Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. >ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?” Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?” >Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal.

Hoosanna Taaveti Pojale!

Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!

Ning siit jätkub või õigupoolest algab meie tänane lugemine – Jeesus tuleb pühakotta – mitte lihtsalt ükskõik millisesse pühakotta, vaid Jeruusalemma templisse, mis oli Iisraeli rahva jaoks Jumala enese aujärg, nende rahvusliku ja usulise enesetunnetuse keskpunkt, üks seitsmest maailmaaimest antiikajal. Et Messias tuleb esmalt Jeruusalemma templisse, pidi olema ja oligi ettearvatav, kuid et Ta käitub seal sellisel viisil – ajab välja ohvriloomade müüjad ja lükkab kummuli rahavahetajate lauad – on kõike muud kui ootuspärane. Kui püüda seda sündmust tõlkida meie rahva kultuurimälu konteksti, siis on isegi raske öelda, milline ehitis või paik oleks meie jaoks sama, mis juutidele oli tempel: võib-olla kutsuks sarnase hämmingu meis esile Jeesus, kes tuleks Riigikogu istungitesaali ja lükkaks ümber lauad ja kõnepuldi, või Jeesus, kes tuleks Lauluväljakule, kustutaks tornis põleva laulupeotule ja ajaks peadirigendi puldist minema.

Küllap on sellel evangeeliumitekstil ja sündmusel, mida ta kirjeldab, erinevaid tähendusi ja mõistmistasandeid. Me võime siit näha, et Jeesust ei saa muuta kodustatud ja parketikõlblikuks vapiloomaks, kellega ehtida inimlikke tavasid, pärimust ja institutsioone, vaid kes sageli esitab üsnagi keevalise ja terava väljakutse nendele tavadele, praktikatele ja ideoloogiatele, mille üle me oleme sama uhked ja mida me peame sama enesestmõistetavateks nagu juudid toona Jeruusalemma templit ja selles toimuvat ohvriteenistust.

Palun Sul, hea kaasteeline, mõelda korraks iseendale, sellele elule, mida sa elad päevast päeva, neile mõtteile, mida sa mõtled, neile tundeile, mida sa tunned, neile eesmärkidele, mille poole sa pürgid, neile võitudele ja saavutustele, mille üle sa uhke oled, ja neile äpardustele, mida sa tahaksid peita võõraste pilkude eest ja omaendagi mälust. Kujutle seda elu koos kõigega, mis selle juurde kuulub, pühakojana, templina, mille uksed avanevad just praegu, et sisse lasta Kuningate Kuningat? Milline võiks Sinu elu paista Tema armu ja tõe kirkuses? Milliseks võiks see elu muutuda, kui Tema ise, täis armu ja tõtt, jääks sinusse ja sina Temasse igaks hetkeks ja igavesti?

C. S. Lewis kirjutab oma raamatus „Lihtsalt kristlus“: „Kujutlege, et olete elav maja. Jumal tuleb ja hakkab teid ümber ehitama. Algul te võib-olla mõtlete, mida Ta teeb. Ta parandab ära veevärgi, augud katuses jne. Te teadsite, et need tööd oli vaja ära teha, ja sellepärast pole te üllatunud. Aga nüüd hakkab Ta siin-seal kopsima nii, et see teeb valu ja näib mõttetu. Mida Ta küll plaanitseb? Selgub, et Ta ehitab hoopis teistsugust maja kui see, mida teie mõtlesite: kisub maha vaheseina, ehitab juurde uue korruse, püstitab torne, sillutab hoovi. Te mõtlesite, et teid tehakse kenaks väikeseks onniks. Aga Tema on hakanud ehitama paleed. Ta ise kavatseb sellesse elama asuda.“

Hoosianna kõrges! Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges! See tervitushüüd evangeeliumist, mida me kuuleme kaks korda aastas, I advendipühapäeval ja palmipuudepühal, kõlab tegelikult igal armulauaga jumalateenistusel, vahetult enne armulaua pühitsuspalvet. Nende sõnadega tervitab kogudus Kristust, taeva ja maa Kuningat, kes tuleb oma koguduse keskele pühimas armulauas, tuleb tükikeses leivas ja piisas veinis, tuleb meile nii lähedale kui võimalik, tuleb tõepoolest sõna otseses mõttes meie sisse, et teha meis enesele eluase, et jääda meie juurde ajastu otsani.

Ning imede ime ja rõõmude rõõm, Ta tuleb mitte lihtsalt külla meile, vaid tuleb, et meid puhastada ja pühitseda, teha meist midagi lõpmata suurt, ilusat ja olulist, midagi, mida me praegu veel lõpuni mõista ega lootagi ei julge. Iga kokkupuude Kristusega Tema sõnas ja armulauas muudab meid, teeb meid teiseks, viib meis edasi Tema loomist, lunastust ja pühitsust, kui Teda usus ja usalduses vastu võtame.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346