Jeesus ütles: "Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Sest nii nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust - sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära - , nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.
Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!"
Matteuse 24:36-44

Tiibetist pärit budistliku mõtluse õpetaja, rahvusvaheliselt tunnustatud lektor Sogyal Rinpoche kirjeldab ühes oma raamatutest, kuidas teda esimest korda Läände tulles šokeeris kontrast selle vahel, kuidas suhtuti surma tema kodumaal ja mis ta Euroopas eest leidis: „Sain teada, et tänapäeva inimesi õpetatakse surma ignoreerima ning neid pannakse uskuma, et see pole muud kui häving ja kadu. See tähendab, et suur osa maailmast elab surma eitades või selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimistki peetakse haiglaseks ning paljud usuvad, et juba pelgalt surma nimetades võid selle endale kaela sõnuda.
Teised aga suhtuvad surma rõõmsa naiivse kerglusega, uskudes, et küll kõik mingil teadmata põhjusel laheneb ja et surma pärast pole mõtet muret tunda. Neile mõeldes meenuvad mulle ühe Tiibeti õpetaja sõnad: „Inimesed teevad tihtipeale selle vea, et suhtuvad surma kerglaselt: „Kõik peavad surema, selles pole midagi erilist, see on loomulik. Küll ma kuidagi hakkama saan.“ See on kena teooria – aga ainult niikaua, kuni oled ise suremas.“
Esimene neist kahest suhtumisest peab surma millekski niisuguseks, millest tuleb eemale pageda, teise kohaselt aga laheneb surma puhul kõik iseenesest. Ja ometi, kui kaugel on mõlemad surma tõelist tähenduse mõistmisest!“

Küllap on Jeesuse taastulekuga Kohtumõistja ja Lunastajana – Inimese Poja päevaga, nagu öeldakse tänases evangeeliumitekstis – samamoodi. Osa meist peab seda süngeks ja rõõmutuks teemaks, mida on parem vältida, sest elus on häda ja vaeva niigi kuhjaga: majanduskriis, seagripp, üleüldine stress ja ajanappus ning palju muud. Milleks maailmalõpuootusega pinget ja masendust veelgi juurde lisada? Teine osa kristlasi näib arvavat, et küllap siis, kui Jeesus kunagi tulema peaks, lahenevad asjad justkui iseenesest, ja meid võetakse ilma pikemata igavesse valgusesse, kui Jumal ikka tõesti on igavene armastus.
Mõnikord näib mulle, et need asjad, mille omandamiseks inimesed on sajandeid pidanud vajalikuks pingutada ja vaeva näha, ei lähe meie ajal enamikule sootuks korda. Ja vastupidi, me rassime ja rabeleme sellega, mis varasematel aegadel on loomuliku ja enesestmõistetavana elu juurde kuulunud. Võtame näiteks kõik kehaga seotu. Sadakond aastat tagasi ei pidanud füüsilist tööd tegev esivanem oma figuuri ja puusadele ladestuva rasvkihi pärast muretsedes kulutama raha ja kaloreid jõusaalides või kepikõndi tehes. Rääkimata kosmeetikast või ilukirurgiast. Või teine näide. Praegu antakse igas naisteajakirjas kümnete ja sadade kaupa nippe, kuidas värskendada oma seksuaalelu ja iga lapsevanem peab läbi töötama hulga kirjandust, et olla võimeline oma lapsega elementaartasandil suhtlema, teda kuulama ja ennast talle arusaadavaks tegema. Ilmselt olid ka külaühiskonnas omad tarkused, mis puudutasid omavahelist suhtlust või seksi, aga need anti edasi isalt pojale ja emalt tütrele, ilma et olnuks tarvis psühholoogide ja konsultantide armeed.
Seevastu olid välja kujunenud üsna selged arusaamad selle kohta, kuidas inimene peab oma hinge eest hoolitsema, pattu kahetsema ja meelt parandama, kirikus käima, palvetama ja Piiblit lugema. Selleks tuli pikkade tööpäevade kõrvalt aega võtta. Suremise juures peeti oluliseks, et surm ei tuleks ootamatult, andmata võimalust surijal oma asjad maises ja igavikulises mõttes korda seada. Jumala ette ei olnud sobilik astuda, ilma et perega oleks hüvasti jäetud ja avaldatud lähedastele oma viimset tahet, ilma pihist ja armulauast osa saamata. Tänapäeval igatsevad inimesed äkilist surma, ootamatut lahkumist une pealt, et ei oleks tarvis end surmamõtetega ülearu vaevata.

