FRANTSISKLASTE KLOOSTER

Viljandi Jaani kirikule eelnes väike kirik, mille kooriruumi kaarjas osa on nüüdseks renoveeritud ja nähtav kiriku alatariruumi all krüptis. Püha Franciscuse (frantsisklaste) ordu reformitud haru (observandid) ehitasid selle kiriku asemele kloostri kiriku. Viljandi Jaani kiriku rajamine on toimunud vahemikus 1466 – 1472, kirjutas Kaur Alttoa ja lisas, et need on daatumid post quem ja ante quem. Paavstiks oli tollal Paulus II (1464-1471), aga Püha Franciscuse ordu kindraliks oli Francesco della Rovere, kes valiti sellele ametikohale aastal 1464. Sellesse aega jäi kloostri ehitamine Viljandis.
Francesco della Rovere sündis Itaalias Abisola lähedal, 21. juulil 1414; ja suri 12. augustil 1484. Ta pärines vanast aadliperekonnast, astus noorena frantsisklaste ordusse ning õppis Padua ja Bologna ülikoolides õigusteadust ja teoloogiat. Ta valiti aastal 1467 kardinaliks. Aastal 1471 sai Roverest paavst Sixtus IV (1471-1484). Tema aega jäi kloostri ehituste lõpetamine ja sisustamine Viljandis. Haritud mehena kirjutas ta traktaate kiriku õigusest ja võimuka mehena pööras palju tähelepanu riiklike ja kiriklike vahekordade korraldamisele. Paljudel renessansi aja paavstidel oli teeneid kunstide ja arhitektuuri edendamisel. Sixtus IV järgi on nimetatud Sixtuse kabel Vatikanis.

Frantsisklaste ordu ideaalid olid kasinus ja ülev lihtsus, millest lähtuvalt pidi kirik olema tagasihoidlik ja võlvimata. Ka Jaani kirikus ei olnud võlve. Pikihoone sisemõõtmed on 28,0-28,67 x 11,75-12,5 m. Põhjaseina ukseavad, lame kaaristu ning selle läänepoolne aken on keskaegsed, samuti altariruumi kaunid kaaristud ja orvad. Ülejäänud aknaavad võivad olla hiljem kiriku taastamise ajal suurendatud. Kirikuhoone kaunis sisearhitektuur on mälestis selle ajastu vaimsusest. Jaani kirikule ehitati läänetorn. Kirik asus vahetult linnamüüri ääres ning see müürilõik vajas kaitset. See oli nähtavasti kompromiss ordureeglitega, viimane ei pidanud kirikutorne soovitavaks, kuid siin lähtuti tõenäoliselt linna kaitsevajadustest.

Eestis on Lääne kirik seisnud kaheksa sajandit Euroopa kultuuri idavallil ning tänu kirikule on meie rahvas jäänud püsima kultuurrahvana. Eesti on Euroopa kristlikus kultuuriruumis:

• ladina tähestiku ja reformitud kiriku idapiir;
• Lääne-Euroopa keskaegse kultuuri kirde ja idapiir;
• Rooma, germaani õigusruumi kirde ja põhjapiir;
• vaimulike ordude ja keskaegsete omavalitsuslike tavade kirde ja põhjapiir;
• kaks sajandit autonoomseid rüütelkondi Vene impeeriumis;
• kaks sajandit autonoomset kiriku ja koolikorraldust Vene impeeriumis;
• kõrge haridustasemega maa läbi sajandite;
• rahvas, kellele on kaks korda antud võimalus väljuda Vene impeeriumist ja luua iseseisev riik. Nähkem saavutatu taga kindlameelseid kristlasi, meie kaasmaalasi .

