kolmapäev, 24. aprill 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Jeesus äratab meis usku. 3. pp pärast ilmumispüha

Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!” Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?” Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!
Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil.

Matteuse 8: 5-13

Tänase pühapäeva teema on JEESUS ÄRATAB USULE. Jutluse aluseks olev evangeeliumitekst kõneleb ajast, mil Jeesus oli alustanud oma avalikku tegevust, kuulutamist ja imetegusid. Tänased salmid kirjeldavad Jeesuse imetegu Kapernaumas, tema juurde astub väeülem, kes palub terveks teha oma teenri. Jeesus küsib vastu, kas ta tuleb ja teeb ta terveks. Väeülema vastus sarnaneb sõnadega, millega meie siin kirikus vastame armulauakutsele: Isand, ma ei ole seda väärt, et sa mu katuse alla tuleksid. Ütle vaid üksainus sõna ja mu teener paraneb. Ning temale vastab Jeesus sõnadega, millest ma, pean tunnistama, kuidagi aru ei saanud: Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sulle sündigu!“ Ning väeülema teener paranes.

Kuidas on siis võimalik, et Jeesus näeb suurimat usku kogu Iisraelis ühes väeülemas, mitte ei nimeta oma jüngreid või kedagi, kes avalikult oma end Jumala Poja järgijaks kuulutanud?

Vastuse leidmiseks tuleb süveneda sellesse ajastusse, kus Jeesus elas ja tegutses. Jeesus sünnimaa allus tema eluajal Rooma ülemvõimule. Ka võimuesindajatest sõjaväelased olid roomlased, kellesse kohalik elanikkond, juudid, kuigi hästi ei suhtunud. Roomlased olid vallutanud Jeruusalemma, hävitasid templi, Roomale alluvad ametnikud kogusid oma keisri nimel ja tema heaks makse, roomlaste kaasa toodud hellenistlik kultuur ohustas juudi usku ning ka võõrvõimu esindavad sõdurid ei ole ju mistahes ajaloo hetkel kunagi kohalike elanike hulgas poolehoidu äratanud. Selle teadmise põhjal võib üsna kindlalt oletada, et väeülem, keda Jeesus kohtas, oli roomlane ja ilmselt pagan, kuid ühtlasi on selge, et oli talle teatavaks saanud Jeesuse isik ja tema teod, mis sundisid teda astuma ebaharilikku sammu ja temalt, teise usu ja teise rahva esindajalt, abi paluma. Üllatav on tollaste olude taustal ka Jeesuse vastus – ta on valmis tulema roomlase, pagana, koju, et tema teenrit aidata. Juudi usu kohaselt oleks ta ennast üle pagana lävepakku astudes rüvetanud ja teisalt oleks probleeme tekkinud ka väeülemal, sest juudi rabi külaskäik tema koju oleks omakorda väeülema enda ülemates küsimusi ja kahtlusi tekitanud. Väeülem vastab ilmselt endalegi arusaamatu seletamatu sisemise äratundmise ajel, et ta pole väärt Jeesust oma koju kutsuma, piisab vaid Tema lausutud sõnast ja teener paraneb. Kuid see roomlane näeb Jeesuses midagi enamat, tõelist pühadust, jumalikku ülesannet, ta näeb Jeesuse tõelist olemust sügavamalt kui keegi juutidest. Ja teisalt on see roomlane mõistnud, et tema enda tahtmisest siin teenri abistamiseks ei piisa. Ta on küll väeülem ja tema käskudele alluvad sõdurid vastu vaidlemata, kuid ta tajub, et elus on midagi, mille ees inimlik mõjujõud jõuetuks jääb. Jeesuse tegudest kuuldu põhjal on väeülemas tekkinud veendumus, et kui keegi vaid aidata suudab, on selleks Jeesus, kel on vägi, mis ületab inimlikud piirid ja piisab vaid ühest ainsast sõnast, et teener terveneks.

Väepealiku paneb tegutsema ühelt poolt soov aidata talle vajalikku ja ilmselt lähedaseks saanud alamat ja teisalt piiritu usk Jeesuse suutlikkusse teda aidata. Selles mehes, roomlases ja paganas, näeb Jeesus suuremat usku temasse kui üheski juudis, ja temaga silmitsi seistes näeb Jeesus ka tulevasi aegu, kus Jumala taevasesse kuningriiki ei jõua vaid äravalitud rahvas, vaid ka paganad, kes on Jeesust tundma saanud ning need usklikud, kes Jeesust Messiana ei tunnista, heidetakse välja. Jeesus saadab väeülema koju – tema usk Jeesusesse aitab tal täita ta soovi – tema teener paraneb selsamal tunnil.

