Siis ütles Jeesus juutidele, kes Temasse uskusid: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.“ Nad vastasid Talle: „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas Sina siis ütled: Te saate vabaks?“

Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.“

Johannese 8:31-36

Head sõbrad, täna on usupuhastuspüha ehk reformatsiooni aastapäev. Nagu ikka ajalooliste tähtpäevade puhul annab see üheltpoolt võimaluse meenutada minevikku, konkreetsemalt siis seda, millal, millistes oludes ja mis põhjustel vallandusid protsessid, mida me üldmõistega nimetame reformatsiooniks ja mille nähtava viljana saame me rääkida ligi viie sajandi vanusest luterlikust kirikust siin Eestimaal, mille liikmed meiegi oleme, aga veelgi laiemalt luterluse mõjudest meie kultuurile ja rahvuslikule eneseteadvusele. Samas annab tänane päev võimaluse küsida ja mõtiskleda seeüle, mis oli XVI sajandi reformatsioonis, Lutheri ja tema mõttekaaslaste põhimõtetes niisugust, mis pole oma aktuaalsust kaotanud tänagi.

Teoloog ja kirikuõpetaja Jaan Lahe on paari päeva eest veebiajakirjas „Kirik ja teoloogia“ öelnud, et reformatsiooni tulemusena sündis täiesti uus radikaalne kristlusekäsitlus ja sellel põhinev kultuur: „Lutheri radikaalsus seisneb eeskätt selles, et vähe on olnud teolooge, kes on sõnastanud sellise selgusega, nagu tema seda tegi, et kristlikul kuulutusel on kese ja selleks on evangeelium – sõnum lunastusest Kristuses.“

Teisisõnu, usu „puhastamine“ tähendas eritlemist või vahetegemist tuuma ja koore, esma- ja teisejärgulise vahel, selle tunnistamist, et kristluses ei ole kõik võrdselt oluline. Kuna kristlus ja kirik eksisteerivad siin maailmas, siis paratamatult on ta võtnud mitmeid erinevaid vorme, milles on palju inimlikku ning ajas ja ruumis muutuvat. Lutheri soov oli „puhastada“ usku inimlikest kommetest, tavadest ja arusaamadest – mitte, et neid saaks või peaks olematuks tegema, kuid hoiduda nende pidamist absoluutse või määravana, ning keskenduda selle asemel kristluse tuumale, mis on sama kõigil aegadel ja kõikide jaoks: lunastus ehk vabanemine Jeesuses Kristuses.

Nõnda kõnelevad meile ka tänase usupuhastuspüha piiblitekstid ühes või teises seoses vabanemisest ja vabadusest. Prohvet Jeremija raamatus viidatakse Iisraeli rahva vabanemisele Egiptuse orjapõlvest, lepingule, mille Jumal oma rahvaga tegi, andes talle Moosese kaudu oma Seaduse, ning sellele, et tulevikus aset leidev vabanemine on pigem ja eeskätt vaimne – Jumala Seadus kirjutatakse inimeste südamesse ja siis ei pea enam üks olema teisele õpetajaks, vaid kõik tunnevad oma Jumalat, nii väikesed kui suured. Paulus manitseb Galaatia linna kristlasi, et kui nad on vastu võtnud lunastuse Kristuses, siis ei tohi nad hakata pidama seda lunastust ja Jumalalapse seisust sõltuvaks inimlikest religioossetest komebetäitmistest, antud juhul ümberlõikamisest: "Vabaduseks on Kristus teid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" (Gl 5:1) Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus juutidele, kes Temasse usuvad: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõde ja tõde vabastab teid."

Mu sõbrad, ilmselt oleks meil raske leida inimest, kellele tema vabadus korda ei läheks või kes ei tunneks end ärevana, kui tema vabadust ohustatakse. Või teiseltpoolt, milline on vabaduse maitse, kui sa oled pikka aega pidanud maailma trellide või raudse eesriide tagant piidlema. Paljud meist mäletavad, kuidas me 1989. aastal Balti ketis seistes skandeerisime: „Vabadus! Vabadus! Vabadus!“ Tol hetkel tundus tõepoolest paljudele, et midagi olulisemat ja kallimat kui vabadus ei saa ühe väikese rahva jaoks olla. Mida kõike ei olnuks me valmis ohvriks tooma vabaduse nimel.

