kolmapäev, 20. jaanuar 2021    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


JÕULUÕHTU JUTLUS 24.12 2020, õpetaja Marko Tiitus

Aga kõigile, kes tema vastu võtsid,

andis ta meelevalla saada Jumala lasteks,

neile, kes usuvad Tema nimesse.

Jh 1:12

Tänavused jõulud on tulnud teisiti. Üks mu ametivend soovitas tänahommikuses postituses seda kulunud fraasi mitte üle ekspluateerida, aga meeldib see meile või mitte, nii mõneski mõttes on tänavused jõulud teistsugused. Alates kasvõi juba sellest, et me oleme siin kirikus maskides ja saame teenistustele lubada vaid poole kiriku jagu rahvast, või sellestki, et esimest korda kanname jumalateenistuse üle ühismeedias, rääkimata juba sellest, et ma ei saa homme minna jõulusõnumit jagama homme Viiratsi hooldekodusse, kus 16 aastat järgemööda olen igal I jõulupühal käinud... Ära on jäänud ja jäävad paljud kontserdid, peod ja perekondlikud kokkusaamised.

Ometi, just välise vormi ja sisseharjunud kombestiku muutus võib panna meid küsima jõulude sügavama tuuma ja sõnumi järele, mis on püsinud muutumatuna juba kaks tuhat aastat ning on tõepoolest seesama ka tänavustel jõuludel. See on sõnum Jumala inimesekssaamisest – sellest, et universumi kõrgeim jõud, kogu olemise allikas või ülim tõelus, kes jääb inimtunnetuse piiridest väljapoole ja kellest kõik olemasolev lähtub – kristlastena nimetame seda universumi kõrgeimat jõudu Jumalaks – on ühel kindlal ajahetkel ja konkreetses paigas ning olustikus saanud inimeseks, sündinud ja elanud  meie keskel ning saanud sellisel ainulaadsel viisil inimestele kogetavaks, tunnetavaks ja omaseks.

Jeesuses, kelle sündimise lugu me oleme täna taas kuulnud vaheldumisi vanade armsate jõululauludega, on Jumal ise tulnud meie keskele – Ta ei ole enam hoomamatu, tunnetamatu, teispoole inimlikku tunnetust jääv vägi või printsiip, vaid keegi, kes on meile väga lähedal meie inimlikus loomuses ja argises olustikus – meie muredes ja rõõmudes, lootustes ja igatsustes, elus ja surmas.

Jumal sai inimeseks ning tuli meie aegruumi ja meie ellu kindla eesmärgi ja sõnumiga, mis on tabavalt kokku võetud jõuluõhtu kirikupalves: Sina oled inimlapseks saanud, et meie Jumala lasteks saaksime. Johannese evangeeliumi proloogis öeldakse Jeesuse kohta, keda kirjeldatakse aegade alguses oleva Jumala Sõnana, kelle läbi kõik on tekkinud, ja kes ühel hetkel sai lihaks ehk inimolendiks: Kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks; neile, kes usuvad Tema nimesse.

Niisiis puudutab jõulude kuulutus ja sügavam tähendus otseselt ja vahetult meid kõiki – igal aastal, iga ilmaga, igas olukorras: Jumal on saanud inimeseks, et meie saaksime Jumala lasteks. Ühelt poolt on see meie päritolu ja algupära meeldetuletamine: me oleme jumaliku loomuse osalised, loodud Tema „näo järele“, Jumala sarnasteks. Oma sügavamas, loodupärases olemuses oleme kõik üksteisega sarnased – vennad ja õed, Jumala lapsed, loodud armastava Jumala poolt selleks, et me elaksime armastavates ja harmoonilistes suhetes Tema, üksteise ja kogu looduga.

Kuid olla Jumala laps, kanda eneses Tema kuju ja elada Tema armastuses ei ole üksnes päritolu või põlvnemise küsimus, vaid see on ka kasvamise, saamise, kogu meie elu suuna ja mõtte küsimus. Ühelt poolt oleme me Jumala lapsed seetõttu, et Tema on meid loonud, teiselt poolt aga eeldab see meie teadlikku otsust ja tahet: Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse. Inimesele on antud vabadus ja õigus otsustada, kas usaldada Jumalat või mitte, kas elada Temaga kooskõlas või mitte, kas võtta vastu Tema armastus jõululapses Jeesuses Kristuses või mitte. Jumal ei püüa „osta“ meie imetlust, lugupidamist või tänulikkust väeavalduste või kingitustega, vaid pakub meile Jeesuses iseennast – see pakkumine aga eeldab inimese poolset usaldust ja vastust ning jah-sõna.

Jumala lasteks saamine tähendab aga sedagi, et me oleme nii üksikinimeste kui inimkonnana alles teel – me ei ole praegu lõpetatud ega valmis, ei ole need, kes me olla võiksime ja olema peaksime, vaid alles suundume sinnapoole. Ning selles ongi jõulude lootus ja rõõm. Mitte niivõrd selles, et elu läheb üldiselt paremaks, koroonaviirus taandub ning täituvad mõned meie isiklikud soovid ja  unistused, vaid jõulud kuulutavad midagi sootuks suuremat ja kõikehõlmavamat: Jumal on inimesena tulnud meie maailma ning seetõttu on maailmal, inimkonnal ja ka meie igaühe elul lootus, mõte ja eesmärk. Me oleme loodud ja teel niisuguse maailma ja elu poole, kus Looja ja loodu vaheline kooskõla ja ühtsus leiab oma väljundi armastuses, halastuses ja andestuses. Jeesus kutsus niisugust olukorda või niisugust maailma Jumala Kuningriigiks.

Ernst Enno sõnadega:

Meil igavikud ees ja igavikud taga,

Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel.

Sa vaata, kõik,  mis ümber, neist ei ükski maga,

Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel.

Kõik on üks südamline sisustuse lugu

Ja hingest hinge kostab julgustuse jutt:

Vend muld, vend kivi, lill, lind, loom, me ühte sugu,

Meid kõiki kasvatand, veel kasvatamas nutt.

On, nagu paistnud oleks päike meie meelde,

Mis nüüd kui kauge helin kostab ikka sees;

Kui kuulad, sügav sõna endast kukub keelde –

Meil kõigil ühine on pulmapidu ees,

Kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud,

Kus otse päikse poole tõttab maa;

Kõik, mis nii kaugelt ilmas üksi ringi käinud,

Ei enam kõlmalt enda ette käia saa.

Siis surub kivi rinna na’ale inimese,

Muld linnukesel teretades annab suud;

Loom võtab käekõrva väikse lillekese –

On kõik siis tuleleegi sulatusel truud.

Mis keegi õppinud, mis iial näinud keegi,

Üksteisele nii tähtis jutustada see –

Et kui kord kustutame säälpool ainet leegi,

Siin elu jätkates meil ühisem on tee.

Jumal on inimeseks saanud, et anda meile meelevald saada Jumala lasteks ja valmistada meid ühise, kogu loodut ja universumi hõlmava pulmapeo jaoks. Meile on saadetud kutse ja antud tunnustäht – olgem siis nagu Petlemma karjased, kes asusid teele, et näha, kogeda, osa saada, imestada, rõõmustada, tänada ja jagada.

 

 

 



Marko Tiitus
koguduse õpetaja

24.12.2020


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346