neljapäev, 6. mai 2021    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Tõotus läbikukkunud jüngritele. Ülestõusmisaja 2. pühapäev

Aga kui jüngrid seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent Tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!" Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles Ta neile: "Kas teil on siin mingit söögipoolist?" Nemad panid Ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all.

Siis ütles Jeesus neile: „Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.”  Siis Ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!" 

Luuka 24:36-49

 

 

Mitmes jutustuses, mis kirjeldavad ülestõusnud Jeesuse ilmumist oma jüngrite keskele, kes on väikese hulgakesena ettevaatlikult lukus uste taha kogunenud, et viimaste päevade vastuolulisi tundeid ja muljeid jagada, rõhutatakse seda, mismoodi Ta omasid tervitab: „Rahu olgu teile!“ See oli ja on heebrea keeles tavaline tervitus (shalom aleichem) – nii nagu meie soovime tervist või kreeklased soovisid rõõmu, nii oli Lähis-Idas, kus tapeldi ja tapeldakse alatasa praegugi, rahu parim, mida keegi endale ja oma kaasinimesele soovida võis.

Küllap on aga nendes Ülestõusnuga kohtumise lugudes Jeesuse tervitusel eriline tähendus ja rõhuasetus, sest me võime mõista, et Ta õpilased olid shokis, hirmul ja nõutud. Asi ei olnud ainult selles, et nad olid kaotanud lähedase inimese, sõbra ja õpetaja. Samuti mitte luhtunud lootuses, et Jeesus Messiana taastab Iisraeli kuningriigis. Mis ehk kõige enam nende meeste südant võis vaevata ja meeli rõhuda, oli see, et nemad pidid tundma end viimaste päevade sündmustes täiesti läbikukkununa. Nad olid Jeesuse hüljanud – igaüks pisut omal kombel, aga keegi ei olnud tuleproovi läbi teinud ega käitunud nii, et ta oleks võinud enda üle uhkust tunda.

Pühal Õhtusöömaajal, kui Jeesus oli murdnud leiba ja jaganud karikat ning viidanud sellele, et nende hulgas on äraandja, hakkasid jüngrid vaidlema, keda nendest tuleks arvata teistest suuremaks (Lk 22:24). Kui Jeesus lubab Peetruse eest palvetada, et tema usk otsa ei lõpeks, on Peetrus enesekindel: „Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui surma!“ (Lk 22:31-33) Ometi, juba mõned tunnid hiljem salgab ta ülempreestri teenijatüdruku ees, et ta Jeesust tunneb. Kui vaid mõned tunnid enne oma vangistamist Jeesus palvetab Ketsemani aias ja palub jüngritelgi sedasama teha, siis ei jaksa nemad koos Jeesusega valvata ning uinuvad väsimusest ja kurbusest (Lk 22:39-46).

Me võime mõista, et pärast kõike seda olid jüngrid tõepoolest kahevahel ja segaduses. Isegi kui nad salamisi lootsid, et Jeesus on surnuist üles tõusnud ja elab ning igatsesid Temaga kohtuda, siis vähemasti samavõrra pidid nad seda kohtumist ka pelgama. Millise näoga peaksid nad Talle otsa vaatama, kuidas end õigustama või vabandama? Kas Ta üldse tahab nendesugustega enam tegemist teha ja neid oma kaaskonda arvata?

Jeesus tuleb nende meeste juurde, kes pole eksamit läbi teinud, vaid pigem kolina ja mürinaga läbi kukkunud. Tema aga ei hakka neid ei hurjutama ega ka lohutama, vaid laseb neid puudutada oma käsi ja jalgu, veenduda et see on tõepoolest Tema, mitte pettekujutlus või vaim, ja siis annab Ta neile uue ülesande: Minu nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast. Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!

Mu sõbrad, küllap on meie vaimulikul teekonnal üks raskemaid momente tunnistada, et me ei vääri Jeesuse kutset, et me ei olegi need tublid, targad, vaprad, edukad, suuremeelsed ja isetud õpilased, kes me enese meelest oleme, olla võiksime või olema peaksime. Me arvame, et kui Jeesus on meid valinud, siis peab sellel valikul olema mingi meist lähtuv põhjus – mõni isikuomadus, mida Ta hindab, mõni oskus või pädevus, millega saaksime olla Talle kasulikud.

