kolmapäev, 20. november 2019    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID

Õpetaja Marko juhtkiri "Aja Lehes": KOGUDUSE RESSURSS ON SUHTED

Paar nädalat tagasi linastus kinodes Tanel Toomi monumentaalne mängufilm „Tõde ja õigus“, mis oma vaadatavuselt on ületanud kõiki teisi viimasel ajal valminud kodumaiseid filme, kogunud arvukalt vastukajasid ja arvutusi ning ühel või teisel viisil puudutanud, kõnetanud ja mõtlema pannud paljusid Eesti inimesi.
Re˛issöör Tanel Toom ise on öelnud: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“
Ristiusu olemuse võib kokku võtta tugevate, tähendusrikaste, turvaliste ja armastavate suhete võrgustikku: need on suhted Jumalaga ja suhted kaasinimestega – perekonnas, sõpruskonnas, töökollektiivis, kogukonnas ja koguduses.
Ka koguduse peamine ressurss ei ole mitte hooned, rahalised vahendid, programmid-projektid, liikmete või annetajate arv, talituste ja kontsertide hulk, vaid suhted. Suhete kaudu levib ja edeneb Jumala Kuningriik. Sellepärast on Saatana esmane rünnak Jumala koguduse vastu suunatud just suhete hävitamisele. Millest märkame koguduse allakäiku? Sellest, et osa koguduseliikmeid jätab hooletusse oma jumalasuhte, ja need, kes pühapäeval kirikusse tulevad, vaatavad üksteise suunas kõõrdi või väldivad silmsidet hoopiski. Millest tunneme ära terve ja elusa koguduse? Sellest, kui koguduse liikmed igatsevad käia oma igapäevases elus koos Jeesusega, ning ehedatest, turvalistest ja hoolivatest suhetest nii omavahel kui väljaspool kogudust.
Lõpetasin Jaani koguduse 2018. aasta aruande Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse sõnadele osundades: Kirik on eelkõige need inimesed, kes kirikusse kogunevad. Kiriku moodustavad tema liikmed ühises osaduses. Kui kutsuda pelgalt kokku mõned kirikuliikmed, ilma et nende vahel oleks inimlikku sidet, siis ei moodustu kirik, vaid üksnes rühm inimesi, kes väldivad üksteist ning on üksteise suhtes võõrad. Kui me ei kutsu üksteist nimepidi, kui me ei jaga vastastikku oma muresid pärast liturgiat, siis jääme üksteise suhtes võõraks.“

“Kokkuvõtteks, ainus küsimus, mis meis kerkib, on see: kuidas teha nii, et inimesed elaksid Jeesuses Kristuses? Seda on meil lihtsam teha, kuna meie kogudused on väikesed ning seetõttu on nad rohkem varmad kandma endas seda elavat leeki, hoopis erinevalt olukorrast, kui kirikus käivad rahvamassid. Nagu ütleb tabavalt Liibanoni mäe metropoliit emeeritus Georgi Khodr: “Mitte rahvarohkuses ei peitu kogukonna elu… Üksnes väikese rühma liikmed mõistavad enam kui teised, et palve juurdub vennalikus kohtumises ja et igavene elu algab kohast, kus elavad armastuse mõistmine ning kogetud ligimesearmastus.”

Soovin Sulle, hea kogudusekaaslane ja lehelugeja, tähendusrikast ja vaimset viljakat paastuaega ning taevalikku rõõmu Kristuse ülestõusmisest! Soovin Sulle oskust tänada ja hoolitseda meie kõige kallima vara – suhete eest Jumala ja kaasinimestega. See on taevane aare, mida koi ei söö ja mida rooste ei riku. (Matteuse 6:20)

Marko Tiitus
Koguduse õpetaja


Jeesus ilmutab meile Isa. 15. pühapäev pärast nelipüha

  maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. 

Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!  Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,  sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” 

Matteuse 11:25-30

Armsad kirikulised, kaasteelised Jeesuse Kristuse jälgedes. Tänasel pühapäeval püüame leida või taasleida eneses tänulikkust, teha sellele ruumi, anda sellele kandepinda ja väljendada seda, mis nii sageli jääbki väljendamata, ebamääraseks tundmuseks – oma palveis ja lauludes, oma sõnades ja tegudes, oma hoiakutes ja suundumistes.

