teisipäev, 11. detsember 2018    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Õndsam on anda kui võtta. 16. pühapäev pärast nelipüha

 Paulus ütles Efesose koguduse vanematele: "Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; Temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand 
kõigi pühitsetute seas. Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud. Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””

Apostlite teod 20:32-35

 

Need sõnad pärinevad Pauluse jumalagajätukõnest Efesose ja Mileetose koguduse vanematele. Apostel Paulus on lõpetamas oma kolmandat misjonireisi Väike-Aasias ja asub teele Jeruusalemma poole, aimates eelseisvat vangistust ja seda, et ta ei saa enam kunagi näha oma vendi ja kaastöölisi Efesoses, kus ta oli elanud mitu aastat, teinud misjonitööd ja kasvatanud ning juhatanud kogudust. Ta ütleb neile, kogudusevanematele: Ja nüüd vaata, ma lähen Vaimu seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda, muud kui et Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused. Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel kalliks endale, vaid ma püüan lõpetada oma jooksmist ja ülesannet, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada evangeeliumi Jumala armust. Ja vaata, nüüd ma tean, et ei saa enam kunagi minu palet näha mitte ükski teist, kelle keskel käies ma olen jutlustanud Jumala Riigist. (Ap 20:22-25)

Selles lahkumiskõnes on palju armastust, aga ka pisaraid ja nukrust, sest koos on inimesed, kes on saanud tõepoolest lähedasteks – Paulus kõneleb siin oma vaimulikele poegadele ja tütardele, kellele ta on evangeeliumi kuulutanud ja kelle kasvamisele usus ja Vaimus on ta kaasa elanud. Kõne lõpus öeldakse: Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega. Aga kange nutt tuli kõigile peale ja Paulusele kaela langedes andsid nad talle suud. Kõige enam haiget tegi neile see sõna, mis ta oli öelnud, et nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta laevale. (Ap 20: 36-38)

Tänaseks pühapäevaks on meile antud Pauluse lahkumiskõnest üks lõiguke, kus apostel kinnitab oma tööle ja tegevusele tagasi vaadates, et ta ei ole eeldanud ega võtnud oma vaimuliku teenimise eest kogudustelt tasu ega tahtnud olla kellelegi koormaks: Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud. Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik. (Ap 20:33-34) Raske öelda, miks Paulus seda siin oma lahkumiskõnes niimoodi rõhutab – võib-olla on talle ette heidetud koguduse arvelt rikastumist. Eks läbi aegade on olnud neid, kelle meelest kirikul on liiga palju kinnisvara, preestrid saavad liiga kõrget palka ja sõidavad liiga heade autodega.

Juudi rabide puhul oli üsna tavaline, et nad teenisid endale elatist käsitööga. Talmudis leidub arvukalt kohti, mis hindavad toora õppimise kõrval kehalist tööd, see aitab ära hoida pattu ja tagab raskel ajal vajaliku elatise. Ka Pauluse oli elukutse poolest telgitegija ning elatas end sellega. 1. Korintose kirja 9. peatükis räägib Paulus pikemalt sellest, et töötegija on oma palka väärt ja see, kes külvab vaimulikke ande, peaks saama lõigata kogudusest ainelisi ande, ehk saama koguduselt oma ülalpidamise, samas rõhutab ta korduvalt, et tema ise ei ole seda õigust kasutanud, et ta kuidagiviisi ei saaks takistuseks Kristuse evangeeliumile.

Niisiis oli Paulus, nagu ka teised kogudusevanemad esimestel sajanditel, meie mõistes vabatahtlikud töötegijad, kes enamasti teenisid endale mingis ilmalikus ametis igapäevast leiba. Loomulikult ei saa me neid olusid üks-üheselt üle kanda tänasesse päeva, kus ühe koguduse vaimulik või kirikuõpetaja ei ole ainult evangeeliumi kuulutaja, vaid korraldab enamasti ka koguduse majanduselu, hoolitseb ajalooliste pühakodade korrashoiu ja remondi eest, koordineerib töötegijate ja juhtorganite tegevust, on n-ö ühe väikese või keskmise suurusega MTÜ tegevjuht, mis eeldab pidevat ja täielikku pühendumist. Samas näeme me mitte ainult Eesti kirikus, vaid teisteski Euroopa maades tendentse, et järjest rohkem vaimulikke teenib endale elatist ilmalikus ametis ja täidab koguduseõpetaja ülesandeid töö kõrvalt, ning hulk professionaalseid vaimulikke, organiste, kirikumuusikuid teevad kirikus ja kogudustes oma tööd märksa madalama tasu eest, kui nad võiksid saada avalikus või erasektoris töötades.

