Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.

Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ei süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele.

Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.

Matteuse 5:13-16

Head sõbrad! Tänase pühapäeva teema, nagu oleme juba kuulnud ja tähele pannud, on USUVÕITLUS ja selle pühapäeva juhtsalmiks on apostel Pauluse sõnad: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm 12:21). Kõik me oleme kuulnud ütlemist „kes teeb, sellel juhtub“. Kas võib siit teha järelduse, et kes ei tee, sellel ei juhtu – vigu, eksimusi, möödalaskmisi? Kindlasti mitte. Üks viis teha pattu on see, kui me mitte midagi ei tee – mitte ilmaasjata ei ole patutunnistuses sõnad: Mina tunnistan sulle, püha Jumal, et olen mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega palju pattu teinud. Apostel Jaakobuse sõnadega: „Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.“ (Jk 4:17)

Üks viis, kuidas kuri meie üle võidu saada võib, on ükskõiksus, käegalöömine, kõrvaltvaatamine, eeldus, et minust nagunii midagi ei sõltu ja mina ei saa midagi paremaks muuta. Kristlasi pole kutsutud passiivselt pealt vaatama, kuidas hea ja kurja vaheline võitlus siin maailmas kulgeb, vaid meid on kutsutud aktiivsele palvele ja teenimisele, et võita kuri heaga. Pühapäeva evangeeliumis ütleb Jeesus: „Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Mt 5:16) Misjonipüha tuletab meile meelde, et kristlik kogudus ei ela ega eksisteeri iseenda jaoks, vaid valguseks ja soolaks ümbritsevale maailmale.

Kui me mõtleme korraks neile piltidele soolast ja valgusest, millega Jeesus soovib meie kujutlusvõimet ergutada, siis kumbki neist ei ole n-ö „asi iseeneses“, vaid nad pääsevad mõjule suhetes ja seostes ümbritseva keskkonnaga. Soola kõige igapäevasem funktsioon meie jaoks on toidu maitsestamine või ka säilitamine. Jeesus hoiatab, et oma maitse kaotanud, läägeks muutunud soolaga pole muud peale hakata, kui minema visata.

Kujutlegem aga teistsugust olukorda, kus meil on head, suurepärast soola majapidamises küllaga. Keegi meist ei palu ju oma külalist lauda, pakkudes talle lihtsalt kausitäit soola: „Lase, hea maitsta, kallis sõber, mul on Sulle pakkuda esmaklassilist, kvaliteetset, maitsvat soola!“ Samamoodi on valgusallikaga – Jeesuse sõnutsi „ei süüdata ka lampi ega panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele“. Eks põlevat küünalt võib mõnikord imetleda, pimedal sügisõhtul või jõulupuul. Aga vaevalt istub keegi päevast päeva ja imetleb oma laua- või laelampi. Kujutlegem peret, kes õhtust õhtusse veedab aega lampi silmitsedes või, olles kutsunud külla sõbrad, ütleb neile: „Kallid sõbrad, järgnevad neli tundi sisustame me meie põrandalambi valguses – milline disain, milline valgustemperatuur, milline varjude läige! Tundke ennast hästi!“

Soolal on väärtus koos toiduga või toidu sees, kuhu teda segame juba toitu valmistades või siis maitse järgi veel peale serveerimist. Sool toob esile toidu maitse. Vaevalt ütleb keegi peale pidusööki: „Olgu muuga kuidas on, aga küll täna oli ikka hea sool!“ Pigem kiidetakse õnnestunud toiduvalmistamise järel maitsvat risotot, pastat või kotlette. Ka valgusallika, küünla, lambi või taskulambi väärtus on selles, et ta laseb meid ümbritsevat paremini ja selgemalt näha, mugavalt lugeda, töötada, autoga liigelda või kaaslasega vestelda. Nii nagu sool toob esile toidu maitse, toob ka valgus esile raamatu, teekonna, tööprotsessi või kaaslase väärtuse.

