Armsad sõbrad, kui meilt küsitaks, mida tähendab advendiaeg, siis küllap me vastaksime, et see on jõulupühade ootamise ja jõulupühadeks valmistumise aeg. Me ei eksi niimoodi öeldes, aga see on vaid advendiaja väline külg või pealispind. Tänase jutluse aluseks olev epistlitekst ei räägi meile pühadeks valmistumisest, vaid pühaks saamisest ja püha olemisest. Ja nõnda võime jätkata sealt, kus lõppes eelmise pühapäeva jutlus – otsides valgust oma elus ei pea me sõltuma niivõrd ümbritsevast ja välisest, vaid võime paluda, et leiaksime oma sisemusest loova elu allika.

Mida siis tähendab olla püha? Tahan siinkohal meenutada üht Eesti vabakogudustes väga populaarset ja armastatud vaimulikku laulu, mille on loonud Oskar Olvik ja sõnad tõlkinud inglise keelest Robert Võsu:

Pühadus ei ole inimese moraalne või religioosne kvaliteet, samuti mitte teatavad „vagad fraasid ja kristlikud kehaliigutused“, nagu on irooniliselt öelnud Elmar Salumaa, vaid inimese avatus Loojale, lähedus või eluosadus Temaga, kes on ise püha, veel enam – kõige pühaduse allikas. Pühadus tähendab nõuda Päästja riiki, ennast kaotada, mitte omas meeles joosta, vaid käia rõõmus ja valus Tema jälgedes, kelle sündimist me jõulupühadel pühitseme, anda ennast tervelt Tema juhtida.

Pühaks saamine eeldab Jumala asetamist esikohale oma elu kõigis valdkondades. Võiksime öelda ka nii, et Jumal ongi see, kes meid tingimusteta puudutab. Pühadusega ei ole võimalik kaubelda ega selle üle tingida, vaid see haarab meid tervikuna. Inimene, kelle jaoks ei ole miski ega keegi püha, on ka ise ostetav ja müüdav, ja küllap me niisugust väärtuste ja pühaduse devalveerumist näeme oma elus kaasajal väga sageli. Pühadusetaju kaotanud inimene on orienteeritud välise tunnustuse ja positsiooni hankimisele, milleks ei valita vahendeid ega meetodeid, ja pühaduse asemel saab väärtuseks edu. Meie ühiskonnas, ajakirjanduses, seltskondades ei räägita niivõrd pühadest inimestest, vaid edukatest. Ei kõnelda sellest, mis või kes inimene on, vaid mida ta on teinud või saavutanud. Suurim tunnustus on see, kui kellegi kohta öeldakse „Tegija“.

Pühadus seevastu väärtustab olemist. Võta aega olla püha… Olla püha tähendab olla see, kelleks Jumal mind on loonud, olla mina ise selle sõna sügavamas tähenduses, aktsepteerides ja jaatades ennast oma nõrkuses ja haavatavuses, sest ainult nõnda on võimalik avaneda armastusele ning armastada ja aidata endast veel nõrgemaid ja haavatavamaid. Niisiis on pühadus ühtaaegu ka alandus – mitte lömitamine või enese pidev võrdlemine teistega, vaid endale Jumala poolt antud eluosa ja armuaja tänulik ja alandlik vastuvõtmine ja jagamine.

Ajakirja Kristlik Kasvatus viimases numbris meenutavad sõbrad, kolleegid ja õpilased ajaloolast, usuteadlast ja religioonipedagoogika dotsenti Pille Valku, kes oma elu ja põlemisega jättis paljudele meist kustumatu mulje ja janu selle pühaduse järele, milles ta ise elas ja hingas. Kaastööline Einike Pilli kirjutab: „Pillelt olen mina õppinud seda kirglikkust, millega ta elas. Ta ei hoidnud kokku energiat ega emotsioone, kui ta midagi tegi. Ja mulle meeldis tema „vastukultuuriline“ viis elada ja ka surra – mitte lastes end eksitada selle maailma staatussümbolitest ja välisest särast.“

