neljapäev, 23. november 2017    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Frantsiskusepäev

Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest,mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks Temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises,kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud,nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.

1.Korintlastele 1:4-9

Oleme kutsutud Jumala, Elu Allika ja Tähtede Looja poolt. Oleme kutsutud osadusse - elavasse ühendusse Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga. See kutse jõuab meieni, saab meis elavaks, hakkab meis hingama ja looma Püha Vaimu läbi, kes meid valgustab ja pühitseb.

Ristiinimese teekonna alguses on alati Jumala kutse – sellest saab alguse meie elu Jumala lapsena, sellest saab alguse kirik kui pühade osadus. Jumala rahva lugu algab Aabrami kutsumisega: Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! (1Ms 12: 1-2). Evangeeliumide alguses kutsub Jeesus oma esimesed jüngrid: Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad! (1Ms 1:17)

Püha Franciscus, kelle surmapäeva me täna pühitseme, kuulis noore mehena Assisis San Domiano kirikus palvetades krutsifiksist häält: „Minu maja on varemeis. Mine ja paranda seda.“ Alguses võttis ta seda kutset sõna-sõnalt ja hakkas kiriku remondiks raha koguma. Hiljem aga selgus, et tema missiooniks oli puhastada ja uuendada Jumala vaimset koda – kirikut, mis oli evangeeliumi lättest kõrvale kaldunud.

Me õnnistame täna tööle oma koguduse kolme toimkonna – jumalateenistuste toimkonna, diakooniatöö toimkonna ning laste- ja peretöö toimkonna liikmeid. Nende toimkondade tegevus on juba praegu, ühe aastaga, osutunud viljakaks ja õnnistusrohkeks. Algus on tehtud, esimesed sammud astutud, nüüd on tarvis edasi minna üksteist toetades ning Jumalalt jaksu, tarkust ja armastust paludes.

Armsad sõbrad ja kaastöölised, teid täna Kristuse altari ees tööle õnnistades teeme seda veendumuses ja äratundmises, et Tema ise on teid kutsunud – pühas ristimises oma kiriku liikmeiks, aga ka nendele töölõikudele, mida kogudus teie hoolde usaldab. Seda õnnistust vastu võttes ei saa olla kandvaks argumendiks see, et koguduse õpetaja või toimkonna esimees on sind meelitanud või veennud, või et sa oled tubli ja aktiivne inimene ning võtad endale veel ühe ühiskondliku kohustuse, või et sa sisustad heas seltskonnas oma vaba aega. Julgen öelda isegi nõnda – vaata endasse, katsu läbi oma süda, tõsta pilk Jeesusele ja tule toimkonna liikmena, kiriku kaastöölisena Jumala õnnistust vastu võtma sel juhul, kui Tema on sind kutsunud.

Vaimuliku ameti puhul räägitakse sisemisest ja välisest kutsest, ja seda liigendamist võib kasutada ka teiste kiriklike ametite ja kutsumuste vahel. Peapiiskop Andres Põder on neid kahte aspekte kiriklikus kutses iseloomustanud nõnda: „Sisemine kutse tähendab enda usaldamist palves Jumala kätte. Küsimist, kuidas tema saab ja tahab mind oma riigi töös kasutada. Sisemine kutse on ühtaegu oma oskuste, võimete ja annete teadvustamine ja valmisolek neid koguduses rakendada. Sisemine kutse tähendab valmisolekut riskiks ka siis, kui tunneme oma puudulikkust ja nõtrust – tähendab usku Püha Vaimu töösse ja väesse meie juures. See tähendab ka valmisolekut õppida ja ennast täiendada. Selline kutse ei saa olla hetkeimpulss, mõtte- või tundesähvatus. Meie soov peab olema läbitunnetatud ja kestev, selle motiivid isetud, usust tulenevad.

Väline kutse tähendab usaldada kirikut Kristuse nähtava ihuna ja tema esindajana. Koguduse elu korraldamine pole eraasi. Selline suhtumine ei ehita, vaid lammutab. Jumala sõna on karm nende vastu, kes iseenese tarkusest ja ilma Jumala läkituseta püüavad esineda tema nimel (Jr 23:30-40). Tegelikult annab väline kutse alati mandaadi, usalduse krediidi, millega läkitatu on suurem kui ta ise. Ta toetub siis kiriku senisele tunnistusele, apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise (Ef 2:20).“

Küllap tuleb meil ikka ja jälle tänu- ja palvemeeles mõlgutada seeüle, milleks Jumal on meid kutsunud. Tunda ära oma vaimuannid, oma talendid ja sobivus ühe või teise konkreetse töölõigu jaoks – see, mida ühiskonnas nimetatakse karjäärinõustamiseks – on vaid asja üks külg. Teine on tunda ja mõista oma kutset ja kutsumust inimesena. Olla arst või õpetaja, see ei saa olla eesmärk iseeneses – eesmärgiks võib olla see, et maailmas oleks vähem haigusi ja rohkem vaimuvalgust. Nii ei ole ka kirikus peremissade ja lauluvõistluste korraldamine või eakatele jõulupakkide tegemine eesmärk omaette.