Täpselt samamoodi on Jeesuse õpilaste, Tema kiriku ja kogudusega – meie väärtus ei ole meis endis, me ei eksisteeri iseenda pärast, selleks et meid tuntaks, teataks ja imetletaks, vaid selleks, et me ümbritsevas keskkonnas toimiksime soolana, mis muudab elu ja suhted maitsvamaks, tuues usu, lootuse ja armastuse kaudu esile inimelu tõelise väärtuse nii üksikisiku kui kogukonna tasandil, ning valgusena, mis peletab vaimupimeduse, vihkamise ja hirmu varjud ning näitab meile teed paremasse tulevikku koos Jumala ja Tema rahvaga. Ainuüksi kauni kiriku, seal säravate lühtrite või kõlava orelimuusika imetlemisest on vähe kasu – kogudus oma palve ja ülistuse, tunnistuse ja teenimisega peaks muutma meie elusid rõõmsamaks ja lootusrikkamaks, inimeste vahelisi suhteid isetumaks ja hoolivamaks, tooma meid välja kapseldumisest ja kildkondlikkusest, võimuvõitlusest ja lõhestumisest leppimisele ja koosmeelele, ühisele vastutustundlikule tuleviku kujundamisele.

Nende piltidega valgusallikast ja soolast haakuvad kui rusikas silmaauku peapiiskop Urmas Viilma mõtted aasta tagasi Kirikukogul peetud ettekandes, kus ta kõneles pihustunud luterlusest: „Me peame kirikuna ja vaimulikena mugavustsoonist välja tulema. Sellises olukorras saab eriliselt olulise rolli iga kristlane, sealhulgas iga luterlane üksikult üldpreesterluse printsiibi elluviijana. Kõik vaimulikud peavad aga tajuma, et nende kantsel ei asu enam püsivalt kihelkonnakirikus. Kantsel on igal pool seal, kus on inimesed. Me peame lihtsalt sinna kantslisse asuma ja evangeeliumi kuulutama, olgu see siis kohalik vallaleht, jaanipidu või perearsti järjekord. See kantsel asub aga kindlasti ka virtuaalmaailmas. Seda on COVID-19 meile juba tõestanud. Kiriku müüride vahelt välja astumine puudutab ka teisi kirikutöö valdkondi: laste-, noorte-, pere-, muusika-, diakooniatööd ja kõiki muidki tegevus.

See tähendab ka vastupidise suunaga liikumist. Kirikust saab omakorda kontserdisaal, kunstigalerii, sotsiaal- ja nõustamiskeskus või palju muudki. Uue ajastu kirikutöö tähendab inimese holistilist ehk kõikehõlmavat teenimist sõna ja sakramendiga. Säilitades sakramendile koha kirikus seotuna vaimuliku ametiga, kuid ehitades kantsli teatud puhul kirikust välja, muuhulgas virtuaalmaailma.

Me võikime seda nimetada evangeeliumi pihustamiseks ühiskonda ning kõiki kristlasi ühiskonda laiali pihustatud kristlaskonnaks, kus iga osake omab oma mõju ümbritsevale. Lihtsustatult tähendab see oma elu teadvustatult ja avalikult kristliku eluna elamist. Iga kristlane, loomulikult ka luterlane, peaks endale teadvustama, et tema kristlik usk ei ole enam ainult tema isiklik, intiimne ja varjatud salasuhe Jumalaga. See kooselu Jumalaga peab olema julgelt avalik ja nähtav osa inimese elust. Näen kõiki Eestimaa kristlasi, sealhulgas luterlasi meie tulevikuühiskonnas just sellises rollis. Me oleme kõik evangelistid ja preestrid oma igapäevaelus, ametites ja ka ühiskondlikes ülesannetes, üldpreesterluse põhimõttest lähtuvalt.“

