Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?” Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!”” Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja. Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?” Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”

Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.” Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.

Matteuse 26:17-30

Armu teile ja rahu meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Oleme astunud kirikuaasta kõige süngemasse aega. Juba mõnekümne tunni jooksul jõuab kätte Jeesuse maapealse elu vapustav lõppvaatus. Ta teab, mis on tema missioon, ta teab, mis seisab ees ja need viimased hetked enne karme katsumusi kannavad endas ootamatuid toiminguid ja väljaütlemisi, kuid iga liigutus, iga sõna, iga reaktsioon on kantud sügavast sisust ja tähendusrikkusest. Veelgi enam, tänases evangeeliumitekstis kirjeldatud sündmustes põimuvad Vanast Testamendist tuntuks saanud lood ja ennustused, kuid Jeesus avab meie ees ka tulevikuperspektiivi, mis on saatnud meid seni ja jääb saatma kaugele ettepoole, kuni Jeesuse teistkordse tulemiseni.

Tänases piibliloos kogunevad Jeesuse jüngrid, et oma õpetajale paasasöömaaeg valmistada. Tegu on vanatestamentliku pühaga, mis meenutab juutidele ammuseid aegu Egiptuse vangipõlves, sellest kõneleb ka tänane piiblitekst. Issand on nuhelnud Iisraeli rahvast orjana pidava vaarao inimesi mitmeti, kuid valitseja ei paindu ega vabasta valitud rahvast. Siis teatab Issand Moosesele otsusest nuhelda vangistajaid kõigi esmasündinute tapmisega, kuid kõik juudid, kelle Issand on oma valitud rahvaks kuulutanud, võtku veatu isane tall, kes tuleb tappa ja kelle verega võida oma koja uksepiidad, et saatuslikul ööl mööda Egiptusemaad käiv ja oma ähvardust täide viiv Issand oma rahva ära tunneks ning nende esmasündinud puutumata jätkaks. Seda päeva pühitsetagu Issanda pühana igavese seadusena.

Nii sündis ja Iisraeli rahvas, kes katsumusterohkel teekonnal vangipõlvest tagasi kodumaale jõudis, pühitses sellest peale paasapüha aastast aastasse, sugupõlvede kaupa, kunagise vabastamise mälestuseks ja Issanda kiituseks.

Kuid seekordne söömaaeg pidi jüngritel juba esimestest hetkedest mõista andma, et tegemist ei ole mitte traditsioonilise tähtpäeva ja tähistamisega nagu seni. Nad on ehk osanud seda oodatagi, sest Jeesus on oma kannatuste teekonna eel ja ajal korduvalt ka iseenda eesseisvale saatusele, oma surmale ja ülestõusmisele viidanud, tähendamissõnu jaganud ja nii mõnigi kord oma õpilastes sügavat hämmeldust tekitanud. Nüüd tõuseb Jeesus õhtusöömaajal üles ja asub oma jüngrite jalgu pesema ja vööle seotud rätiga kuivatama. Jüngrite jaoks võõrastav ˛est, ei peaks ülem ja õpetaja ennast alamate ette kummardama, kuid Jeesus teab, mida ta teeb ja mispärast ta teeb, sellega näitab ta eeskuju, et jüngridki teeksid nii, nagu tema neile on teinud, et igaüks neist võtaks vendi teenida ikka puhta rõõmuga ja armastus neil hinge täidaks, nagu laulsime tänase missa alguslaulus. Võtaks teenida rõõmu ja armastusega ka siis, kui Jumala Poega enam meiega ei ole.

Ja Jeesusel on jüngritele, kelle jalgu ta pesnud, üllatav ja ehmatav teade edasi anda: üks nende hulgas on äraandja, üks nendest pöördub tema vastu. Jüngrite hulgas võtab maad peataolek ja segadus, kahtlustused ja imestus. Kuid tõesti on üks neist, Juudas Iskariot, läinud juba varem ülempreestrite ja rahvavanemate juurde, kes olid otsustanud Jeesuse kavalusega kinni võtta ja surmata ning küsinud otse, mida ta selle eest saab, et Jumala Poeg nende kätte anda. Talle anti selle pakkumise eest kolmkümmend hõberaha ja Juudas jäi hetke ootama, mil oma vastuteene osutada.