Kui mõelda igati kultuurisõbralikule ajale Euroopas, millal rajati ja alustas tegutsemist frantsisklaste klooster Viljandis, siis võime selles näha Itaalia kirikliku kõrgkultuuri mõjude jõudmist Eestisse. Eeskätt seostame seda vaimulike raamatutega, mida Vatikanis juba trükiti, aga kaugemal asuvates kloostrites ikka veel käsitsi ümber kirjutati. Loomulikult kirjutati neid ümber ka Viljandis. Selliseid kauneid raamatuid näeme muuseumides ja võime kahetsusega mõelda, millised kultuuriväärtused on meil hävinenud sõdades. Frantsisklased asutasid Viljandis ka kooli aastal 1500.

Katoliiklikule renessansile, mis hakkas jõudma Põhja-Euroopasse, sai saatuslikuks reformatsiooniga kaasnenud ja pööbli ahnusest tingitud kirikute rüüstamine, nn „pilditormid” ja kloostrite hävitamine. Viljandi kirikutest langes rüüstamise alla turuväljaku ääres asunud Püha Johannese ja Püha Clara kolmelööviline kihelkonnakirik aastal 1524. Klooster arvatavasti suutis ennast esialgu kaitsta märatsevate saksa soost sellide ja nendega kaasa jooksjate vastu. Kirikute rüüstajateks ei olnud talupojad, kes veel neli sajandit säilitasid oma igapäevases nn rahvakalendris katoliku aja pühakute mälestust.

Frantsisklaste kloostri hingehoidliku tegevuse lõpetas reformatsiooni käigus usku vahetanud Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg, kes sai 21.09.1559 Viljandi komtuuriks. Ta sekulariseeris kloostri maad ja kinnisvarad. Mungad lahkusid aastal 1560, enne sõjategevuse jõudmist Viljandisse. Tuleb oletada ja loota, et mungad pääsesid koos kloostri arhiiviga kas ordu keskusesse Assisi või mõnda teise kloostrisse. Võib-olla läksid mungad õigust nõudma keiser Karl V juures. Tema võim Püha Rooma Riigi keisrina ulatus Narva jõest Euroopas, kuni Peruu läänerannikuni Ameerikas. Sellest ka Karl V ütlus, et tema impeeriumis ei looju päike mitte kunagi.

KLOOSTRI PLAAN

Klooster oli kokku ehitatud kiriku põhjamüüriga ja oli arvatavasti kahekorruseline. Kogu kloostri klausuuri kolm tiiba, mõõtmetega 51,5 x 26,5-29,0 m paiknesid ümber ristikäiguga piiratud siseõue (22,0x12,0m).

JAANI KIRIKU KORDUVAST TAASTAMISTEST

Vene-Liivi sõda oli alanud juba 22. jaanuaril 1558. aastal. Suvel 1560 saabusid Viljandi alla Vene väed vürst Kurbski juhtimisel. Pärast pikemat piiramist vallutasid venelased linna 20. augustil ning 21. augustil alistus ka Viljandi ordulinnus. Linnuse viimane komtuur Wilhelm von Fürstenberg viidi vangina Venemaale. Põles maha linna turuplatsi ääres asunud Pühale Johannese ja Pühale Clarale pühitsetud kolmelööviline kihelkonnakirik. (Kindral Johann Laidoneri platsil, Vana veetorni taga). Selle kolmelöövilise kirikuhoone välismõõtmed olid ca 48 x 24 m. Seda kirikut taastada ei suudetud. Hoone müürid lammutati aja jooksul ehitusmaterjaliks. Kiriku põrandat katab nüüd ca 1,5 m paksune rusukiht. See selgus arheoloogilistel kaevamistel augustis 1996. Viljandit on sõdades rängalt lõhutud. Meie keskaegne vanalinn koos tänavate, hoonete alusmüüride ja kloostri varemetega on säilinud maa all nii kahe meetri paksuses kultuurkihis.

Aastal 1582 Jam Zapolski vaherahu põhjal lahkusid venelased Viljandist ja linn läks katoliiklastest poolakate kätte, kes hakkasid taastama linna ja kihelkonna usuelu. Aastatel 1600-1624 oli Viljandi Poola-Rootsi vaheliste sõdade keerises ning lahingud muutsid linna ja linnuse rusuhunnikuks. Võitsid rootslased. Alustati endise kloostrikiriku taastamist Viljandi kihelkonna protestantlikule kogudusele. Taas sai Jaani kirik kannatada Põhjasõjas, kui Viljandit aastatel 1703 ja 1707 rüüstasid vene väed.