Täna tunnevad paljud inimesed oma vabadust ahistatuna või piiratuna tänu koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutele. Alles nädal tagasi toimus Tallinnas Vabaduse väljakul suurejooneline meeleavaldus, mille korraldajad seadsid lipukirjaks vaba ühiskonna kaitsmise. Erinevus Balti keti aegsete sündmuste ja meeleavaldustega on selles, et meie ühiskond on täna sisemiselt märksa lõhestunum kui toona ning arusaamad sellest, kuidas ja kelle vastu me oma vabadust peaksime kaitsma, pole kaugeltki üksmeelsed.

Üks on aga selge, et vabadust ihkab inimene endiselt, on seda ilmselt ihanud kõigil aegadel ja jääb alati ihkama: Priius, kallis anne, taeva kingitus, kõigile toob õnne sinu valitsus; kus sind pole leida, seal on viletsus; meie poole heida kallis varandus! Inimese traagika on aga selles, et ta otsib seda priiust, kallist annet ja taeva kingitust valedest kohtadest. Viimselt ei saa ükski poliitiline formatsioon ega maine riik pakkuda kõikidele inimestele vabadust täielikus ja täiuslikus mõttes, sest ühtede vabadus tähendab ikkagi mingeid piiranguid teistele ja vastupidi. Üksikisiku vabadus isiklikuks õnneks, eneseteostuseks ja naudinguteks, kui sellele piire ei seata, muutub paratamatult ühel hetkel ennast või teisi hävitavaks. Kui tahes vabad ja õnnelikud me teataval ajahetkel või teatavas olukorras end ka ei tunneks, jääme ikkagi inimestena sõltuvateks oma piiratusest, oma inimlikest nõrkustest ja enesekesksusest ning lõpuks oma surelikkusest.

Vabadus, millest Jeesus räägib, ja mida Ta endasse uskujatele tõotab, on hoopis teisel pinnal kui olmeline, poliitiline või ideoloogiline vabadus. Martin Luther oma Väikeses Katekismuses teises peatükis seletab seda nii: vabadus või lunastus, mida Kristus oma elu, surma ja ülestõusmise läbi pakub, on lunastus „pattudest, surmast ja kuradi meelevallast“. Sellist lunastust või vabadust saab omadele anda üksnes Tema, sest Temas on Jumal ise saanud inimeseks ja elanud meie keskel ning ilmutanud meile oma igavest, piiritut ja tingimusteta armu. Ning Lutheri katekismuse sõnade järgi on selle lunastuse või vabanemise eesmärk, et „ma oleksin tema päralt ja elaksin tema all tema riigis ning teeniksin teda igaveses õiguses, puhtuses ja õndsuses, nii nagu tema ise on surnuist üles tõusnud, elab ja valitseb igavesti; see on kindlasti tõsi.“

Ükski maine riik, ilmalik ega religioosne ideoloogia, partei ega kirik, isiklik eneseteostus või õnnelik lähisuhe, ei saa meile pakkuda seda vabadust, mille on kinkinud meile Jumal oma Pojas Jeesuses Kristuses. Ja just seetõttu vabastab evangeelium meid ka liigsest nõudlikkusest nende, st oma riigi, valitsuse, perearsti, tööandja, abikaasa või ka iseenese suhtes – meie väärtus ja väärikus inimestena, meie hingeõndsus, meie elu ja surm ja igavene elu ei sõltu viimselt neist ega meist endist, vaid üksnes ja ainult Jumala armust. See on tõde meie endi ja meie eksistentsi kohta, mis vabastab meid, kui oleme selle tõe kord vastu võtnud ja selles püsime.

See tõde võib teha meid rõõmsaks ja vabaks ka siis, kui peame kandma maski, leppima oma rahva ja riigi, oma koguduse ja kiriku, oma kaasinimese ja iseenda poolikuse ja ebatäiuslikkusega, sest just niisuguste, patuste, poolikute ja ebatäiuslikena on Jumal meid armastanud ja vastu võtnud. See tõde võib teha meid rõõmsaks ja vabaks ka siis, kui me ei saa ette näha ega kontrollida oma saatust ja tulevikku, sest me teame, et meie saatus ja tulevik on Jumala kätes. See tõde võib teha meid rõõmsaks ja vabaks ka kurjuse, kannatuse ja surmaga silmitsi seistes, sest me teame ja kogeme, et neil ei ole öelda viimast sõna, sest me oleme Kristuse päralt ja kutsutud elama Tema alamatena Tema kuningriigis, et teenida Teda igaveses õiguses, puhtuses ja õndsuses.

Õnnistatud reformatsioonipüha ja rõõmsat usku, julgustavat lootust ja teenivat armastust meile, head kaasrändurid! Kiidetud olgu Isa, Poeg ja Püha Vaim ikka ja igavesti. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346