reede, 22. oktoober 2021    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Jumala rahva koduigatsus, ülestõusmisaja 4. pühapäev

Me kulgeme kirikuaasta Jeesuse surma ja ülestõusmise järgses ajas. Jeesus on ilmunud oma jüngritele ning istub nendega koos ühise laua taga. Jüngrid on mõistagi segaduses ja veidi hirmunud, sest lühikese aja jooksul on juhtunud vapustavaid sündmusi ning ühtäkki on nende õpetaja taas nende keskel ja tal on veel paljugi öelda. Võrdpiltide, metafooride, mõistukõnede kaudu. Möödunud pühapäeva kirikukalendri teema järgi kõneles Jeesus endast kui heast karjasest, kes oma karja, oma lambaid, kes juhti usaldama on õppinud, turvalistele radadele juhatab, kurja eest kaitseb ning ukse avab kosutavale karjamaale. Jeesuse sõnul on tema ise see uks, kelle kaudu kulgeb ta kari, kes karjamaalt endale kodu leiab, sest mida enamat üks kari endale tahta võib.

Tänasele päevale antud evangeeliumi sõnum kannab pealkirja jumala rahva koduigatsus. Nende kahe järjestikuse pühapäeva teema vahel on lihtne ühendavat silda luua. Kari leiab oma karjasele järgnedes karjamaa, kes karjase avatud uksest, väravast sisse astub, see pääseb. Sellele kujundile ja möödunudnädalasele õpetaja Marko jutlusele mõeldes rändas mu mõte ukse metafoorile, leidsin end arutlemast selle üle, mis on meie kõikide elus oluline uks – eks selleks ole see uks, mis avab või sulgeb me kodu. See lühike sõna, kodu, on ju emotsionaalselt pilgeni laetud ja mitmetasandiline, väga individuaalne ja isiklik, märkides ülimalt lähedast, aga võib olla ka hoopis kaugeks ja kalgiks jäänud paika, tulvil mälestusi ja läbielamisi, rohkem või vähem elu muutnud ja muutvaid, mõjutanud ja mõjutavaid sündmusi. Koduga seostuvad meile olulised inimesed, kellega kõrvuti ja koos oleme oma elamusi ja mõtteid jaganud, aga võib-olla ennast hoopis eraldi ja üksikuna tundnud. Kindel on see, et paneme suurt rõhku sellele, milline kodu kellelgi on, millised on olnud need olud, millest oleme võrsunud ja mis on olnud need tegurid ja faktorid, mis igaüht ümbritsevast keskkonnast kaasa võttes meie otsustusi, järeldusi ja tegevusviise suunavad. Kodu on see kasvupinnas ja platvorm, millelt tõukudes ja millele toetudes oma edasisest elu ja toimetulekut suuname. Peame oluliseks tagada ja pingutada selle nimel, et kogu oleks turvaline koht, mis looks meile endale ja meie lähedastele rahuliku, tasakaaluka, plussmärgilise keskkonna, kenasti kaitstud sadama, kuhu maailma või lausa kodu ukse taha ulatuvate tormide ja mullistuste eest varjule tõmbuda. Kui meid neis pürgimustes edu saadab ja oma lähimale ringile õdusa kodu luua suudame, võime endaga rahul olla.

Kuid kas kenast kodust ja mõnusast äraolemisest alati piisab? See, mida kirjeldasin, on ju suuresti materiaalne tasand, kuigi kahtlemata kaasneb sellega otsene ja vahetu mõju meie vaimsele tervisele. Positiivne materiaalsus toetab kindlasti ka vaimujõudu, kuid enamasti jõuab igaüks meist mingil hetkel oma elus küsimuseni, kas sellest kõigest piisab, et mul on kena kodu ja armastav pere ja turvatud toimetulek ning võimalused argiste ja kohustuslike toimingute kõrval ka elukvaliteeti parandavaid soove rahuldada ja ehk ka mõne unistuse teoks teha. Paljudel meist, kel elatud elu juba üksjagu selja taga, on olnud kogemusi, mis sunnivad mõtlema sellele, mis on see miski, mida ma ajuti justnagu selgelt ja siis jälle ähmasemalt tajun, mis ligi tõmbab ja veidike hirmutab, kuid millele ma kuigi hästi nime anda ei oska. Sellisena kujutan ma ette hetke, mil oleme astunud selle ukse taha, mida Jeesus meile avada võib, ukse taha, mis on Jeesus ise.