Ja Liivika Simmul lisab: „Usk ja julgus. Näib, et need oli kui rööpad, millele ta oma elu oli rajanud ja kus ta nagu vedur erinevates eluepisoodides erinevaid inimesi – vaguneid vedas. Kuna ta julges olla tema ise, siis aktsepteeris ta ka teisi, oli tõeliselt tolerantne, mõistev, julgustav. Nagu ta ise ütles: tuleb olla normaalne ristiinimene. Aga ise oli ebatavaline.“

Võta aega olla püha, enam vaikida… Pühadusega seostub tihedalt teine eestikeelne sõna „vagadus“, võib-olla võiks neid lausa sünonüümideks pidada. Aga kui mõelda sellele sõnatüvele, siis märkame, et „vaga“ on sama mis „vagune“ – vaikne. Me ütleme lapsele „ole vagusi“ või märkame, et merepind on päikesepaistelisel ja tuuletul päeval „vagane“. Mulle tundub, et selles sõnas „vagadus“ väljendub eestlasele eriomane arusaam usklikkusest või pühadusest. Vaga inimene on eestlase jaoks see, kes ei suru teistele oma usku, oma ilmavaadet, oma eluviisi, oma vagadust peale, kes ei kuuluta sellest valjuhäälselt ega pane kõigile vaatamiseks välja, vaid on leplik, tasane ja rahumeelne. Vaga inimene on see, kelle läheduses on ruumi hingamiseks ja elamiseks, kes oskab ise varju jäädes peegeldada seda pühadust, mis teda on endasse haaranud.

C.S.Lewis kirjeldab oma raamatus „Lihtsalt kristlus“ pühasid inimesi kui inimkonna uue arenguetapi esimesi isendeid, Kristuses alanud uue loomise esimesi vilju. Ta ütleb: „Juba on siin-seal üle maailma uusi inimesi. Mõned on vaevu äratuntavad, teised aga paistavad kohe silma. Vahel me kohtame neid. Nende hääled ja ilmed on teistsugused kui meie omad: tugevamad, rahulikumad, õnnelikumad ja kiirgavamad. Nemad alustavad sealt, kust enamik meist lõpetab. Ma ütlesin küll, et nad on äratuntavad, aga me peame teadma, mida neis otsida. Nad ei sarnane kuigivõrd sellega, mida tavaliselt mõeldakse usklike inimeste all. Nad ei tõmba enestele tähelepanu. Me kaldume arvama, et meie oleme nende vastu lahked, aga tegelikult on nemad meie vastu lahked. Nad armastavad meid rohkem kui teised inimesed, aga nad vajavad meid vähem (me peame ületama oma soovi olla vajalikud. Mõningatele toimekatele inimestele, eriti naistele, on see kõige suurem kiusatus.) Tavaliselt näib neil olevat palju aega ja me imestame, kust selline hoiak tuleb. Olles üht neist tundma õppinud, tunneme järgmise hoopis kergemini ära. Ja ma arvan, et nad ise tunnevad üksteist ära otsekohe ja eksimatult, vaatamata soo, naha, värvi, klassi või isegi usutunnistuse barjääridele. Niisiis on pühaks saamine nagu liitumine mingi salaühinguga ja kui nii tohib öelda, siis omamoodi isegi põnev.“

Armsad sõbrad! See potentsiaal, see võimalus, see üleskutse „Olge pühad, sest mina olen püha“ ei kehti mitte üksikutele valitutetele, vaid meile kõigile. Värav on valla ja tee lahti. Võime minna Kristuse jälgedes ja kõigi nende jälgedes, kes oma elu ja surmaga on olnud meile valguseks ja julgustuseks ning tõestanud, et see tee on käidav ja päraleviiv. Võtkem sellel advendiajal aega lasta enestele ligi ja enesest läbi neid apostel Peetruse sõnu: „Saagem pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud.“ Või kui see peaks meile liiga kauge ja kõrgena tunduma, siis võtkem kuulda ühe meie päevil elanud õpetaja elutarkust: „Tuleb olla normaalne ristiinimene.“ Andku selleks Kuningate Kuningas, kelle sündimist jõululapsena me peatselt taas pühitseme, oma armu ja väge igale meist. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346