AJALOOLISED KIRIKUÕPETAJAD

Viljandi kihelkonna Jaani kogudust on mainitud juba aastal 1234. Koguduse hingekarjaste loetelu on jälgitav alles Rootsi ajast:

Rotger Becker 1637 - 1657
Joh. Bagge 1660 - 1671
Mag. Joh. Wolfgang Pastelberger 1671 - 1710
Mag. Karl Alstadius 1710 - 1730
Matthias Ladius 1730 - 1747
Joh. Abraham Winkler 1748 - 1769
Heinrich Ernst Schröder 1769 - 1804
Christian Theodor Richter 1804 - 1820
Friedrich Carlblom 1821 - 1857
Valentin Karl Heinrich von Holst 1857 – 1860
Liborius Gustav Wilhelm Krüger 1861 - 1892
Ernst Johannes Mickwitz 1893 - 1919
Friedrich Schiele 1919 - 1924
August Westre`n-Doll 1924 - 1939
Elmar Tõldsepp 1941 – 1944

J. Brotze joonis - Jaani kirik aastast 1800

Eestimaa läks Vene riigi koosseisu aastal 1710. Taas algas kiriku taastamine ning 18. sajandil II poolel sai kirik kõrge, vahegaleriiga barokse tornikiivri. Kirik põles aastal 1811. Siis ehitati praegune hilisbarokne tornikiiver aastal 1815. Sellisena on kirik säilinud tänase päevani. Aga Jaani kirik jäi linna- ja maakogudusele kitsaks ja kavandati ehitada uus kirik. Viljandi kihelkonna maakogudusele ehitati Pauluse kirik aastatel 1863-66.

LÄHIAJALUGU

August Westre`n-Doll oli kirikuõpetajaks Eesti ajal ja lahkus Saksamaale 1939. Elmar Tõldsepp oli õpetajaks Saksa okupatsiooni ajal ning lahkus Rootsi aastal 1944. Jumalateenistused ja kiriklikud talitused jätkusid ka peale sõda nõukogude ajal. Üks hooldusõpetaja oli Alfred Tooming.

Nõukogude võimu poolt otsustati kirik sulgeda ja nii ka tehti. Viljandi praostkonna praost Alfred Tooming võttis vastu 2. detsembril 1952 Viljandi Jaani kiriku inventari üleandmiseks teistele kogudustele. Kiriku varad ja sisustus päästeti hävingust ning jaotati mitme Eesti kiriku vahel. Kirikuhoone muudeti kaubalaoks. Kiriku uus haldaja soovis ehitada ladu kahekordseks (nii oli tehtud Tartus Ülikooli kirikuga). Selle soovi teostumisel oleks raudbetoonist vahelae lammutamine olnud hiljem tehniliselt väga kulukas. Aastal 1972 keeldusid tollane peaarhitekt Ülo Stöör ja tuletõrje ülem Adolf Jürna loa andmisest kirikusse raudbetoonist vahelae ehitamiseks. Valdaja hoonet ei remontinud, katus jooksis läbi ja kirik hakkas lagunema. Ehitajad mäletavad, et katus oli nii lagunenud, et kiriku seest oli näha taevas.

