esmaspäev, 16. september 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Nelipüha

Jh 3: 16-21

Katoliku preestri Anthony de Mello raamatus “Linnulaul” on mõtisklus pealkirjaga “Jeesuse pilk”. See algab katkendiga Luuka evangeeliumist Jeesuse kannatusloost, kus Peetrus salgab oma Õpetaja. Peetrus ütles mehele, kes arvas teda olevat Jeesuse kaaskondlase: “Mees, ma ei mõista, mida sa räägid!” Ja otsekohe, kui ta alles rääkis, laulis kukk. Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otssa... Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma. Anthony de Mello jätkab: “Ka mina sain meie Issandaga suhteliselt hästi läbi. Ma palusin temalt mitmesuguseid asju, kõnelesin temaga, ülistasin teda, tänasin teda...

Aga ikka oli mul ebamugav tunne, et ta tahtis, et ma talle otsa vaataksin. Seda ma ei teinud. Ma võisin temaga küll kõnelda, kuid alati kui tundsin, et ta mulle otsa vaatab, pöörasin pilgu kõrvale.

Ma vaatasin ikka kõrvale. Ja ma teadsin, miks. Ma kartsin. Kartsin, et ta süüdistab mind mõne kahetsemata jäänud patu pärast. Ma arvasin, et ta vaatab mind nõudlikult, minult midagi oodates.

Ühel päeval võtsin ma julguse kokku ja vaatasin talle otsa! Ma ei näinud tema silmades süüdistust. Ma ei näinud nõudmisi. Tema silmad ütlesid üksnes: “Ma armastan sind.” Vaatasin kaua neisse silmadesse. Vaatasin otsivalt. Ja ikka oli ainus sõnum: “Ma armastan sind!” Ja ma läksin ära ja nutsin, nagu Peetrus.”

Armas nelipüha koguduse liige, hea sõber! Küsigem täna endalt korraks, sina ja mina, millal me viimati ülestõusnud Kristusele otsa vaatasime. Kas suudame Tema pilku taluda? Mida selles pilgus näeme? Või on meiegagi nõnda, et me küll kõneleme Temaga, ülistame ja täname Teda, kuid väldime silmsidet ja pöörame pilgu mujale. Ebakindlusest või ebamugavusest.

Jeesus kõneleb tänases evangeeliumis sellest hirmust Tema pilgu ees: Valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Meis kõigis on oma valguse- ja varjupool. Meil kõigil on kapis luukered, mida teiste eest kiivalt varjame. Tahaksime näida tublid, edukad, õnnelikud ja head, tahaksime peita oma saamatust, oma vigu, oma vajakajäämisi ja poolikust. Sellepärast on Kristuse valgus meile sageli väljakannatamatu ja me eelistame pigem jääda varju ning pilgu Temaga kohtudes maha lüüa. Meie jaoks pole midagi raskemat kui vaadata silma oma nõrkusele ja keskpärasusele. Oma elutuumast leiame tõsiasja, et oleme nõrgad ega julge seda endale tunnistada.

Jeesuse pilgus vaatab meile vastu tingimusteta armastus. Head sõbrad, küllap on see sõna “armastus” ka kristlikus kõnepruugis nii äraleierdatud ja nii üleekspluateeritud, et ta on kaotanud palju oma tähendusest. Jeesus armastab sind! Nii lihtne on seda öelda. Aga kui me pisut järele mõtleme, kui me ausalt enesesse vaadates küsime, miks peaks Tema, Tähtede Looja, kelle päralt on igavik, hoolima minusugusest liivakübemest ühel kaugel ja kummalisel planeedil nimega Maa? Miks peaks Jeesus, puhas ja patuta, täiuslik olend, uue inimkonna esindaja, armastama mind koos kõigi mu luukerede ja varjukülgedega?

Ometi, evangeeliumi keskne sõnum on, et Ta teeb seda: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. See sõnum Jumala armastusest ei ole midagi, mida saaks seletada, tõestada või põhjendada, vaid see on usus ja tänulikkuses vastuvõtmiseks: Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Teisisõnu, kes Jeesusele otsa vaatab ja Tema tingimusteta armastuse usus vastu võtab, on vaba hirmust kohtumõistmise ees, olgu selles või tulevas maailmas. Kes ei ole lasknud Jumala armastusel end puudutada ja täita, on ise asetanud end oma süükoormaga kohtumõistmise alla.

