esmaspäev, 22. juuli 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Tõuse ja kõnni! 13. pühapäev pärast nelipüha

Kui ta nägi Peetrust ja Johannest pühakotta astumas, palus >Siis Peetrus vaatas koos Johannesega teda ainiti ning ütles: „Vaata meie peale!” Ja ta haaras kinni jalutu paremast käest ning aitas ta >ning ta hüppas püsti, seisis ja kõndis ning läks koos nendega pühakotta sisse, käies ja hüpeldes ning Jumalat kiites. <span style="color:rgb(51, 51, 51); font-size:13.06px>Ja kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas. >Nad tundsid temas ära sama mehe, kes oli istunud almuse saamiseks pühakoja Ilusa värava ees, ja nad olid imestunud ja kohkunud sellest, mis temaga oli sündinud.

Apostlite teod 3:1-10

Tänase pühapäeva piiblilugemised kõnelevad meile Jumala tervendavast väest: Süüria väepealik Naaman saab puhtaks pidalitõvest, sündimisest saadik jalutu mehe jalad paranevad, ta hüppab püsti ja kõnnib, pime saab nägijaks. Väga sageli pöörduvad inimesed ka täna oma haigustes viimases hädas Jumala poole, paluvad koguduselt või vaimulikult eestpalveid ja tuge tervenemiseks. Väga palju on neid, kes on tõepoolest kas siis omaenda või teiste inimeste palvete vastusena kogenud Jumala abi, sekkumist ja tervenemist. Siiski mitte kõik inimesed ja mitte alati ei parane sellisel viisil, nagu tänastes lugudes kirjeldatakse – me elame jätkuvalt maailmas, kus haigused, vananemine ja surm on reaalsuseks.

Sõnumil Jeesuse tervendavast väest on mitmed tasapindu, millest füüsiline tervis, olgugi oluline, hõlmab vaid ühte. Küllap on tänastel piiblitekstidel midagi olulist öelda ka neile meie seast, kes ei ole pimedad, kurdid, jalutud, halvatud, pidalitõbised, vähi- või südamehaiged. Ja esmalt ning ennekõike ütlevad need lood seda, et Jumala tervendav vägi ei avaldu meist kellegi elus armuanni või almusena, vaid võimaluse, aga kohustusena tõusta ja kõndida omil jalul. Otsida ja käia nägijana oma teed. Olla pidalitõve needusest vabana täisõiguslik kogukonna liige.

Kas me seda tegelikult ka soovime, igatseme ja oleme valmis vastu võtma? Jalutu mees kerjas Templi värava ees sisenejailt almuseid ja see polnud toonases ühiskonnas midagi ebatavalist. Me võiksime öelda, et toonases ühiskonnas oli sandil almusele samasugune õigus nagu meie päevil pensionäridel oma igakuisele pensionile. Almuste andmine oli juutluses palvetamise ja paastumise kõrval üheks olulisemaks vagaduse väljundiks, millega sai parandada oma heade ja halbade tegude bilanssi. Niisiis toimis kerjamine ja almuse andmine niihästi sotsiaalse kui ka religioosse tasakaalustajana. Raske öelda, kummale oli almus olulisem – kas sellele, kes sai kõhu täis, või sellele, kes sai taevas plusspunkti kirja ja läks kergema südamega edasi.

Nüüd aga ütleb Peetrus: " hõbedat="" ega="" kulda="" mul="" ei="" ole,="" aga="" mis="" on,="" seda="" ma="" annan="" sulle:="" jeesuse="" kristuse,="" naatsaretlase="" nimel="" –="" tõuse="" ja="" kõnni!"="" need="" sõnad,="" see="" üleskutse="" mahu="" sellesse="" kirjeldatud="" maailma,="" kerjamise="" almuse="" andmise="" skeemi,="" kus="" üks="" on="" sõltuv="" teisest="" materiaalselt="" teine="" esimesest="" ideoloogiliselt.="" peetrusel="" johannesel="" näi="" olevat="" tarvidust="" häid="" tegusid="" koguda="" oma="" taevast="" kontoseisu="" parandada.="" jalutu="" mees="" tõuseb="" jalule,="" ning="" ta="" peab="" hakkama="" ise="" kõndima,="" veel="" enam="" mõtlema="" mida="" eluga="" peale="" hakata,="" kust="" elatist="" teenida,="" kuhu="" kodu="" rajada,="" otsustama,="" valikuid="" tegema="" vastutama.="" võib="" nüüd="" minna="" templisse,="" sest="" suudab="" jumala="" ees="" seista,="" teda="" kiita="" tänada.