Jeesus ei nimeta reeturi nime, kuigi hästi teab, kellega tegu, kuid lisab: „häda inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.“ Juudast on saanud sestpeale reeturi sünonüüm, kes on igavese hukkamõistu ära teeninud ja tal on tõesti põhjust oma sündimist kahetseda, sest pikka elu ega rõõmu saadud tasust ei ole talle Jeesuse reetmise järele antud. Matteuse evangeelium kirjeldab tema kahetsust, kui Jeesus surmatud, ta on süüta vere ära andnud. Juudas viib saadud raha tagasi ja viskab selle templi põrandale ning poob enese üles. Legendi järgi olla ka puu, mille otsa ta end tõmbab, muutnud häbist reeturi kandmise eest oma valged õied punaseks, verekarvaliseks. Või teise versioonina apostlite tegude raamatust soetab Juudas hõberaha eest põllu, kuid kukub ülepeakaela ja lõhkeb keskelt ning põld, mis ta ise või mille preestrid templisse visatud raha eest endale soetasid, kannab sestpeale Verepõllu nime. Juudas tasub veresüü eest iseenda verega.

Inimlikust aspektist on meil raske mõista, kuidas Jeesus oma ennustuse peale äraandjast tema isikut ei paljasta ja teda vähemasti õhtusöömaajalt minema ei saada. Selle asemel loeme hoopis teiste jüngrite ehmatusest ja kahtlustest, ärevatest küsimustest, ega see ometi mina ei ole. Jeesuse lause sunnib iga jüngrit iseendasse vaatama ja eneselt küsima – kas mina võin olla see, et väidetud teo toime paneb ja seda kibedasti kahetsema peab. Küsib ka Juudas, kuid ühest vastust ei saa keegi neist.

Jeesus lausub üksteist umbusklikult piidlevatele meestele söömaaja jätkudes aga hoopis ootamatud sõnad, leiba pakkudes neile ja seda murdes ütleb ta: Võtke, sööge, see on minu ihu. Ning võttes veinikarika, tänab, ja annab selle neile öeldes: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude pattude andeksandmiseks!“ Neis sõnades on otsene seos ja ühendus tänase Vana Testamendi lõigus nimetatud ohvritalle verega, mis valitud rahva kodade uksepiitasid märgistas ja lepinguga, mille Iisraeli rahvas Moosese juhtimisel Issandaga sõlmib, ja mis samuti ohvriloomade verega kinnitatud saab. Jeesus teab, et temagi on kui ohvritall, Jumala tall, kes annab oma vere lunastusohvrina inimeste pattude eest. Kuid Jeesuse vereohver on aga midagi sootuks enamat, kui Iisraeli rahva sõlmitud leping, mille kinnitamisesõnu Jeesus kordab. Sel viimsel söömaajal sõlmib Jeesus oma jüngrite ja kõigi nende järeletulijatega, meie kõigiga, uue lepingu, mis toob neile, kes lepingut peavad, lootuse ja võimaluse oma patud andeks saada ja sellega igavesse ellu jõuda. Kuigi Jeesus on inimesena nähtaval kujul maa pealt lahkumas, ei tähenda see lõplikku lahkumist, vaid annab lootuse Temaga ikka osadusse jääda, kui sümboolselt tema sügavaimat olemust vastu võtame.