Jumal on meid kutsunud osadusse Tema Poja Jeesuse Kristusega. Teisisõnu: Ta on meid kutsunud, et me realiseeriksime meis oleva potentsiaali, saaksime inimesteks selle sõna jumalikus, loodupärases tähenduses, elaksime jumalalaste vabaduses, armastades ja teenides, oleksime elusad ja ärkvel, õndsad ja õnnelikud. Veelgi enam: Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Laitmatus, puhtus, pühadus – see on Jumala eesmärk meie elus. Me ei tohi vähemaga leppida.

Oleme kutsutud Kristusele järgnema, käima Tema jälgedes, saama Tema sarnaseks Teda armastades ja Talle kuuletudes. Teemoonana peaksime õppima kasutama kirikus aastatuhandeid kasutusel olnud vaimseid ja vaimulikke praktikaid, et saada ja jääda selles tormlevas ja vastuolulises maailmas inimesteks, säilitada oma hingepuhtus ja meelerahu, elada korrastatud elu, mille tulemusena võime olla rahul ja õnnelikud, kuigi mitte pealiskaudses, vaid sügavamas tähenduses.

Nimetan siin need seitse vanakiriklikku praktikat, mille kohta Brian McLaren ütleb, et need pärinevad juba Aabrahami aegadest ning on kujundanud olulisel määral judaistlikku, kristlikku ja islami kultuuri ja tsivilisatsiooni. Nende praktikate õppimine ja omandamine peaks olema meie kui kristlaste ja kiriku töötegijate peamine kutsumus:
Palverännak, tähendagu see siis Mekasse, Taizesse või leerilaagrisse minekut, mis lõhub meie harjumuspärase ja igapäevase rutiinse elurütmi, paneb meid minema välja oma kodust ja avastama uut, ületama piire ja rajajooni.
Paastumine, mis näitab meile meie sõltuvust oma kehast, murrab meie isemeelsuse ja teeb meid alandlikeks, aitab meil tunda solidaarsust näljaste ja puudustkannatajatega, õpetab meil tänulikult hindama igapäevast toitu.
Püha armulaud, mis loob osadust Jumala ja kaasinimestega, pühitseb külalislahkust, jagamist ja lepitust, ületab isekuse ja individualismi.
Igapäevased regulaarsed palved, hommiku-, õhtu- ja söögipalved, mis suunavad meie südamed ja meeled argipäeva rütmis Jumala poole, pühitsevad igapäevast elu ja tööd ning loovad osaduse teiste palvetajatega.
Annetamine, oma sissetulekutest kindla osa andmine kiriku ja puudustkannatajate heaks, on ennekõike vaimulik praktika, mis loob solidaarsuse ka kõige vaesemate inimeste ja ühiskonnakihtidega, vähendab lõhet rikaste ja vaeste vahel.
Pühapäeva pühitsemine annab meile võimaluse hingata ja meenutab, et me ei ole ühiskonna, riigi, tööandja ega panga orjad, me oleme vabad inimesed; pühapäev seab piirid nii välisele turumajanduslikule ekspluateerimisele kui sisemisele töönarkomaaniale.
Kirikuaasta või liturgilise aasta rütmis elamine loob võimaluse religioosse ja kultuurilise mälu edasikandumiseks, oluliste lugude jutustamiseks, pannes aluse üksikisiku, koguduse ja rahva identiteedile.

Kristuse järel käimine, oma mina unustamine ja oma risti kandmine, pühaks saamine, isiksuslik ja vaimulik kujunemine või formatsioon ei pruugi olla, tõenäoliselt ei olegi kiireid, hõlpsaid ja atraktiivseid tulemusi ja lahendusi pakkuv tegevus. Uue inimese sündimisega meis kaasnevad samasugused sünnitusvalud, nagu siis, kui siia maailma tulime - selle vahega, et vaimuliku sündimise puhul ei saa võtta naerugaasi. Aga see on ainus võimalus - tee, millel on kõnnitud aastasadu ja aastatuhandeid ning meil on kasutada lugematute põlvkondade kogemused ja tarkus. Ning mis peamine, Kristus ise käib meie eel, Ta on meiega ja meis. Me ei pea pingutama omast väest, vaid võime usaldada Teda, kes meid on kutsunud, kes on ustav ja jääb ustavaks ning on tõotanud meid kinnitada lõpuni. Temale olgu kiitus ja au igavesti. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 03.10.2010


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346