Tuleme selle ammuse loo juurest tänasesse päeva. Oleme kogunenud kirikusse, jumalakotta, Jumala sõna kuulama ja kuuldu, kogetu üle järele mõtlema. Meil igaühel on olnud oma rada siia jõudmiseks, igaühel oleks oma lugu rääkida, kui temalt küsida ja kui ta sellest rääkida sooviks. Kuid kõikidel neil lugudel on üks ühine nimetaja – usk ei teki meis iseenesest, vaid selleni on viinud isiklikud kogemused, äratundmine, et minust üksi, minu tarkusest ja võimetest ei piisa, et oma elus toime tulla, vaid olen kogeda ja tunda saanud, et miski minust suurem ja väekam on mind kõnetanud ja mind kutsunud. Sellised kogemused, kus tajume iseenda piiratus ja jõuetust, jäävad meelde, sunnivad meid arutlema ja lõpuks, varem või hiljem, jõuame mõistmise ja tunnistamiseni – Jeesus Kristus on mind usule äratanud. See ei ole olnud minu iseenda tarkus, vaid Õnnistegija ise on minu juurde tulnud, võtnud mind käekõrvale ja minu elu juhtinud.

Kuid eks oleme ka märganud, et usust rääkime, oma elu Jumala juhtimise alla usaldamine ja selle tunnistamine on meile millegipärast keeruline. Eks oma rolli mängib siin ka avalik hoiak usu suhtes, Eesti on ju pehmelt öeldes usuleige riik. Arvan, et üheks põhjuseks võib olla ka see, et me ei ole usu olemust enda jaoks selgeks mõtelnud. Usku võib nimetada teisiti ka isiklikuks suhteks Kolmainsa Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Oma igapäevases elus oleme me samuti erinevates suhtes teiste inimestega ja meie hoiakud nende inimeste suhtes tulenevad kogemustest, mida suheldes saame. Meil tekib kaaslasega vahetatud sõnadest, toimunud kokkupuudetest arvamus selle inimese kohta, ja kui arvamus on positiivne, tekib usaldus. Kui sõnadele järgnevad ka neile vastavad teod, usaldus süveneb.

Samamoodi on usuga Jumala sõnasse. Kui Jeesuse sõnumit kuulame ja see meid kõnetab, tekib meis lootus. Suhtleme Jeesuse Kristuse, meie Issandaga, palve kaudu ja oma palvele vastuse saame, loob see usaldust. Eeldus on vaid see, et oleme nõus tunnistama oma ebatäiuslikkust, oma suutmatust kõike elus ettetulevat oma jõu ja mõistusega lahendada, oma mured siiras usus Jeesuse ette kanname. Jeesus on lubanud: „Tulge Minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja Mina annan teile hingamist. Usus ja usalduses Jeesuse ette kantud palve saab alati vastuse, kui vaid oma südame siiras usus avame ja usaldavalt ootama jääme, sest usk Jeesusesse tähendab meile teadmist, et meid ei ole üksi jäetud. Ootame küll meie tempokas maailmas, et kõik soovid ja vajadused saaksid kiiresti rahuldatud, palvega aga on tihti tunne, et vastus justkui viibiks. Kuid mitte alati, olen ise korduvalt kogenud, et hingelise või füüsilise häda hetkel Jeesuselt meelerahu paludes tunnen selsamal momendil, kuidas jumalik rahu mu üle laskub ja aitab olukorra lahenemist oodates rahulikuks jääda.