Mis järgneb sellele mõttekäigule? Kas võtan kokku kogu oma julguse ja jõu ning astun sisse, loodan leida selgitust sellele nimetule igatsusele või pöördun siiski ukse eest kõrvale ja hakkan lahendusi otsima esoteerilistest arusaamadest ja maagilistest vormelitest? Oskan vastata sellele küsimusele vaid iseenda seisukohalt. Olen ise ilmselt seetõttu, et olen kasvanud mõõdukalt kristlikus peres, kus lähisugulaste hulgas oli mitu tegevvaimulikku, tundnud juba üsna varases eas ebamäärast soovi või igatsust kirikuga tihedamalt seotud olla kui nõukogudeaegne õhkkond seda võimaldas. Liitusin kirikuga veel keskkoolinoorena, omas südames tahtsin olla mitte vaid formaalne koguduse liige, vaid ennast kirikumaailma osana tunda. Aastakümneid hiljem oskan selle soovi sõnadesse panna: ma igatsesin leida endale vaimulikku kodu, eluaset Isa majas, nagu ütleb Jeesus tänases evangeeliumiloos. Muidugi ei osanud ega teadnud ma siis mõelda sellele, et tänane lugu kõneleb küll pigem surmajärgsest eluasemest, mida Jeesus meie ees minnes meile valmistab ja kuhu meid kord järele tulles enesega kaasa viib, kuid vaimulikku kodu, taevast dimensiooni ja silda oma maapealsetes askelduste ja millegi suurema vahel tundsin ja tunnen end vajavat ka siin ja praegu. Tõeline, rahuldust pakkuv tasakaal on saavutatav vaid siis, kui horisontaali lõikab ka vertikaalne joon, kui ring saab täis, kui maised ja taevased teemad omavahel kooskõla otsima hakkavad. Kõlab lihtsalt ja deklaratiivselt, kuid see teekond ja tasakaalust mingigi aimu saamine võib üsna palju aega võtta. See teekond äratundmisele nõuab otsustusjulgust ja ausust enda vastu, sihikindlust ja oma ebatäiuslikkuse andestamist, ja nagu paljud muudki protsessid, millega paratamatult silmitsi seisma, ka tagasilöökide talumist. Ka mina ei saa väita, et pärast leeriõnnistuse saamist, millele eelnes ka mõningane tutvumine ristiusu tähtsamate põhimõtetega, oleks minust kohe veendunud kristlane saanud ja minu elu oleks hoopis teise suuna saanud. Algasid noore ja siis juba veidi täiskasvanuma inimesed tavapärased, traditsioonilised aastad, ülikooliõpingud, esimesed töökohad, pereelu ja lapsed, kuid see igatsus vaimuliku kodu järele, Jumala läheduse selgema tunnetamise järele kulges allhoovusena kogu aeg kaasas.

Veel üks moment, mida olen selgesti tajunud, kui enda jaoks sõnastasin soovi Jeesuse lahti hoitud uksest sisse astuda ja alustada ette valmistamisi ja kasvamist, et kord taevasele eluasemele puhkama jääda saaks, oli selge teadmine, et vajan enda ümber kirikut ja kogudust. Võime usus kasvamist küll väga individuaalseks protsessiks pidada ja eks igaühel on tõesti tema enda näoline teekond kulgeda, kuid üksi jäädes, kogukonna, koguduse toeta, on nii lihtne selt rajalt, mis ukse juurde või sealt edasi viib, lihtne kõrvale eksida. Nii nagu ka õdusa, turvalise, sooja kodu loomine õnnestub ikka paremini siis, kui seda kellegagi koos teha ja omavahel mõtteid ja peegeldusi vahetada. Nimetasin siin ennist esoteerikat kui üht võimalust oma vaimulikele otsingutele ja täitumist igatsusele millegi suuremaga kontakti saada. Pean tunnistama, et ka minul on selline kokkupuude täiesti olemas, lausa selline, mis oli üsnagi kristlikku kesta mähkunud, kuid õnneks tundsin südames kahtlust ja umbusku jumaliku tõe pähe pakutud väidete üle. Kahtlused said võitu soovist nende tõdedega kaasa minna ning selle asemel algasid hoopis mitu aastat kestnud rännakud, et mulle kõige enam südame järgi oleva koguduse osaduseni jõuda ja vaimuliku kasvamise soovile hoogu saada. Nii tulid esmalt piiblikursus ja siis usuteaduse õpingud, tegutsemine mitmes koguduses, kuni Jumala plaan mu siis Viljandisse tõi.

