laupäev, 18. november 2017    

AVALEHT
TEATED
   Kuukava
   Uudised ja teated
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

UUDISED JA TEATED

VIIS KÜSIMUST ÕPETAJA MART SALUMÄELE

juuni 2011

Alates 1. augustist ei ole Sa enam Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, vaid asud tööle Toronto Peetri kogudusse. Millest on tingitud selline otsus?
Minu otsus kandideerida Toronto Peetri koguduse õpetaja ametikohale oli suhteliselt spontaanne. Kui ma eelmise aasta Jaanipäeva eel läksin peapiiskop Andres Tauli kutsel pooleks aastaks Torontosse külalisõpetajaks, siis mul veel mingeid ümberasumise plaane küll ei olnud. Pigem võtsin seda kui pikendatud puhkuseks keskkonna vahetust. Olen ju EELK-s juba kokku 25 aastat kogudusi teeninud ning täitnud ka mitmeid üldkiriklikke kohustusi. Kuna aga mind väga soojalt vastu võeti ning Kanada elukorraldus tundus ka üllatavalt sõbralik, otsustasin kohapakkumise vastu võtta. Eks omajagu oli selleks otsuseks pinda ette valmistanud ka see, et mõni kuu enne Kanada reisi olin sattunud lugema Jaan Lattiku eluloolist teost „Teekond läbi öö“, milles ta kirjeldab põhjalikult pagulaste elujärge võõrsil ning ka Ameerika mandril loodud eesti koguduste elu. Leidsin eest hulga inimesi, kes ise või kelle vanemad olid tema neljaosalises teoses tuttavaks kirjutatud. Paljude Toronto eestlastega kohtudes oli selline tunne, nagu oleksime juba vanad tuttavad. Mulle meeldis ka eriti Peetri koguduse rahvas, kelle hulgas on palju koguduse elust aktiivselt kaasalööjaid.
Perega sain ka üllatavalt kergesti selle sammu tegemise osas üksmeelele. Lapsed on juba suured ning saavad endaga ise hakkama ning abikaasa leppis ka selle plaaniga, kuigi ta jääb hetkel veel Eestisse ning jätkab oma tööd Kultuuriakadeemias.