Aga nii nagu Jeesuse õpilased, peame meiegi ikka ja taas lööma pilgu maha ja tunnistama, et me pole paremad kui teised inimesed – me pole ka kristlastena, kiriku töötegijatena, vaimulikena, kuidagimoodi ega mingil viisil kaitstud inimliku arguse, mugavuse, enesetähtsuse, kahepalgelisuse ja reeturlikkuse eest. Nõnda silmi maha lüües, julgemata Jeesusele otsa vaadata, võib ühe pääseteena tunduda see, et me viitame teiste inimeste vigadele ja puudustele, lootes salamisi, et siis ei paista meie endi nõrkus ja läbikukkumine nii teravalt silma. Oleme nagu see variser, kes pühakojas palvetas: Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan. (Lk 18:11-12)

On ainult üks väljapääs, mille Jeesus andis oma jüngritele ja mis on avatud ka meile – loobuda oma läbikukkumiste ilustamisest ja oma isiku tähtsustamisest ning keskenduda selle asemel Temale, ülestõusnud ja igavesti Elavale, armu ja tõe allikale, väe ja Vaimu toojale. Peter Scazzero ütleb oma raamatus „Emotsionaalselt terve vaimsus“: „Ärge unustage, et Jeesus moodustas kogukonna väikesest hulgakesest, kes olid pärit Galileast, Palestiina kolkaprovintsist. Nad polnud küpsed ei vaimulikult ega emotsionaalselt. Peetrus, eesmineja, oli liiga kärme keelega ja tulvil vastuolusid. Tema vend Andreas oli vaikne ega tükkinud esile. Jaakobust ja Johannest kutsuti „kõuepoegadeks“, kuna nad olid agressiivsed, tulipäised, auahned ja sallimatud. Filippus oli skeptiline ja negatiivne. Tal oli piiratud nägemus. Viie tuhande mehe toitmise probleemi ees võis tema usu kokku võtta sõnadega „me ei tule sellega toime“. Naatanael Bartolomeus oli eelarvamuste ja kitsarinnalisuse küüsis. Matteus oli kõige vihatum inimene Kapernaumas, kuna pidas süütuid inimesi ärakasutavat ametit. Toomas oli raskemeelne, kergelt depressiivne ja pessimistlik. Alfeuse poeg Jaakobus ning Jaaokobuse poeg Juudas olid eikeegi. Piibel ei ütle nende kohta midagi. Siimon Selootes oli oma aja vabadusvõitleja ja terrorist. Kukruhoidja Juudas oli varas ja omaettehoidja. Ta teeskles truudust Jeesusele, kuni viimaks reetis ta.

Enamikul neist oli aga üks suurepärane omadus: nad olid valmis kuuletuma. See ongi kõik, mida Jumal meilt soovib.“

Nad olid valmis kuuletuma – see ongi kõik, mida Jumal meilt soovib. Sõnastaksin selle pisut ümber, kui kuuletumine tundub meie jaoks liiga sõjaväelise, pimeda, iseennast väljalülitavana – see on usaldus, mida Jeesus meilt ootab, ei rohkem ega vähem. Usaldus Tema vastu, mis on nii piiritu ja kõikehõlmav, et see ei jää vaid mõtteks või meeleliigutuseks, vaid ajendab meid tegudele. Viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!

Mu sõbrad! Äsja lõppesid Jaani koguduse uue nõukogu valimised. Kui väga me tahaksime ennast ja teisi veenda selles, et me oleme need, kes me tahaksime välja paista – õpetatud ja tark teoloog, kogenud koolijuht, suurepärane muusik, edukas ettevõtja, eksimatu pedagoog, hoolitsev pereema, maailma parim abikaasa, aktiivne koguduseliige… Ja loomulikult me olemegi seda kõike ja veel palju muud. Kuid Jeesuse ees ei anna see meile põhjust hooplemiseks või endale õlale patsutamiseks. Ikka ja taas peame kogema, et me pole paremad, kui Jeesuse esimesed õpilased – oleme vaimselt ja emotsionaalselt ebaküpsed, kanname kaasas ebaõigeid käitumismustreid ja hingehaavu, oleme tormakad ja teravkeelsed, valmis omaenda naha või maine päästmiseks oma kaasinimese või Jeesuse endagi hülgama. Sellised me oleme. Aga – on üksainus asi, mida Jeesus meilt ootab, usaldus Tema vastu!

Paul Gerhardti kirikulaulus on sõnad:

Ja selle usu põhi

on Kristus ja Ta arm,

ei ma siis karta tohi,

ei eksita mind hirm.

Ma ise küll, mu elu,

ei vääri ühtigi,

mis Kristus andnud mulle,

see maksab alati.

Oluline ei ole mitte meie väärikus, tublidus või selle puudumine, vaid Kristuse, ülestõusnud ja igavesti elava Issanda arm, vägi ja ligiolu, kes on meid valinud selleks, et me oleksime Tema tunnistajad ja kes läkitab meie üle oma Isa tõotused. Ilma temata oleme me suvaliselt kokku traageldatud seltskond, kamp uhkeldajaid ja luusereid, aga koos Temaga oleme me Jumala Kirik, keda põrgu väravad ei võida – oleme valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, kes kuulutab Tema kiidetavust, kes meid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusesse. (1Pt 2:9)

Oh et meil vaid oleks julgust olla nagu äsjasündinud lapsed (tänase pühapäeva ladinakeelne nimetus quasimodogeniti just seda tähendab), vallaneda kõigest, mis meid minevikus ja olevikus painab, et lasta endid rüütada väega kõrgelt ja minna koos Jeesusega kõikjale, kuhu Tema meid läkitab, unustada kõik, mis on taga, ja sirutuda eesoleva poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses (Fl 3:13-14).



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 11.04.2021


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346