Ma ei taha aga täna liiga pikalt arutada koguduste majandamismehhanismide või töötajate tasustamise põhimõtete üle. Kindlasti on siin erinevaid võimalusi ja mudeleid. Mida aga tänasest Pühakirja tekstist endale juhiseks ja orientiiriks võiksime võtta, on see, et kristlik kogudus, Jumala kogudus ei saa kunagi rajaneda tehnokraatlikele või ärilistele tööandja-töövõtja või teenusepakkuja-tarbija suhetele. Kogudus ei ole kultuuri-, haridus-, turismi- või meelelahutusettevõte, kus ühed müüvad ja teised ostavad, ühed osutavad ja teised tarbivad teenust. Kogudus on Jumala perekond, mille liikmeks saadakse Tema kutse, Tema armusõna kaudu, kelle hooleks ka Paulus lahkudes Efesose ja Mileetose kogudused usaldab. See kutse võetakse omaks ja sellele vastatakse pühas ristimises ning seda lepingut uuendab kogudus ühiselt igal pühapäeval evangeeliumis ja armulauas.

„Perekond“ ei ole üksnes ilus sõna koguduse kohta, mida võiks mõista üksnes romantilises või tundelises võtmes. Me teame, et üks esimesi ja olulisemaid asju, mida perekonnas õpitakse, on jagamine. Laps õpib jagama oma mänguasju ja maiustusi teiste lastega. Suuremaks kasvades õpitakse jagama tööriistu ja tarbeesemeid. Jagada tuleb ka ülesandeid ja ressursse, vabadust ja vastutust, muresid ja rõõme, luhtumisi ja läbikukkumisi. Perekonnas ei esitata üksteisele arveid, ei olda võlgu, ei arvestata intresse. Nagu ütleb Paulus kirjas roomlastele: Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada.

Kogudus elab armastusest, mida võetakse vastu Jumalalt ja jagatakse üksteisega. Jagamise rõõm ja õnnistus leiab väljenduse Pauluse poolt osundatud Jeesuse sõnades: Anda on õndsam kui võtta. Kogudus kasvab nii vaimulikult kui ka arvuliselt seal, kus tema töötegijad, eeskätt vaimulik, ei loe oma töötunde ega lepingulisi ülesandeid, vaid rajavad suhteid, teenivad, annavad iseennast, oma oskusi ja aega inimeste heaks. Kogudus on Jumala perekond siis, kui kõik tema liikmed annavad rõõmu ja armastusega, annavad külluslikult, heldelt ja rikkalikult – oma aega ja oskusi, oma ideid ja raha, oma palveid ja tänu ning tunnevad ise sellest andmisest rõõmu ja õnnistust.

Kui ma suvel pöördusin koguduse liikmete poole ringkirja ja üleskutsega toetada Jaani Lastemaja II rühma avamist, siis kirjutasin muuhulgas: „Palun mõtle ja kaalu, kas Sa võiksid toetada Lastemaja II rühma sisustuse (mööbel ja mänguvahendid) soetamist rahaliselt. Meie äriplaan näeb ette 2000 euro ulatuses annetuste kogumist lisaks koguduse omapanusele. Mõtle, kas Sinu osa võiks olla sellest 1% (20 eurot), 10% (200 eurot) või 25% (500 eurot)?“ Sellele palvele reageeris kaks inimest – üks neist annetas samal õhtul kogu vajamineva summa, 2000 eurot ja teine mõned nädalad hiljem 20 eurot. Ma ei tea, kumma jaoks oli see annetus nende majanduslikku olukorda arvestades suurem panus – kas 2000 eurot eduka ettevõtja jaoks, kes kogudust on ennegi ja pidevalt toetanud, või 20 ühe eaka vaimuliku jaoks, keda puudutas võimalus aidata kaasa kristliku hariduse edendamisele. Kuid ma tean, et mõlema annetusega kaasnes suur süda ja suur armastus. Nende kahe annetuse ja andjaga on käinud kaasas Jumala imeline ja helde õnnistus meie lapsehoiu teise rühma avamisel.

Armsad, laskem meiegi Jumalal hoolt kanda oma vajaduste ja murede eest ning usaldagem ka oma kogudus, nii nagu kord Paulus Efesose ja Mileetose kogudused, Jumala ja Tema armusõna hoolde. Aamen.

 

 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 9.09.2018


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346