Psühholoog Tõnu Lehtsaar räägib, et tänulikkus algab kingitu märkamisest ja jõuab edasi kinkija juurde. Tänamatuse põhjus võib olla kingituse mittemärkamine ja asjade enesestmõistetavaks pidamine. Tänulik inimene elab rikkamas maailmas kui tänamatu.  Tänutunde kaasemotsiooniks on rõõmutunne – rõõmsad inimesed on terved ja elavad kauem kui tusameelsed.  Tänulikkus on nüansirikas, ta võib olla rohkem või vähem intensiivne. Ta võib esineda eri sagedusega ning ulatuda sünnipäevakingi saamisest kuni tänutundeni elusolemise eest. Me võime olla tänulikud mõnedele või paljudele inimestele. Tänulikkus on rikkus, tänamatus vaesus.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu (Ps 103:2). Tänu Sulle, Taevaisa, kõige armu, abi eest, mida kogu eluaja olen saanud Sinu käest (KLPR 392:1) Nendest liturgilistest tekstidest kumab läbi arusaam, et tänulikkuse tegelik ulatuvus on laiem ja sügavam kui meie inimliku kogemuse ja suhete võrgustik, tänulikkus ka pisiasjades sisaldab endas tänulikkust elu ja olemasolu eest, aitab meil leppida oma minevikuga ja seda jaatada ning vaadata rahu ja lootusega tulevikku. Viimselt on tänulikkuses alati religioosne, usuline mõõde, mis seob meid Loojaga – elu, lootuse ja armastuse allikaga.

Samas peame tõdema, et tänu ja tänulikkus võivad keerelda ümber inimese enda naba ja olla enesekesksed. Me teame, et see võib niimoodi olla inimeste vahel. Mõnikord tänatakse kedagi suure suuga selleks, et ta veel rohkem meie heaks pingutaks või veel kallemaid kingitusi teeks. Või selleks, et ise silma paista suuremeelse ja tänulikuna. Aga ka siis, kui selline tänu on siiras, lähtub ta ikkagi sageli iseenesest – sellest, mis mulle on antud või osaks saanud.

Enesekesksus iseloomustab küllap paljusid neidki tänupalveid, mida me ütleme Jumalale.  Nagu variser, kes palvetab: „Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Tegelikult ei täna variser Jumalat, vaid iseend. Eks see nii ole meiegagi, kui näiteks mingi pingutust nõudnud ettevõtte õnnestudes täname iseend, vormistades selle tänupalvena Jumalale. Tänu, mis on suunatud iseendale, pole aga mingi tänu.

Kas oskame ja suudame suunata oma meeled ja palved tänulikkuses tõepoolest iseendilt Jumalale, andidelt Andjale? Paul Tillich on öelnud: „Erinevus tänapäeva maailma ja varakristliku maailma vahel saab meile selgeks, kui loeme kirest ning vaimustusest, millega noore kiriku liikmed valitseva paganluse maailmas ja üldise laostumise ning meeleheite ajastul tänasid kristliku sõnumi kingituse eest. Kas on meis samasugust kirge ja vaimustust, kui täname Jumalat tema anni eest, Kristuse ning kiriku eest? Kas võib keegi sellele ausalt vastata „jah“?

Ning kas ei märka me sama erinevust, kui loeme, kuidas reformatsiooni võitlejad tänasid Jumalat hea sõnumi taasavastamise eest, sõnumi eest, et Jumal on armuline patusele ja võtab ta vastu? Kas haarab meid samasugune vahetu tänulikkus? Kas võib keegi sellele ausalt vastata „jah“?“

Tänases evangeeliumis  tänab Jeesus oma Isa, kes on rõõmusõnumi peitnud tarkade ja mõistlike eest ning ilmutanud selle väetitele. Vajadus kuuluda tarkade ja mõistlike, tublide ja korralike, edukate ja usaldusväärsete hulka on meisse emapiimaga sisse juurutatud. Meie elu koosneb lakkamatust eneseteostusest ja –tõestusest. Siin aga pöörab Jeesus taas, nagu paljudel puhkudel, tervemõistusliku ja üldiselt aktsepteeritud väärtussüsteemi, võiksime öelda ka „traditsioonilise“ väärtussüsteemi. Tarkus ja mõistlikkus ei olegi enam eesmärk omaette, ei pakugi põhjust uhkuseks ja tänuks, sest see, mis annab rõõmu, rahu, vabaduse ja igavese elu, on ilmutatud väetitele.