Oled olnud Viljandis kirikuõpetaja kaks aastakümmet. Millised on eredamad hetked ja olulisemad saavutused sellest perioodist?
Eks Kirikumägi on Viljandis üks tuuline koht. Nii olen ka mina pidanud ikka ja jälle mõne priskema tuuleiiliga siin rinda pistma. Esimene taoline puhang vallandus siis, kui kiriku metsa seest välja raiusime 1993.a. kevadel. Neid puukummardajaid, kes mu siis oleks elusalt nahka pannud, tundus tookord palju olevat. Aga kirik tuli oma suursugususes nähtavale ning päikesepaiste soojendab seda koda nüüd päevatõusust loojanguni ning Viljandi Maakirikus enam kopituse haisu ei ole. See mulle meeldib. Tuul puhub. Ei tea kust ta tuleb ja kuhu ta läheb ja mis ta tahab, aga kirik seisab maamärgina nähtaval kogu oma majesteetlikul moel ja omal kindlal kohal, sest temal on siin oma sõnum kuulutada.
Minu ametiaja algus Viljandis sattus ju täpselt Eesti taasiseseisvumise aastasse. Meeles on ka esimene Jõuluõhtu taasiseseisvunud Eesti ajal. Viljandi Pauluse kirik oli rahvast nii puupüsti täis, et ma ei mahtunud jutluse ajaks altarist kantslisse minema. Jutlustasin altarist ümbritsetuna inimmüürist. Väiksemad lapsed istusid altarivõre põlvituspadjal ja kantsli trepilgi. Aga meenuvad ka esimesed Jõulud soojas kirikus 1999.a., mil kelladeansambli kontsert tõi kokku peaaegu sama suure hulga kuulajaid. Kõik 750 istekohta olid täis ning seisjaid oli vahekäikudes nii tihedalt, et liikuda oli võimatu. Leidsin endale tagaruumist ühe katkise jalaga tooli ning viisin selle kantslisse, kust kuulasin kontserti. Igal õpetajal on meenutada palju ilusaid ja liigutavaid seiku oma koguduse liikmete elust. Olen saanud ristida korraga nii palju lapsi, et talituse lõppedes olid parema käe sõrmeotsad vees ligunemisest kortsus nagu pesunaisel. Korraga oli ligi poolsada last ristimisel. Või leeripüha, kui tuli pidada kaks jumalateenistust, sest leerilapsed ei mahtunud korraga altari ette seisma. Aga olen oma Viljandis töötatud aastate jooksul maha matnud terve koguduse jagu inimesi (umbes 950 matust). Nendega seoses olen kokku puutunud nii paljude sisukate ja huvitavate elulugudega. Vahel surnuaias liikudes jääb pilk peatuma mõnel hauakivil, kuhu on tahutud tuttavaid nimesid. Siis mõtlen, et kas hakkan juba kohalikuks muutuma.
Sooja südamega meenutan oma auväärset eelkäijat praost Martin Terasmaad ja tema abikaasat Taimot. Martin Terasmaa oli tasakaalukas ja rahumeelne sõber oma ametijäreltulijaile ning tema abikaasa Taimo elurõõmu ja sädet jätkus pikaks ajaks veel pensionipäevadelgi koguduse tegemistes toeks olemiseks. Meenub see hommik, kui proua Taimo helistas ning teatas: „ Martin on võidu saanud.“ Neid armsaid inimesi ja paljusid teisi häid kaasvõitlejaid jään Viljandist meenutama.
Omajagu huvitavaid mälestusi on ka kiriku remontimistest. Restauraatorid on samasugused inimesed nagu me kõik, et kui peremehe silm ei jälgi, siis hoitakse vaeva kokku. Eriti veel siis, kui tööjärg on sellises kõrguses, kus peremeest pole karta. Meenub kord, kui pidin oma loomupärast kõrgusekartust maha surudes ronima üles tellingutele, et töömeestele selgeks teha, et ega nemad ainsana maailmatargad pole ning et isegi pastor teab, et saviga laotakse küll ahju, aga mitte kiriku müüri. Kui nad kolmekümne meetri kõrgusel tellingul ootamatult mu habeme ära nägid, hakkasid ka all maa peal palju aupaklikumalt käituma. Eks suure Pauluse kiriku hoone lõputuna tunduv remontide organiseerimine on võtnud ka olulise osa minu kahekümnest ametis oldud aastast. Tornikiivri plekk-katte vahetamine, topeltakende tegemine, kaelakukkuvate otsaviilude taastamine, põrandakütte ehitamine, kõrvalruumide remont, oreli restaureerimine ja lühtrite taastamine on olnud töömahukas ning aega nõudev asjaajamine.
Palju ilusat on Viljandist meenutada. Laste sündimine ja suureks kasvamine on mahtunud sellesse aega. Isa õnn on näha oma lastest arukate ja heade inimeste kasvamist ning seda õnne on mulle rohkelt antud.

Millise Viljandi Pauluse koguduse annad üle oma ametijärglasele õpetaja Allan Praatsile? Viljandi Pauluse kogudus on tugev kogudus. On majanduslikke muresid, millega olen maadelnud mina ja millega saab veel ka uus õpetaja maadelda. Viljandi Maakogudus vajab kannatlikku ja järjekindlat õpetajat, kelleks ma õpetaja Allan Praatsi ka pean. Aga meie kogudusel on tugevaid külgi olulisemalt rohkem kui nõrku külgi. Meil on head ja ustavad töötegijad, kellega koos olen aastaid teeninud ning kes armastavad oma kodukirikut ja kodukogudust. On teotahteline juhatus, kes on suutnud koguduse majandusprobleemidest hoolimata astuda kainelt ja otsustavalt samme koguduse tegevuse jätkusuutlikuna hoidmise nimel. Praegune juhatuse koosseis on tegelikult minu ametiaja kõige parem juhatus. Ka kinnisvara, mida arendades kogudus saab hakata teenima nimetamisväärselt lisatulu, on Pauluse kogudusel kokku ligi 16 ha. Sellest Viljandi linna piirides ligi 8 ha. Seega majanduslikku tagatist peaks jätkuma. Viljandi Pauluse koguduses on üks meie praostkonna parim kirikukoor ning muusikatöö tervikuna annab korraliku linnakoguduse mõõdu välja. Pühapäevakool tegutseb järjepidevalt ning regulaarselt, leerilapsi ning koguduse järelkasvu ristitavate laste näol on umbes sama palju kui naaberkoguduses. Pühapäevaseid kirikulisi on just nii palju, et kirikuliste näod ja nimed meeles püsivad. Suurtel kirikupühadel on kirikus käijaid meeldivalt palju ning Jõuluaegne elav periood kestab tavaliselt kogu Advendiaja.
Õp. Allan Praats saab täitsa korralikku kogudusse ametisse tulla ning tööd jätkub tal paljudeks aastateks. Loodan, et tema saab teostada need unistused, mis minul seoses Pauluse kogudusega lõpuni teostamata jäid. Aga eks temalgi tekib hulk omi unistusi, millest ka osa järeltulijale pärandada. Aga selles koguduses teenides tekib uusi ideid ning see on kindlalt elujõulise koguduse tunnus.

