valikuid tegema ja vastutama. Ta võib nüüd minna Templisse, sest ta suudab ise Jumala ees seista, Teda kiita ja tänada.

Muidugi, meie ei palu kusagil kaubanduskeskuse või kiriku ukse ees almuseid, meie saame enesega ise hakkama – vähemalt oleme harjunud nõnda mõtlema. Kuid kas pole meiegagi vahel nõnda, et me näeme silmipimestava selgusega oma riigi, ühiskonna ja kiriku elu hädasid, vajakajäämisi ja valupunkte. Oi kui täpselt me teame, mis kõik on elus valesti ja pahasti, ning mida peaks tegema selleks, et olukord paraneks. Ainult et need, kes peaksid tegema, on teised inimesed: poliitikud, riigi- või linnajuhid, arstid, õpetajad, vaimulikud, noored jne. Ning eeldades, et keegi peaks lahendama minu probleemid, kellestki teisest või kolmandast sõltub minu elu kvaliteet, minu heaolu, õnn ja hingerahu, oleme ikkagi justkui almuse palujad, sõltume oma kaasinimestest ja ühiskonnast, määratleme iseend läbi nende, selle asemel et tõusta ja kõndida, julgeda muutuda, meelt parandada, avaneda, võtta vastutus oma elu eest.

Homme on Eesti taasiseseisvuspäev. Me võime mõelda tänus ja lugupidamises neile meestele ja naistele, kes laulva revolutsiooni aastatel taastasid Eesti riigi, kes julgesid lahti lasta Nõukogude Liidu turvalisest vanglast, sõltuvusest Kremli armuandidest, et saada iseseisvaks riigiks. Kõndida omil jalul, vastutada oma elu, saatuse ja tuleviku eest, kujundada ise oma elu siin Eestimaal, olla võrdne vabade rahvaste peres, riskeerida, eksida, võita ja kaotada, aga mis peamine – minna edasi omil jalul. Ja me palume oma riigi juhtidele ja kõigile kodanikele sedasama südikust olla iseseisvad – ise seista oma kaasinimeste, riigi, Jumala ja igaviku palge ees.

Kuid on midagi väga olulist veel meie tänases jutlusesõnumis, mida rõhutada. Peetrus ütleb: „Jeesuse Kristuse, naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!“ Jeesuse nimi ei ole siin lihtsalt mingi maagiline vormel, mis tagab ime toimumise (nagu muinasjutus – havi käsul, minu tahtel). Pigem tuleks seda mõista selles valguses, nagu Peetrus peatükk hiljem, kui ülempreestrid ja kirjatundjad neid üle kuulavad sündinud imeteo pärast, ütleb: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole inimestele antud ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. (Ap 4:12)

Jeesuses, Jumala Pojas, kes on surnud ja üles tõusnud meie päästmiseks, on meile tõotatud lunastus meie vaimsest ja eksistentsiaalsest halvatusest, Temas on meile kingitud pääsemine aja ja ruumi vanglast, surma kütkeist, patust, mis meid on pannud võõrduma Jumalast, kaasinimesest ja iseendast, kõigist pimeduse jõududest. Üksnes Jeesuse läbi, Teda oma Päästjaks ja Kuningaks tunnistades, Temale oma elu usaldades võib inimene pääseda ja kõndida omil jalul, asetudes loomu- või loodupärasesse suhtesse Jumalaga. Igasugune muu „pääsemine“ või „vabanemine“ või „tervenemine“, sündigu see siis sotsiaalse õigluse teostamise või parema elukorralduse tagamise, jooga- või meditatsioonipraktikate teel suurema sisemise harmoonia ja tasakaalu saavutamise läbi – need jäävad ikkagi poolikuks ja kirik ei saa nendesse kaduda ega nendega samastuda, sest puudu jääb inimese vaimulik tervenemine, mis saab sündida üksnes Jeesuse, Naatsaretlase nimel.

Seda Jeesuse Naatsaretlase, ülestõusnud Kristuse tervendavat väge oleme ka meie kutsutud kogema ja vastu võtma täna Jumala andides, Tema Sõnas ja pühas armulauas, kuid mitte üksnes vastu võtma ja nautima, vaid ka jagama, vahendama, rohkendama ja paljundama. Meid, armusaanud patuseid, tervenenud haigeid, kerjuseid, kes on saanud Jumala suurima kingituse osaliseks, tahab Tema kasutada oma Kuningriigi levitamisel ja selleks läkitab Ta meid tervendajate ja lepitajatena taas argipäeva. Tänu Talle selle imelise võimaluse eest!



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

19.08.2018 Viljandi Jaani kirikus


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346