Kirikuhoone rekonstrueerimine algas koos rahvusliku ärkamisega. Kirikuhoone kui keskaegse arhitektuurimälestise päästmiseks alustati 1980-ndail hoone rekonstrueerimist kontserdisaaliks. Arheoloogilisi uurimistöid aastatel 1980-81 juhatas Urmas Selirand, siis avati osaliselt kloostri müürid kiriku põhjaseina ääres. Arheoloogilisi kaevamisi kiriku sees juhatasid Kaur Alttoa ning Jaan Tamm aastatel 1986-88. Kirikule vajalike vee-, kanalisatsiooni- ja soojatrasside kaevetööde käigus kiriku lääne- ja lõunaseina ääres aastatel 1989-91 tehti arheoloogilised uurimistööd. Töid juhatas ja tegi teadusliku kokkuvõtte Heiki Valk. Tema selgitas, et arvatavasti 13. sajandi lõpul ehitati kirik, mille osa müürist on säilinud Jaani kiriku krüptis. Samuti rajati kiriku kõrvale kalmistu, mis oli kasutusel kuni 18. sajandi teise pooleni.
Samal ajal arheoloogiliste töödega koostati restaureerimise ja rekonstrueerimise projektid. Kiriku kavandajad olid: arhitekt Merle Kinks ja kunstiajaloolane Kaur Alttoa. Sisekujundus Ene Odraks, altari kavandas Aivar Oja ja teostas Saaremaa Dolomiit. Ristimiskivi kinkisid Gildemanni meistrid Raplamaalt. Oreli, mis oli ehitatud Hamburgis 1965, kinkis Viljandi sõpruslinn Ahrensburg. Kõik vitraa˛aknad on teinud Reneé Aua. Vaibad “Taevaredel” ja “Ristivaip” on kavandanud ja kudunud professor Anu Raud. Kuusalu kirikusse viidud tornikell on ka nüüdseks tagasi toodud. Restaureeriti torn, katus ja lagi. Rajati raudbetoonist keldrikorrus esinejate riietehoiu ja abiruumide tarvis. Paigaldati elektri- ja veevarustus ning kütteseadmed. Kuigi oli nõukogude aeg, tunnetasid Viljandi haritlased ja hoone kavandajad ning kiriku ehitajad, et sellesse hoonesse tuleb taas kirik. Nii räägiti omavahel.

EELK Viljandi Jaani koguduse taasloomise koosolek oli 8. mail 1991. Seda juhatas Viljandimaa praost Herbert Kuurme. Sellest koosolekust võtsid osa ka endised koguduse liikmed. EELK Konsistooriumi 25. septembri 1991 aasta koosoleku protokolliga nr. 20 punkt 11 otsustati: “Teha Viljandi Jaani kogudusele ettepanek kuulutada õpetaja koht vakantseks.” Samal ajal Viljandi Rajooni RSN Täitevkomitee Kultuuriosakond taotles kirikuhoonet Kultuurimajale, kuid Viljandi Linnavalitsus vastas sellele eitavalt ja tagastas kirikuhoone õigusjärgsele omanikule, EELK Viljandi Jaani kogudusele.

Esimene jumalateenistus peeti peale 40-aastast vaheaega jõululaupäeval 1991.a. Rahvast tulvil kirikus kuulati jutlust, rõõmupisarad silmis. Kohal oli eakaid inimesi, kes olid olnud koguduse liikmed enne kiriku sulgemist. Rahvas tänas Jumalat, kirik oli avatud ja Eesti Vabariik taastatud 20.08.1991.a. Kirik pühitseti taas evangelist Johannese päeval 27. detsembril 1992. Jumalateenistustel on teeninud ka diakon Rein Õunpuu ja mitmed kohalike koguduste ning sõpruskoguduste õpetajad.

EELK Viljandi Jaani koguduse hingekarjased:

Ajutine hooldaja õpetaja Jaanus Noormägi (15.12.1991 - 01.07.1992).
Jutlustaja Aarne Lätte (01.07.1992 - 01.12.1992).
Õpetaja Jaan Tammsalu (01.12.1992 - 29.10.2004).
Abiõpetaja Kalle Kadakas (01.09.1998 - 16.10.2002).
Abiõpetaja Rein Schihalejev (16.10.2002 - 01.04.2005)
Õpetaja Marko Tiitus, alates 01.04.2005

Ülo Stöör
EELK Viljandi Jaani koguduse liige
Arhitekt EAL

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346