Meie koguduses toimusid hiljaaegu nõukogu, koguduse kõrgeima juhtorgani valimised. Meie koguduse õpetaja tegi ka mulle ettepaneku nõukogu liikmeks kandideerida. Igal kandidaadil paluti paari lausega märkida, miks ta koguduse juhtorganisse kuuluda tahab. Minu jaoks oli vastus selge: olen leidnud endale meie kogudusest vaimuliku kodu, selle kiriku ja koguduse, mis toetab mind vaimulikul arenguteel kasvamisel ja kus ise panustada tahaksin, mulle usaldatud ülesanded kohusetundlikult ja südamega täita võttes. See ei olnud üleöö tekkinud tunne ja teadmine, olin sellist kodu ja keskkonda juba aastaid varem otsinud, kuid siin Viljandis lõpuks kohale jõudmise tunnet kogenud. Kuid ei ole kulgemised alati sujuvad ja sedalaadi pidulikud kinnitused tuleb ka selge sisuga täita. Koguduse õpetaja soovis vastvalitud nõukogu liikmetelt, kelle hulka ka mina ennast lugeda võin, omapoolsete seisukohtade avaldamist ja küsimusele vastamist, kuidas mina mitte ainult iseenda, vaid meie paljude maapealse vaimuliku kodu edendamisele kaasa võiksin aidata. Millegipärast juhtus aga nii, et oma muude kohustuste ja murede tõttu unustasin selle ülesande pea pärast selle saamist. Mitu päeva hiljem saadud meeldetuletuse peale täitsin kohustuse ja andsin omapoolsed vastused, kuid see juhtum pani mind järele mõtlema ka selle üle, mis elus tegelikult oluline on või kuhu oma prioriteedid seadma pean. Kodu tuleb korras hoida, see on kuldne reegel, mida meile maast madalast õpetatakse. Kui kodu on korras, on ka kogu muu elu kergemini hallatav. Korrastamist ja selgust vajab füüsiline keskkond, kuid niisama oluline on ka vaimne maailm korras hoida. Ja vaimulik maailm, vaimulik kodu. Ütleksin isegi, et vaimuliku kodu korrashoid on esmase tähtsusega, sest mida tervem ja elavam on minu suhe Jeesusega, kes mulle kord ukse on avanud, seda lihtsam on toime tulla ka kõige muuga, mis eluga kaasa käib.

Selge on ka see, et oma kodu korrashoiuga ei suuda me alati parimat tulemust saavutada ja ikka jääb midagi vajaka, ideaalvarianti pole olemas. Aga kas me loobume üritamast, lööme käega, lasemegi kodul tolmukihtide ja prahi alla mattuda või võtame ennast kokku ja alustame põhjalikke koristustöid? Võib arvata, et enamik meist, kes vähegi jaksab ja suudab, otsustab ikkagi koristamise kasuks. Niisamuti on ka meie vaimuliku koduga, taevase dimensiooniga, mis meid nähtamatu, kuid nii kindla jõuga kannab, kui ise hoolt kanname, et see ühendus toimiva ja elusana püsiks. Meenutades enda kunagi aastaid, kui lugesin ennast juba praktiseerivaks kristlaseks, kuid aktiivselt jumalateenistustel kaasa teenimiseni läks veel aega, kerkivad esile mälupildid sellest, kuidas ise tollal oma jumalasuhet kogesin. Mulle tundus, et see suhe oli kord lähedasem, kord kaugem, kui alati oli see lähedus-kaugus sõltuvuses minu enda palveelust ja mõtetest. Nii võib öelda, et oma vaimuliku kodu korras hoidmine nõuab samamoodi enda pidevalt korrale kutsumist, nagu füüsilise keskkonna, oma kodu korrashoid.

Olen siin nüüd pikalt endast kõnelnud, kuid ainult iseenda näite varal oskan edasi anda seda, kuidas mina mõistan jumalarahva koduigatsust. Võin oma kogemustele toetudes kinnitada õpetaja Marko poolt möödunud nädalal peetud jutluses öeldut: kes on korra kogenud seda, mida tähendab elu Jeesusega, see ei taha sellest enam loobuda. Sellest kogemusest sünnib igatsus, mis järele ei anna, jääb vaikselt hõõgvele ka siis, kui mistahes põhjusel side Jeesusega, palveelu ja taevastel teemadel mõtisklemine mõne eluhetkel kaugeks jääb, kui mõttemaailm ainult käegakatsutava ja materiaalsega piirduma kipub. Loodetavasti leidub siis keegi või miski, kes või mis seda veidi taustale jäänud teemat, oma Jeesuse suhte elus hoidmist jälle meelde tuletab. Loodetavasti saabub varsti aeg, et oma Jeesuse suhet teravamini ja selgemini kõik ühiselt ka kirikuseinte vahel kogeda saame. Igatsus taevase kodu järele, taevase turvalisuse järele saab kirikuseinte vahel vaid süveneda, kuid selles igatsuses on alati ka lootus ja rõõm, sest kuigi tänane tekst kõneleb meile tõepoolest just maisest elust lahkumisele järgnevast ajast ja see päev ei jää meil tulemata, mil maise, hoolega rajatud kodu maha jätame ning astume üle hapra piiri, mis nähtavat ja nähtamatut ühendab, siis võime ikkagi, kuid kord elus kogu julgust kokku võttes ja selga sirgu hoides oleme avanud enda ees ukse Jeesuse näidatud teele astumiseks ja usule oma elus koha leidnud, jääda lootma igavesele eluasemele Isa kojas, sest Jeesus on meile kinnitanud: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Aamen. 



Ann Tamme





| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346