kolmapäev, 21. august 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Prillid, mis aitavad näha. Küünlapäeva peremissa

Ja kui Maarja ja Joosepi puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, 
viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette,
nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: „Iga poeglast, kes 
on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”,
ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar 
turteltuvi või kaks tuvipoega”.

Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi.

See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha 
Vaim oli tema peal.
Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui 
ta on näinud Issanda Messiat.
Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna 
lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi,
siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles:
„Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkudarahus oma ütlust mööda,

sest mu silmad on näinud sinu päästet,
mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees:
valgust, mis on ilmutuseks paganaile,ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” 
Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti.

Luuka evangeelium 2:22-33

Täna kuuldud küünlapäeva evangeeliumitekst rääkis meile väikesest Jeesuslapsest, kelle ta vanemad tõid kirikusse, et täita Issanda seadust. See laps oli nii eriline, et kui ta vanemad koos temaga kirikusse sisse astusid, hakkasid kõik küünlad iseenesest põlema – Jumala kirkuse sära avaldus silmnähtavalt.

Teame kindlasti oma elukogemusest, et kui meie ümber ja meis endis on valgus, siis oleme elu rõõmsamal poolel, meil on hea ja kerge olla, me peegeldame ka ise valgust ja rõõmu.

Kui meie ümber on pimedus, olgu see siis otseses või ülekantud tähenduses, oleme rusutud, rõõmutud ja hirmul. Elektrikatkestuse puhul teame, et varem või hiljem tuleb elekter tagasi ja saame jätkata igapäevaseid tegevusi. Kui aga südames on pimedus, teadmatus ja üksindus ja see kõik kestab pikemat aega, võib tekkida lootusetus. Oleme elu varjuküljel, kuhu ei paista päike.

Saksa teoloog Dietrich Bonhoeffer on väljendanud oma kogemust nii:

Jumal, mu sees on pimedus, aga Sinus on valgus.

Ma tunnen end üksikuna, aga Sina ei jäta mind iialgi maha.

Ma olen arg, aga Sinus ma leian abi.

Ma olen rahutu, aga Sinu juures on rahu.

Ma ei mõista Sinu teid, aga Sina tead õiget teed minu jaoks.

Jumal on elu valgus. Kui Jumal poleks näinud maailmas lootust, poleks ta saatnud oma poega, Jeesust, siia maailma. Jumal annab ka täna meile igaühele uue lootuse, ükskõik, mis olukorras me keegi täna oleme, mida kardame, mida loodame, mida ootame, mida igatseme.

Üks vana jutt räägib ajakirjanikust, kes tahtis kirjutada ausalt, kohe nii ausalt, et kõik, mis kirjas, oleks tõde. Ta käis mööda maailma, kus kohtus vaeste, töötute ja kodututega ning kirjutas nende elust. Ta käis ka sõjaväljadel ja kõrgesti austatud valitsejate juures ning kirjutas, mida ta seal nägi. Vähehaaval muutis kõik see, mida ta nägi, teda külmaks, kalgiks ja kibestunuks, sest sõda, nälga ja riisumist jätkus igal pool lõpmatuseni. Tema arvates oli maailmas lootusetu olukord.

Siis jõudsid ajakirjanikuni kuuldused inimestest, kes olid leidnud uue lootuse. Ta naeris nende üle, kuid oli siiski huvitatud, kust küll tuli neile see lootus. Ta arvas ka, et kummutab inimeste illusiooni lootusest ja räägib neile asjadest nii nagu need on.

Nii juhatati ta vana ja vaese munga juurde, kes oli sütitanud inimestes lootuse.

 - Kuidas sa näed sellises maailmas lootust? Küsis ajakirjanik mungalt.

Munk näitas talle õunaseemet.

 - Mida sa näed? küsis munk.

 - Õunaseemet, vastas ajakirjanik.

 - Vaata veelkord, ütles munk ja ulatas ajakirjanikule prillid.

Ja vaata, läbi prillide nägi ajakirjanik, kuidas seemne koore all tuksus elu ja kuidas seemnest kasvab puu ja kuidas puu oksad on rikkalikult õunu täis.

Munk võttis temalt prillid ära ja näitas talle linnumuna.

 - Mida sa näed? Küsis munk.

 - Linnumuna, vastas ajakirjanik.

Munk ulatas talle prillid. Ja vaata, muna sees kasvas kotkapoeg, kes koorus munast, kasvas ja lendas kaugele taevaavarustesse.

Munk võttis ajakirjanikult prillid ja viis ta lumega kaetud põllu äärde.

 - Mida sa näed? Küsis ta.

 - Lund, vastas ajakirjanik.

 - Vaata täpsemalt, ütles munk ja andis talle prillid. Ja vaata, lumi sulas, must muld lõhnas, rohelised võrsed tärkasid maast ja hetke pärast lainetas põllul vili.

Munk võttis ajakirjanikult prillid ära ja viis ta sõjaväljale.

 - Mida sa näed? küsis ta.

 - Viha, vägivalda ja hävingut, vastas ajakirjanik.

Jälle sai ta mungalt prillid ja nägi sõjavälja täis inimesi, kellel olid unistused, lootused, igatsused, kes tahtsid armastada ja olla armastatud.

Munk võttis talt prillid ja viis ajakirjaniku surnud inimese juurde.

 - Mida sa näed? Küsis munk.

 - Surnut, vastas ajakirjanik.

Ta sai jälle prillid ja nägi rohetavat puud, suurte tiibadega kotkast, küpset vilja, inimeste igatsusi ja unistusi ning veel midagi elavat ja kirgast, millele ta ei osanud nime anda. Nähtu pimestas teda nii, et ta oli sunnitud prillid ära võtma, kuid see ei aidanud, sest nüüd nägi ta kõikidest pindadest ja koortest läbi ka ilma prillideta.

 - Siin oli vastus sinu küsimusele, ütles munk ja jättis ajakirjanikuga hüvasti.

Ajakirjanik läks tagasi linna ja kirjutas kõigest, mida oli näinud ja kogenud. Linnakodanikud lugesid tema kirjutist.

 - Ta on segi läinud, ütlesid ühed.

Kuid teised arvasid:

 - Ta on leidnud tõe.

Meile, kristlastele, on Jeesus nendeks „prillideks“, mis aitavad meil leida ja näha uut lootust.

Täna kuuldud evangeeliumitekstis ütles vana prohvet Siimeon need sõnad:

„Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda,

sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees:

valgust, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkust sinu rahvale Iisraelile“.

Nii võime meiegi täna, kui oleme kohtunud Jeesuse, Jumala Pojaga tema sõnas ja armulauas, minna siit kirikust tagasi oma argipäeva, täidetud uue lootuse ja rõõmuga.

 

 



Mirjam Tiitus
Jaani Lastemaja juhataja

Viljandi Jaani kirik 3.02.2019


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346