Muidugi, meie ei palu kusagil kaubanduskeskuse või kiriku ukse ees almuseid, meie saame enesega ise hakkama – vähemalt oleme harjunud nõnda mõtlema. Kuid kas pole meiegagi vahel nõnda, et me näeme silmipimestava selgusega oma riigi, ühiskonna ja kiriku elu hädasid, vajakajäämisi ja valupunkte. Oi kui täpselt me teame, mis kõik on elus valesti ja pahasti, ning mida peaks tegema selleks, et olukord paraneks. Ainult et need, kes peaksid tegema, on teised inimesed: poliitikud, riigi- või linnajuhid, arstid, õpetajad, vaimulikud, noored jne. Ning eeldades, et keegi peaks lahendama minu probleemid, kellestki teisest või kolmandast sõltub minu elu kvaliteet, minu heaolu, õnn ja hingerahu, oleme ikkagi justkui almuse palujad, sõltume oma kaasinimestest ja ühiskonnast, määratleme iseend läbi nende, selle asemel et tõusta ja kõndida, julgeda muutuda, meelt parandada, avaneda, võtta vastutus oma elu eest.

Homme on Eesti taasiseseisvuspäev. Me võime mõelda tänus ja lugupidamises neile meestele ja naistele, kes laulva revolutsiooni aastatel taastasid Eesti riigi, kes julgesid lahti lasta Nõukogude Liidu turvalisest vanglast, sõltuvusest Kremli armuandidest, et saada iseseisvaks riigiks. Kõndida omil jalul, vastutada oma elu, saatuse ja tuleviku eest, kujundada ise oma elu siin Eestimaal, olla võrdne vabade rahvaste peres, riskeerida, eksida, võita ja kaotada, aga mis peamine – minna edasi omil jalul. Ja me palume oma riigi juhtidele ja kõigile kodanikele sedasama südikust olla iseseisvad – ise seista oma kaasinimeste, riigi, Jumala ja igaviku palge ees.

Kuid on midagi väga olulist veel meie tänases jutlusesõnumis, mida rõhutada. Peetrus ütleb: „Jeesuse Kristuse, naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!“ Jeesuse nimi ei ole siin lihtsalt mingi maagiline vormel, mis tagab ime toimumise (nagu muinasjutus – havi käsul, minu tahtel). Pigem tuleks seda mõista selles valguses, nagu Peetrus peatükk hiljem, kui ülempreestrid ja kirjatundjad neid üle kuulavad sündinud imeteo pärast, ütleb: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole inimestele antud ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. (Ap 4:12)

Jeesuses, Jumala Pojas, kes on surnud ja üles tõusnud meie päästmiseks, on meile tõotatud lunastus meie vaimsest ja eksistentsiaalsest halvatusest, Temas on meile kingitud pääsemine aja ja ruumi vanglast, surma kütkeist, patust, mis meid on pannud võõrduma Jumalast, kaasinimesest ja iseendast, kõigist pimeduse jõududest. Üksnes Jeesuse läbi, Teda oma Päästjaks ja Kuningaks tunnistades, Temale oma elu usaldades võib inimene pääseda ja kõndida omil jalul, asetudes loomu- või loodupärasesse suhtesse Jumalaga. Igasugune muu „pääsemine“ või „vabanemine“ või „tervenemine“, sündigu see siis sotsiaalse õigluse teostamise või parema elukorralduse tagamise, jooga- või meditatsioonipraktikate teel suurema sisemise harmoonia ja tasakaalu saavutamise läbi – need jäävad ikkagi poolikuks ja kirik ei saa nendesse kaduda ega nendega samastuda, sest puudu jääb inimese vaimulik tervenemine, mis saab sündida üksnes Jeesuse, Naatsaretlase nimel.

Seda Jeesuse Naatsaretlase, ülestõusnud Kristuse tervendavat väge oleme ka meie kutsutud kogema ja vastu võtma täna Jumala andides, Tema Sõnas ja pühas armulauas, kuid mitte üksnes vastu võtma ja nautima, vaid ka jagama, vahendama, rohkendama ja paljundama. Meid, armusaanud patuseid, tervenenud haigeid, kerjuseid, kes on saanud Jumala suurima kingituse osaliseks, tahab Tema kasutada oma Kuningriigi levitamisel ja selleks läkitab Ta meid tervendajate ja lepitajatena taas argipäeva. Tänu Talle selle imelise võimaluse eest!



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

19.08.2018 Viljandi Jaani kirikus


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346