Jeesus kõneleb tänase pühapäeva, valvamise pühapäeva evangeeliumis, et Jumalaga kohtumine, leidku see siis aset meie maises elus Inimese Poja taastulekul või pärast surma, ei saa sündida niisama möödaminnes – selleks tuleb valmistuda hoolikamalt kui millekski muuks, sest muidu juhtub nõnda nagu Noa päevil, mil keegi ei taibanud midagi, "enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära". Samamoodi on ka Inimese Poja tulemine: "Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha, kaks naisterahvast on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha."
Need sõnad ei ole öeldud meile hirmutamiseks, vaid vastupidi, julgustamaks meid kesk meie ajastu üldist pealiskaudsust, minnalaskmist ja ühepäevaperemehelikkust, suunamaks meie pilku ettepoole ja keskendumaks nendele sündmustele, mis on meie elus tõelise või viimse tähtsusega. Seda ristiinimesele kohast hoiakut Jumalaga kohtumise suhtes kirjeldab Jeesus kui valvamist ja valmisolekut: "Valvake siis, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees oleks teadnud, millisel öövalveajal varas tuleb, siis ta oleks valvanud ja ei oleks lubanud oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil teie ei arvagi."
Tegemist on pildiga, mille tõlgendamisel ei tohi minna liiga kaugele. Inimene, kes püss pihus, valvab oma maja varaste eest, on küll valmis iga krõpsatuse peale tegutsema, aga kuigi kaua niimoodi valvata ei jaksa – ühel hetkel võtab uni ikkagi võimust. Jeesus ei mõtle, et me peaksime kõik oma tegemised ja toimetused sinnapaika jätma ja, silmad taeva poole, Inimese Poja taastulekut ootama.
Uues Testamendis valvsuse kohta kasutatud sõna nepsis tähendab kainust või ärksust vastandina uimastus- või joobeseisundile. Õigeusu piiskop Kallistos Ware kirjutab: „Valvsus tähendab muuseas ka seda, et me oleme käesoleva asja juures – selles kindlas ruumipunktis, kindlas ajahetkes, kus me parasjagu oleme. Liigagi tihti oleme me laiali pillatud ja hajevil; me ei ela praegust hetke tähele pannes, vaid minevikku tagasi igatsedes, ehk siis kartuse või lootusega tulevikku vaadates. Samal ajal kui me tõesti peame tulevikku planeerima – sest valvsus on jõudeoleku vastand – peame me mõtlema tulevikust ainult sedavõrd, kuivõrd ta sõltub praegusest hetkest. Kui me muretseme kaugete asjade pärast, mille heaks me hetkel midagi teha ei suuda, raiskame lihtsalt oma vaimujõudu.
Martin Luther ütles: „Ka siis, kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu.“ C. S. Lewise meelest soovib Jumal, et inimesed paneksid tähele kahte: igavikku ennast ja seda aega, mida kutsutakse praeguseks hetkeks.

Armsad vennad ja õed Kristuses! Nagu igal missal, kogub ja teenib Jumal ka täna oma rahvast, et läkitada meid maailma, et kandes oma südames valguse ja lootuse kiiri peegeldaksime neid oma kaasinimeste hädade ja murede keskel. Jumal ei taha panna meie hingele veel üht muret, viimsepäeva- ja surmakartust, suurendada meie niigi ränki ja tihti mõttetuid koormaid. Vastupidi, ta tahab anda meile julgustava ja innustava sõnumi, et kogu meie elu on valmistumine Temaga kohtumiseks, igaveseks rõõmuks ja rahuks seal, kuhu Tema on meile jäädava aseme valmistanud.
Valvamine, Inimese Poja päevaks valmistumine tähendab elamist üheltpoolt tänases päevas ja praeguses hetkes ning teiseltpoolt igavikus. See tähendab õunapuu istutamist täna, ilma et peaksime muretsema, kes nopib selle viljad. Võime minna oma kodudesse, oma töökohtadele, oma igapäevaste ülesannete juurde, teades, et Issandaga kohtuda võime nii põllul kui ka veskil jahvatades, nii kaubanduskeskuses kui ministeeriumis, nii kodus kui haiglavoodis, kui oleme vaid Jeesuse armastuse oma südamesse vastu võtnud ning end täiesti Tema halastuse hoolde usaldanud.
Tänasel jumalateenistusel on meile antud Pauluse sõnad esimeses kirjas tessalooniklastele: "Jumal ei ole meid seadnud viha jaoks, vaid pääsemise omandamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, ühtmoodi koos Temaga elaksime." Ja mis oluline meie omavahelistes suhetes: "Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi." (1Ts 5: 9-11)
Elagem siis Issanda taastuleku ootuses nõnda, et oleksime üksteisele julgustuseks ja kosutuseks. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346