Armsad sõbrad, Jumala armastuse vastuvõtt annab meile julguse leppida oma ebatäiuslikkusega ning jaatada iseend hoolimata oma nõrkustest. Soome teoloog ja psühhoterapeut Tommy Hellsten selgitab seda nii: “Armastus on see, mis hoiab nõrkust hella käega ja austab seda. Armastav inimene tunneb oma nõrkust. Ta ise on nõrk, olles armastuse sihtmärk olnud. Armastus on teisisõnu tabanud teda kohta, kus ta on seda enda arvates kõige vähem ära teeninud. Nähes armastust oma nõrkuse silmade kaudu, üleneb inimene viisil, mida ta ei suuda kunagi unustada. Kellele on palju andeks antud, see armastab palju, on öelnud Jeesus ja pidanud silmas just nimelt seda. Teisisõnu küünib armastust vastu võtma ainult see, kes oma nõrkuses on armastuse ees avali. Oma nõrkuses avaliolek tähendab ausakssaamist. Õigupoolest tähendab see ka süü enda peale võtmist. Oma süü nägemine ja selle tunnistamine on armastuse osaliseks saamise eeldus. Armastus on armust osasaamine – inimene saab midagi, mida ta pole ära teeninud. Kui tohin selle vastu võtta, ilma et keegi hakkaks minu üle kohut mõistma, siis ongi see arm minu peale langenud. Tegelikult on Jumala arm armastuse õige olemus, sest pole olemas säärast armastust, mis põhineks tugevusel ja mis oleks ära teenitud. Ikka ja alati on armastus kingitus.”

Eile oli mul imeline päev. Saatsime koos ametivendadega Nissi kirikust koduteele Eesti esimese naiskirikuõpetaja Laine Villenthali. Uskliku inimese matus on alati vaimulikult kinnitav ja ülendav, see on midagi, mis täidab meid rõõmu ja igatsusega jõuda kord samasse kirkusesse, kuhu vend või õde on ees läinud. Kui kandsime Laine kirstu ligi kilomeeter maad kirikus surnuaiale, mõtlesin lisaks kohtumistele Lainega tema mälestusteraamatule “Sina juhid minu elu”. Selle sissejuhatuses iseloomustab ta oma möödunud elu laulusalmiga: “Ma ise küll, mu elu ei kõlba kuhugi, mis Kristus andnud mulle, see maksab alati.” Raamatu lõpulehekülgedel ütleb ta taas: “Nüüd on olnud aega tagasi vaadata tehtud tööle ja selle vigadele. Uus ajastu tõi etteaimamatult järsku nii palju ülesandeid, et mõnikord jäi mulje: see polnudki enam töö, vaid ühe töö juurest teise juurde jooksmine. Jumal on seda näinud ja sellestki mind läbi kandnud, vead ja puudused andeks andnud. Meenuvad õpetaja Joosep liivi laulu sõnad: “Ei mitte meile, mitte meile, vaid Sulle, Jumal, olgu au!”

Küllap on nii, et parimad meie hulgast näevad selgesti oma puudujääke, oma poolikust, oma süüd. Nad võivad sellele julgesti otsa vaadata ja seda tunnistada, sest nad teavad: Jumala armastus, mis Püha Vaimu läbi on välja valatud meie südametesse, on meid tabanud seal ja selles, kus me seda kõige vähem oleme oodanud või ära teeninud. Me oleme armust osa saanud. Ma ise küll, mu elu, ei kõlba kuhugi, mis Kristus andnud mulle, see maksab alati.

Armsad sõbrad! Meie pühitseme täna nelipüha, Püha Vaimu taevast allatulemise püha, Kristuse Kiriku sünnipäeva. Palugem, et Püha Vaim, Looja Vaim, Kristuse Vaim, armastuse Vaim, tõesti tuleks meisse, meid täidaks, valgustaks ja pühitseks nõnda, et me võiksime koos Paulusega öelda: Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Aamen.

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

31.05.2009


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346