Jeesus kutsub enese juurde mitte rõõmsaid ja rahulolevaid, vaid vaevatuid ja koormatuid. Need sõnad ei kirjelda siin mitte meeleolusid või emotsioone – mõeldud pole, et kirikusse või Jeesuse juurde tohiks tulla üksnes pettununa, masendununa või hädasolijana, mitte aga siis, kui meel on tüüne või kogunisti rõõmus. Vaid mõeldud on, et Jumal ei eelda ega nõua meilt tubli või edukas olemist, Tema ei kutsu meid mitte meie tubliduses või edukuses, vaid meie abituses. Ta ei anna meile koormaid lisaks, vaid vabastab. Tema läheduses võime puhata, hingata, jõudu koguda, sest Tema on rahu, rõõmu ja väe allikas.

Sellist Jumalat ei saa inimene tunda muidu kui vaid Jeesuse Kristuse läbi: „Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.“  Küllap on viise Jumalat tunda ja Temaga suhestuda ka väljaspool kristlust ja Kristust. Kui me vaatame tänagi enese ümber, siis väga paljud inimesed armastavad rõhutada, et neil on oma Jumal ikka täitsa olemas. Sageli on see Jumal mingi impersonaalne vägi, Saatus, algjõud või –printsiip, või siis sarnaneb Ta päästeteenistuse või kuldkalakesega, kelle poole häda korral pöörduda võib, või siis on see Jumal moraaliseadus või –standard, mis alatasa tuletab meile meelde meie küündimatust ja poolikust, või kogunisti keegi tige ja ähvardav, kes jagab maailma ja inimesed omadeks ja võõrasteks, õigeteks ja valedeks, päästetuiks ja patusteks. Sellist Jumalat on võimalik tunda ja teenida väljaspool Kristust.

Mis aga Jeesuse jüngrid ning esimesed kristlased täitis sügava rõõmu ja tänuga, oli see, et Jeesuses sai võimalikuks hoopis teistsugune, kvalitatiivselt uus jumalasuhe. Jeesuses tuli nende juurde Jumal, kes halastaja ja armulise Isana võttis vastu patuseid, ilmutas oma armu ja väge väetitele, kutsus enese juurde koormatuid ja vaevatuid. See on Jumal, kelle ike on hea ja kelle koorem on kerge.  Niisugune jumalapilt ja jumalasuhe oli toona radikaalne ja revolutsiooniline, otsekui uus värske vein, mida ei saanud valada vanadesse lähkritesse (Mt 9:17) Samamoodi oli Lutheri ja teiste reformaatorite jaoks elumuutev armulise Jumala leidmine.

Hea sõber ja teekaaslane! Jeesuse järel käimine ei ole mitte lõputu ja ränkraske ponnistus, mille lõpul ehk kunagi ootab tasu, vaid enese heitmine armastava ja hooliva Isa rüppe, kes kutsub meid väsinute ja jõuetutena, abitute ja ekslikena. Kutsub, et meile kõik andeks anda, mis meid koormab ja maadligi surub, kutsub, et vabastada meid meie koormatest, tervendada meie haavad, lasta meil hingata ja puhata oma läheduses, oma süles, oma käte vahel. See on meie tänu põhjus, et meil on niisugune Jumal, kellele meiegi tohime öelda Jeesuse kombel, öelda koos kõigi õdede ja vendadega, aga eeskätt nendega, kellel ei ole rahu või kodu, väärikust või kodumaad siin maailmas: „Meie Isa“.

Täitku Tema meid tänulikkusega täna ja igal päeval, sest viimselt on ka tänulikkus mitte meist endist lähtuv, vaid miski, millel Tema armastus meis sündida laseb. Aamen.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

6.09.2015 Viljandi Jaani kirikus


| üles |

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346