reede, 18. juuni 2021    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Jeesus on meie kestmise nurgakivi - Kannatuse pühapäev

 Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas  viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja  ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?” Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid  viinamäelt välja.
Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need  rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. 
Kas te pole lugenud seda kirjakohta: 

Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks -

seesama on saanud nurgakiviks!?

See tuli Issandalt

ja on imeasi meie silmis.”
 
Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid  rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna  rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.

Markuse 12:1-12

Kallid kaasteelised! Tänase pühapäevaga astub Kristuse kirik liturgilise aasta, kirikuaasta kõige tõsisemasse ja süvenemistihedamasse perioodi, Kristuse kannatamisaega. Küllap me oleme kõik rohkem või vähem väsinud ja jõuetuks muutunud nendest sõnumitest, mis on laetud ebakindlusest, hirmust, ärevusest, nakatumistest, haigestumistest ja surmadest. Küllap me tahaksime kirikusse tulles või veebis kiriku jumalateenistusest osa saades kuulda midagi rõõmsamat, helgemat ja julgustavamat. Ometigi, nii nagu me ei saa karmide piirangute ajast lihtsalt üle hüpata, ei saa me ka kirikuaastas vahele jätta Kristuse kannatusaega, mis on süvenemiseks meie vaimusilmade ette seatud, vaid me võime sellest läbi minna teadmises, et see viib meid ülestõusmispühade kirkusesse ja rõõmu ning nelipühade vaimustavasse ning maailmamuutvasse toimekusse.

Tänase pühapäeva piiblitekstid kõnelevad meile rahvast, kes hülgab oma Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse. Nad läksid ära, jättes Ta sinnapaika. Me teame, kui raske on inimesele kanda hüljatuse, väljajäetuse, väljatõugatuse koorem. Kui kellelegi on varases lapsepõlves osaks saanud hüljatuse kogemus, siis mõjutab see tema enesehinnangut ning maailmataju pikkade aastate jooksul. Ma ei oska öelda, kui kohane on meil kõnelda tunnetest Jumala puhul, aga kuna Jeesusele olid tõelise inimesena omased ka inimlikud tunded, siis võime öelda, et Tema kannatus ei olnud mitte ainult ja ennekõike füüsiline piin ja valu, vaid mõistmatus, väljatõukamine, hüljatus nende poolt, kelle päästmiseks Tema sellesse maailma tuli.

Tänases evangeeliumis kõneleb Jeesus võib-olla ühe kõige karmima ja verisema lõpuga mõistujutu või tähendamissõna, mille teravik on suunatud omaaegse juudi rahva religioosse ja poliitilise eliidi vastu, kes esinevad selles mõistuloos viinamäe rentnikena, valitsedes nende hoolde usaldatud rahva üle meelevaldselt, ega hooli isandast – Jumalast, kes läkitab nende juurde oma sulaseid (prohveteid) ja viimaks oma poja (Jeesuse Kristuse), kelle rentnikud armutult hukkavad, et ise segamatult viinamäe üle valitseda. Ja mida teeb nüüd viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.

Me võime küsida, milline on olukord sellel viinamäel peale Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmist, milline on see olukord meie päevil? Kas inimkond on võtnud õppust? Olles ausad enese ja Jumala vastu peame vist tunnistama, et Jumalast ja Tema sulastest ning esindajatest vabanemise projekt jätkub endistel tuuridel. Tõsi, praegu ei ole võitlus nii verine sõna otseses mõttes, usklikke ei tapeta, vangistata ega kiusata taga nii nagu esimestel sajanditel Rooma impeeriumis või stalinistlikus Nõukogude Liidus. Näiliselt on kõigil vabadus uskuda ja arvata, mida keegi õigeks peab.

Kui heita pilk sellele kuvandile, mille avalik-meedia loob Kristuse kirikust ja Jumalast, siis tundub aga paraku, et midagi ei ole maailmas uut. Mõne nädala eest Kanal 2 eetris olnud teleshows „Esse“, mis on seadnud eesmärgiks rumalusega tüli norida ja kergeusklikkusele väljakutse esitada, esitati kirikut ja ristiusku taaskord sellises naeruvääristavas võtmes, mis oleks silmad ette andnud ka parimatele teadusliku ateismi lektoritele. Õigupoolest, minu lapsepõlves, 70. aastatel avalikus ruumis, meedias, televisioonis, ajalehtedes kirikut, vaimulikke ja usuga seonduvaid teemasid lihtsalt ei olnud, nendest vaikiti. Praegu aga tundub, et kristluse ja kiriku pilamine kogub vaatajanumbreid, klikke ja laike ning osutub igas mõttes tulusaks ettevõtmiseks.

Nõnda võime näha, et Jumala kõrvaldamiseks ei pea Teda ilmtingimata ristile naelutama, vaid selleks sobib ülihästi meelelahutusele orienteeritud meedia, mis näitab usku Jumalasse ja kiriku õpetusse iganenu, naeruväärse, tagurliku ja rumalana. Ning küllap me mõistame, et sellisel foonil nõuab üsna suurt julgust, otsusekindlust ja riskivalmidust mõelda teisiti, uskuda Jumalasse, võtta Tema oma elu nurgakiviks, vundamendiks ja mõõdupuuks, ujuda vastuvoolu selles ajas, mille vaimset palet vormivad suunamudijad ja vlogijad, tõsielustaarid ja talk-show’de juhid.