Dramaatiline reetmise lugu, millega paratamatult liitub ka surm, ei juhi meid süngesse pimedusse, vaid suunab iseennast läbi katsuma, sügavale oma südame templisse sisse vaatama. Nii toimisid tookord jüngrid, nii peame toimima meiegi tänasel päeval. On kindlasti igaühel meist põhjust endale ausalt tunnistada, et me pole veatud ega patuta, omakasupüüdlikkuse alge on meis igaühes olemas ning keegi meist ei suuda kindlalt väita, et temast ei saaks iial nii madalale langevat inimest kui seda oli Juudas. Võib küll väita, et tema oli oma hirmsa saatuse kuhjaga ära teeninud ja surm oli selle eest veel leebegi karistus, sest Saatan ise oli temasse asunud, aga kindlasti oli see sündmuste käik Jumala plaan, kus Juudasel täita negatiivse kangelase ja kurjuse esindaja roll, olla tööriistaks Jumala käes ja olla ka ise omamoodi ohver, õppetunniks tulevastele põlvedele. On siis omamoodi paradoksaalne, et Jumal kasutab oma maailma päästva plaani ellu viimiseks niivõrd äärmuslikke meetmeid, halbu tegusid oma hea tahte täide viimise teenistuses. Kuid ehk paneb Juuda saatus meidki rohkem mõtlema sellele, et kohtumõistmine ja lõplik tõde, ei ole kunagi meie endi teha ega otsustada, need on alati ja viimselt Jumala käes, sest meie piiratud aru ei võimalda meil ealeski nii terviklikku pilti näha, kui see Kolmainsale Jumalale võimalik on.

Jeesus seadis oma jüngritele suunatud sõnadega esimese armulaua inimkonna ajaloos. Leiva ja veini jagamine viitab homse päeva sündmustele, Jeesuse ristisurmale, elu andmisele selle eest, et meie oma eksimused, oma patud võiksime andeks saada. Leiba ja veini vastu võttes loome ise üha uuesti sideme Jeesuse ja tema pakutud armuga, ristiusu õpetuse kohaselt on Jeesus ise igas armulauas kohal. See on tõeline müsteerium, ilmsiks saanud ime, mida on võimatu endale ratsionaalselt, mõistuse abil seletada, armulaua imet saab kogeda vaid südame usu kaudu. Ausalt südame sügavusse vaadates, ausalt oma ebapiisavust ja ekslikkust tunnistades, südamest andestust paludes ja tänuga leiva ja veini kaudu jagatud lunastust, armukinnitust vastu võttes. Ükski patt, mida on südames kahetsetud, ei jää andeks andmata, tahaks uskuda, et ka mitte reeturlik surmapatt.

Martin Luther on ligi viiesaja aasta eest öelnud oma Suures katekismuses armulaua kohta nõnda „Armulauda võib igati õigustatult nimetada hingede toiduks, mis uut inimest toidab ja kosutab. Sest ristimise läbi me sünnime esmalt uuesti, sealjuures jääb aga vana nahk inimese lihal ja verel alles, kus on nii palju kuradi- ja maailmapoolseid takistusi ja kiusatusi, et me tihtipeale väsime ja muutume jõuetuks ning mõnikord ka vääratame. Seepärast ongi meile antud armulaud meie igapäevaseks karjamaaks ja toiduks, et usk leiaks kosutust ja kinnitust, et selles võitluses mitte tagasi langeda, vaid aina tugevamaks ja tugevamaks saada. Sest uus elu peab olema selline, et ta pidevalt kasvab ja areneb.“

Armulaud, mille Jeesus esmakordselt seadis oma ristisurmale eelneval õhtul, on iga inimese elus vajalik nagu peatoidus. Minu kogemus ütleb, et armulaua mõju ja toetus, kosutus, mida sellest ammutada, avaneb tasapisi ja seda rohkem, mida sagedamini ma armulauale tulen ja Jeesuse ette kummardan. Kuid vahel on armulauakogemus ka väga kirgastav ja pisarateni liigutav ning tõesti tunnen, et Jeesus on lähedal, siinsamas, minu üle, minu ümber, minu sees. Võtkem siis armulauale tulles usus ja tänus leiba ja veini vastu võttes oma südamesse tema sõnad: See on Kristuse ihu, minu eest antud, see on Kristuse veri, minu eest valatud. Aamen.  

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346