Niisiis, kui me võtame tõsiselt Jeesuse sõnu soolaks ja valguseks olemisest, siis ei saa täna kiriku missioon piirduda vaid sellega, et jumalateenistused ja matused saavad peetud, leerikool toimub ja kiriku uksed on avatud. Meil tuleb leida võimalusi nende inimeste kõnetamiseks, valgustamiseks ja maitsestamiseks, kes kiriku traditsioonilistes töövormides ei osale, jumalateenistustel ja leerikoolis ei käi. Olgu selleks siis meie koguduse kristliku lapsehoiuteenuse pakkumine, olgu selleks vaimuliku osalemine kohaliku linnavolikogu või selle komisjonide töös, olgu selleks siis kultuuriakadeemia kutse pidada muusikaajaloo raames tudengitele loenguid kristlusest, olgu selleks siis koraalimaratoni korraldamine, kuhu järgmisel aastal plaanime kutsuda erinevaid muusikuid ka väljastpoolt kogudusi, olgu selleks siis kodukülastuste arendamine ja hingehoiu pakkumine nii hoolekandeasutustes kui kodudes. Siin on palju võimalusi ja ülesandeid erinevatele inimestele, andku Püha Vaim meile selleks vaid leidlikkust, loovust ja pealehakkamist!

Kuid – mida me unustada ei tohi – on see, et maailma minnes, ümbritsevasse keskkonda pihustudes ei tohi me kaotada oma identiteeti kristlaste ja kirikuna, mis toitub igapäevases elavast osadusest Kolmainu Jumalaga läbi Pühakirja ja sakramentide, palve ja vaimuliku sõpruse teiste kristlastega. Sool, mis kaotab oma maitse, valgusallikas, mis tuhmub, on kasutu. Kirik või kogudus, mille tugevus ei ole enam rõõmsas ja loomulikus usus oma Issandasse, kiriku õpetuses, pärimuses ja liturgias, võib olla küll väliselt aktiivne ja toimiv, aga ta kaotab oma vaimuliku väe ja võime inimesi vaimulikult mõjutada.

Jeesuse Kristuse sõnumi ja tegevuse keskmes oli kuulutus: „Aeg on täis saanud ja Jumala Kuningriik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:15) Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas uurimusdokumendis „Jeesuse Kristuse Kirik“ (1994) öeldakse: „Kiriku missioon on tema ülesanne tunnistada sõna ja teoga kogu inimkonnale rõõmusõnumit Jumala Kuningriigi saabumisest.“

Head sõbrad, meie ise, meiega koos elavad inimesed, kogu ühiskond vajab rõõmu ja lootuse sõnumit rohkem kui kunagi varem. Selles ägavas, ärevas, vastanduvas, süüdistavas, hirmunud, käegalöövas olukorras, kus me praegu oleme, kuulutavad ja tunnistavad kristlased ja kogudused kindla sõna, veendumuse ja tegudega: Jumala Kuningriik on lähedal! Ta on lähemal kui kunagi varem, siinsamas meie keskel, Jeesuse Kristuse surmas ja ülestõusmises, nende inimeste eludes ja suhetes, kes lasevad end Temal tervendada, muuta ja vormida!

Üks konkreetne viis, kuidas kristlik kogudus saab anda maailmale tunnistust ligiolevast Jumala Kuningriigist ning sellest ligiolust kasvavast lootusest, rõõmust ja valgusest on pühapäeval, Kristuse Ülestõusmise päeval toimuv koguduse jumalateenistus - ühine palve, teenistus ja tänu. Igal pühapäeval kõlavad kirikukellad ja pühakotta palvele kogunev kogudus annab kogukonnale märgi Jumala armust ja heldusest, mis kannavad ja juhivad kõigil aegadel. Pühapäevane jumalateenistus on märgiks ja kutseks katkestada oma töö ja pingutus ning lasta Jumalal tegutseda meis, meie kaudu ja meie keskel, leida andestust ja lepitust oma minevikuga ning usaldada olevik ja tulevik Tema armu hoolde.

Head sõbrad, kui me oleme täna tulnud siis kirikusse Kristuse Kuningriigi lastena, siis on meie ühine jumalateenistus kaugelt enam kui meie isiklike usuliste vajaduste rahuldamine, see on sõnum kogu maailmale ja ühiskonnale: Olge rõõmsad, ärge kartke, teil on lootust! Jumala Kuningriik on lähedal!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346