Tänase piibliteksti tervendamise sõnum on ka hetkeseisus vägagi asjakohane. Jeesus saadab korda ime, sest usk Temasse on paganast väeülemal tugevam kui mistahes eelarvamus. Meie usukauges ühiskonnas on praegu pinnal eutanaasia lubatavust käsitlev keskustelu. Kristlase jaoks on asi üheselt selge – elu oleme me saanud Jumalalt ja vaid Jumal teab, mis on meie päevade mõõt ja millisel viisil me oma elutee lõpetame. Ma ei taha teha etteheiteid inimestele, kes ei ole oma elus Jeesuse kutset kuulda võtnud ja peavad õigeks ise otsustada, millal ja kuidas ja millise hinnaga nad iseenda maise teekonna lõpetavad, kuid olen kindel, et pöörates pilgu Looja poole, lastes Jumala sõnal oma südameni jõuda ja avades silmad nägema neid igapäevaseid imesid, mida Jeesus Püha Vaimu vahendusel meie eludes igapäevastelt ikka ja jälle teoks teeb, leiaksid nad lohutust ja veidikenegi rõõmu ka sellest elust, mis neile elada on antud. Sest Jeesuse imeteod ei ole piirdunud vaid tema eluajaga ja tema kutse ei ole suunatud vaid ristiusku tunnistavatele, Jeesuse jaoks ei ole inimeste vahel nende rahvuslikust või usulisest või mistahes muust kriteeriumist lähtuvaid piire, määravaks saab vaid Jeesuse kutse vastu võtmine, usk sellesse väesse, mida Jeesus oma Isa kaudu meieni toob. Nagu ka Kapernauma väepealiku puhul – tähtis ei olnud tema rahvus, positsioon, usutunnistus, tähtis oli vankumatu usk, mille Jeesus temas äratanud oli, suudab aidata ja nii ka sündis. Sellist usukindlust on põhjust meil igaühel endale soovida ja paluda.

Meie usuelust kõneldes on oluline rõhutada ka osadust, ühekordne või harv usukogemus või palvevastus kaotab peagi oma mõju, kui me oma hinge usulise harimisega ei tegele ja jälle iseenda kõikvõimsuse sohu vajume. Usk, mille Jeesus on meis oma sõna ja tegude, hoidmise ja armastusega äratanud, vajab toitmist ja uuesti kogemist, elava suhte loomist, et usu kõikehõlmavat mõju oma elus pidevalt tajuda saaksime. Mu ema olla kunagi lapsena oma kirikuõpetajast isa käest küsinud, miks mõned kodukülas tuttavad vanainimesed toredamad ja lahkemad tunduvad kui teised ja isa vastus oli: sest nad on oma elus palju palvetanud. Usk kannab meid elus ja annab seletamatult helget hoidmist ka siis, kui mõistus väidab, et kõik on lõppenud. Ja kindlasti oleme ka märganud, kuidas selliste inimeste vahendatud hoiak, sallivus, heasoovlikkus, andestav meel ja avar pilk maailma asjadele, kus tõeliseks valitsejaks ja kuningaks on Jeesus Kristus, ka meid endid justnagu veidi paremaks muudab. Need inimesed kannavad oma eluga edasi evangeeliumi, rõõmusõnumit, sest nagu ütleb tänane epistlitekst Pauluse kirjast roomlastele: Jumala õigus o ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.” Jeesust ei saadetud siia maailma mitte ainult meid usule äratama, vaid ka patust päästma, usus õigele saab osaks Jumala arm. See on lause, millest kord Martin Luther mõistis Jumala armu tõelist sisu ja mis lükkas liikvele suured muudatusprotsessid usumaailmas, mille tulemusel praegu siinses pühakojas Jumalat teenime. Jumala silmis ei ole keegi meist pöördumatult õigeks või valeks kuulutatud, Jeesuse usule kutse kõlab igaühele, kes vaid kuuleb ja kutsele vastata tahab.

Ja rääkides Jeesuse imelisest tervendamisest tänase piibliteksti taustal, peame mõtlema ka raskete hingeliste ja kehaliste katsumustega toime tulemiseks leevendust ja lohutust pakkuva diakooniahaigla peale, mis on kistud haigekassa poolt rahastatavate raviteenuste jagamise tõttu kohtuvaidlusse, mis kristlikku haigla eksistentsi ähvardab. Peapiiskop on palunud meil kanda palves see probleem Jumala ette, et kui see on Tema soov, leiduks lahendus nagu Kapernauma väeülema teenri tõvele. Inimene ei ole vaid füüsiline keha, mida elustab verd ringi pumpav lihaskimp, niisama oluline ja hoidmist vajav on ka hing, meie otseühendus Issandaga ja selles me vajame tuge ja abi, eriti neil hetkedel, kui lootus kipub kaduma ja varjud peale tungivad. Jeesus on öelnud: „Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud, ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“ Ja kus on valgus, sealt kaovad ka varjud. Aamen.

 



Ann Tamme
Teoloogia üliõpilane

Viljandi Jaani kirik 27.01.2019


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346