Need Vana Testamendi 96. psalmi sõnad on graveeritud Viljandi Jaani kiriku keskmisele kroonlühtrile, mis restaureeriti ühe koguduseliikme annetuse toel ja pühitseti 15. mail piiskop Tiit Salumäe poolt koraalimaratoni pidulikul lõpujumalateenistusel.

14.-15. mail Viljandi Jaani kirikus toimunud koraalimaraton, millega tähistasime oma viie ja poole sajandi vanuse pühakoja väärikat juubelit, on tänaseks saanud ajalooks. Kolmkümmend kuus tundi lakkamatut vaimulikku laulu, Jumala kiitmist ja ülistamist, Tema poole pöördumist palves ja usus, meeleparanduses ja lootuses ei jätnud kindlasti puudutamata kedagi, kes sellest Vaimust ja väest kantud sündmusest osa said.

Jagan siinkohal neid vaimulikke kogemusi ja õppetunde, mis koraalimaratoni kaudu minuni jõudsid. Esmalt, vaimulik laul on kaasa laulmiseks, mitte kuulamiseks, nautimiseks ja imetlemiseks. Tõepoolest, mõned koraalid kõlasid maratonil nii põnevas ja uudses seades, et jäin tahes-tahtmata kuulama seda kui kontserti. Ent südames kaasa helisema ja kokku kõlama hakkasid koraalid ikka alles siis, kui raamatu avasin ja neid kaasa laulsin – tundsin juba mõne salmi järel, kuidas koraal saab osaks minust või täpsemalt – mina saan üheks laulva, palvetava ja Jumalat kiitva kogudusega, mis ületab aja ja ruumi piirid.

Laul on laulmiseks – nii lihtne see ongi. Meie, kes me oleme nii harjunud kõike kõrvalt vaatama, hindama, arvustama, peame seda endale ikka ja jälle meelde tuletama. Tee on käimiseks, elu on elamiseks, arm on armastamiseks.

Teiseks oli mulle uudne kogemus laulda lauluraamatust laule järjest, ühtki vahele jätmata. Tavaliselt valin jumalateenistusteks laule kirikuaasta, pühapäeva teema, lauldavuse, küllap paljuski ka isikliku maitse kohaselt. Nüüd aga avastasin, kuidas nii mõnigi koraal, mida ma väga harva või üldse mitte kogudusega koos laulan, peidab endas ilusat ja sügavat sõnumit või kõnekat ja ilmekat muusikalist joonist. Nii mõnigi pärl hakkas sellisel viisil järjest lauldes särama!

Küllap käib seegi äratundmine kogu elu kohta – me tahaksime sealt tükikesi oma maitse kohaselt välja noppida, valides seda, mis meeldib ja pilku püüab, ning libisedes üle sellest, mis tundub igav, harjumatu, ebavajalik või arusaamatu. Ometi ei saa me ühtki lõiku oma teekonnast vahele jätta, iga päev, iga hetk, iga eluetapp on kordumatu, ainulaadne ja hinnaline.

Andku Jumal meile tarkust käia oma teed sammhaaval astudes. Koraalimaraton on lõppenud, aga laul Jumala kiituseks kõlab meie viie ja poole sajandi vanuses kirikus igal pühapäeval ja neljapäeval, kui kirikukellad helistavad sisse jumalateenistuse. See laul jääb meie hinge helisema ka siis, kui teeme oma argipäevaseid toimetusi, avab meie ees ukse vaimsesse maailma ja laseb meil kogeda igaviku ning armulise Jumala ligiolu.

Tere tulemast meie kirikusse ja kogudusse!

 

 

 

Marko Tiitus

Koguduse õpetaja