Kuid Jumalat troonilt tõugata võib ka sellisel viisil, et usu või vaimsuse välised vormid jäävad muutumata, kuigi sisust on need juba ammnu tühjaks jooksnud. Nagu kuulsime täna prohvet Jesaja raamatust: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.

Mõne aja eest kirjutas Postimehes kirjanik Viivi Luik: „Te ei leia ajalooraamatutest arvatavasti ühtki sõna selle kohta, et Vilniuse ja Riia veretööde ajal ning Jeltsini Tallinnas käigu ajal helistati kirikukelli nii Tallinnas, Helsingis kui ka Stockholmis. Nii Vilniuses kui ka Riias. Kellahelin kandus üle maade ja riikide kui appikarje ja kui märk inimestevahelisest solidaarsusest. Balti- ja Põhjamaade pealinnades hoiti kirikud päevad läbi lahti, et igaüks saaks minna ja küünla põlema panna. Seda oli tarvis, see andis hingepidet, kuigi need inimesed, kes küünlaid süütasid, ei pruukinud olla oma igapäevaelus sugugi usklikud. Kirikukellad helisesid inimese vabaduse nimel ja inimese vabaduse auks. Kes seda mäletab, sel on hämmastav ja masendav lugeda, et koroonaviiruse taltsutamise piirangute hulka kuulub praegu ööklubide sulgemise kõrval ka kirikute sulgemine.

Kirikute, samuti Estonia kontserdisaali ja Pärdi keskuse ning KUMU ja ERMi ning paljude teiste kontserdisaalide ja muuseumide liigitamine meelelahutusasutusteks on niisama hämmastav ja masendav nagu söögilauas mütsiga istumine või surnuaial jalgpalli mängimine.“

Kui täna on meie pühakodade ukse avalikeks jumalateenistusteks suletud, siis kas see on midagi, millest me puudust tunneme, mille järele meie hing ja ihu janunevad? Kas meie pühakoda on siis, kui piirangud taas leevenevad, pühapäevasel jumalateenistusel rahvast tulvil? Või on meiega nõnda, et kui koguduse jumalateenistus, ühine pöördumine Jumala poole tänus ja palves, Tema Sõnast ja armulauast osasaamine meie elust kaovad, siis harjume sellega kiiresti, ei märkagi justkui, et midagi olulist oleks puudu, sest tundub, et mõne veebipalvuse lingil klõpsamine ajab asja ära? Kas meiegi oleme need, kes esimesel võimalusel lähevad ära ja jätavad Jeesuse sinnapaika, sest Tema kuulutus ja sõnum ennastohverdavast, kannatusse ja surma viivast armastusest kõigi inimeste ja kogu Jumala loodu vastu ei mahu meie isekasse ja nautlevasse elulaadi?

Ja nad läksid ära, jättes Ta sinnapaika, ütleb evangelist Markus nende kohta, kellele Jeesus rääkis tänase mõistuloo, nende kohta, keda peeti ja kes pidasid end ise otsustajateks, suunanäitajateks ja juhtideks. Ja see üks lause, see lühike fraas, on ühtlasi nii kohtumõistmine kui evangeelium ka meie jaoks, näidates meile meie valikute kaalukeelt ja põhjapanevust. Meile, keda nii sageli on jäetud sinnapaika, iseenese hooleks, kas meiegi jätame Jeesuse sinnapaika, asetame Ta riiulisse koos Piibliraamatu ja leeritunnistusega, või jääme Tema juurde ja Temasse nagu oks viinapuu külge?

Hea kogudusekaaslane või Sina, kes Sa täna juhuslikult meie virtuaalsele jumalateenistusele oled sattunud. Tänane pühapäev kõneleb meile sellest, et Jumal ei hülga meid mitte kunagi, mitte üheski olukorras, ka mitte kõige suurema kannatuse keskel. Tea, et kui sinagi just praegusel eluhetkel koged, et inimesed, kellele sa oled lootnud, on jätnud su sinnapaika, vastanud sinu parematele püüdlustele mõistmatuse, kalkuse ja hülgamisega, siis Jeesus Kristus, inimesekssaanud Jumal on Sinuga – Temale ei ole ole see sinnapaika jäetuse kogemus võõras. See on midagi, mida Ta tunneb ja millest Ta on läbi läinud. Aga Tema ei jäänud poolele teele. Ta on võtnud oma risti enese peale, et meilgi võiks olla julgust, lohutust ja jõudu kanda oma risti siin maailmas, käia oma eluteed väärikalt ning täita oma ülesannet siin maailmas armastuse ja ustavusega. Me ei pea olema oma mure ja ärevusega üksi, vaid võime tulla Tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline.

Jeesus on ka täna meie, meie kiriku ja meie rahva kestmise alus ja nurgakivi. Ilma temata hääbub meie isekas ja nautlev maailm omaenese loodud viirustesse, olgu need siis bioloogilised või vaimsed. Koos Temaga on meil tulevik mitte ainult ajalikus, vaid igaveses mõõtkavas, sest Ta tahab meile pärandada oma Kuningriigi. Meie peamine hool sellel ajastul peaks olema püsida Jeesuse läheduses, usaldada Teda ja kuulda Tema häält ning lasta Temal kanda ja juhtida meie elu. Andku Ta siis meile julgust ja meelekindlust püsida Tema kõrval ja käia koos Temaga kannatuse ja ristisurma rada, et olla nende hulgas, kellele südamed Ta täidab ülestõusmise rõõmu ja igavese kirkusega. Aamen.

 



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 21.03.2021


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346