29.juunil sõlmisid Viljandi Jaani ja Pauluse kogudused koostööleppe. Milline on sellest lähtuvalt Sinu sõnum Jaani koguduse töötegijatele ja liikmetele, kui mõtleme oma koguduste ühisele tunnistamisele ja teenimisele?
29.juuni 2011 oli minu jaoks eriline päev. Pole saladus, et Jaani koguduse taastamise ajal oli ka siin Kirikumäel kohati kaunis tuuline seista. Mul on hea meel, et kogudused ei ole nagu kuivanud lehed, mida tuul pillutab. Meil on üks ja ühine ülesanne täita ja kindel alus, millele rajada oma koguduste olevikku ja tulevikku. Meil on samad pühad väärtused, mida edasi pärandada järeltulevatele põlvedele ning sama ülesanne – teha jüngriteks kõik rahvas. Ühisel jõul on seda ülesannet oluliselt tõhusam täita. Koostööleppe rakendamise kaudu saab erinevates valdkondades liita mõlema koguduse tugevamad omadused. See sisuline koostöö igapäevastes asjades, mida vaimulike tasandil on juba mitmeid aastaid tehtud ning mida mitmed koguduste töötegijad on juba harjunud loomulikuna pidama, on nüüd saanud ka konkreetselt sõnastatud iga töövaldkonna kohta ning ametlikult kinnitatud. Siit edasi on juba võimalik ühiselt kasvada ja areneda. Ma usun, et hea koostöö kahe koguduse vahel ei vii lähemas või kaugemas tulevikus paratamatult selleni, et kahe koguduse asemel jääb Viljandisse ainult üks kogudus. Praegu on Eestis ja kogu Euroopas trendiks sekulariseerumisest innustumine ja ajakirjandus edastab uudiseid luterlaste arvu hoogsast vähenemisest. Ka Viljandi linnas ja maakonnas elanike arv kahaneb ning vananeb. Aga ajad muutuvad. Oma jõuvarusid arukalt liites on kogudustel võimalik need mõõnaajad nii üle elada, et järgmine ärkamisaja laine saaks Viljandis taas täita mõlemad kirikud kogudusega sedavõrd, et altarist kantslisse pääseb vaevu rahvamassist läbi. Meie koguduste vahel sõlmitud koostöölepe on tegelikult märk koguduste olulisest usulisest kasvust ja rõõmustan selle üle väga.

Millal ja kui sagedasti saab Sind edaspidi näha ja kuulda Viljandis? Toronto Peetri kogudusest on mulle lubatud iga-aastane nelja nädalane puhkus, mille loodan veeta Eestis ning loomulikult Viljandis. Ega ma veel ei kujuta hästi ette, et kuidas see kodumaa turistina külastamine olema hakkab. Aga eks siis võib mind siin kohata küll ja kui soovi avaldatakse, siis olen rõõmuga valmis ka teenima Viljandi kirikutes ning kohtuma ammuste tuttavatega. Võib juhtuda, et mind saab kuulda sagedamini kui näha, sest olen andnud ka lubaduse pidada mõnel nädalal aastas Vikerraadios hommikupalvuseid. Praegusel internetiajastul on tehniliselt täiesti mõeldav jumalateenistusel osaleda nii helis kui pildis SKYPE´i teel ning nii saaks näiteks organiseerida omamoodi telesilla üle ookeani kahe koguduse vahel.

« tagasi


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346