Kui aga Jumala, meie Päästja,

heldus ja inimesearmastus ilmus,

siis ta päästis meid –

mitte õiguse tegude tõttu,

mida meie nagu oleksime teinud,

vaid oma halastust mööda,

uuestisünni pesemise

ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.

Seda Vaimu on Ta meie peale ohtralt valanud

Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi,

et meie, Tema armust õigeks saanud,

oleksime igavese elu pärijaks lootuse põhjal.

Tiituse 3:4-7

Kallid sõbrad! Täna, Kristuse ristimispühal on meil põhjust mõtiskleda selle üle, mida tähendab olla ristiinimene ning milline roll ja tähendus on pühal ristimisel mitte ainult Jeesuse, vaid ka meie elus. Olgu siis kohe öeldud, et ristimist ei käsitle me mitte üksnes riituse või tseremoniaalse aktina, vaid see on kristlase jaoks identiteediloome – miski, mis saadab ja kujundab meid läbi elu, pannes aluse sellele, kuidas me tajume ja mõistame iseend ja oma kohta Jumala loodud maailmakõiksuses. Nii nagu kellegi sünnipäeva pühitsedes ei meenuta me lihtsalt sünnipäevalapse sündimise fakti või sellega seonduvaid asjaolusid, vaid me pühitseme selle inimese elu kogu tema terviklikkuses.

Kõnelen täna ristimises antud elust või ristimisele rajatud elukäsitlusest kolmel tasandil: 1) elu on kingitus; 2) elu on sakrament; 3) elu on elamiseks.

Esiteks, elu on kingitus. Igaüks, kes usaldab ja pühendab iseend ja oma elu pühas ristimises Kolmainu Jumala kaitse, juhtimise ja õnnistuse alla, möönab ja tunnistab seeläbi, et tema elu ei pärine ega lähtu temast endast, vaid on talle antud, usaldatud ja kingitud. Vanemad, kes toovad oma lapse ristimisele, tunnistavad selles aktis, et too laps ei ole nende omand, nende loodu või tehtu ega isegi mitte üksnes nende armastuse vili, vaid külaline, Jumala enda saadik, kes on antud mõneks ajaks nende hoida ja kasvatada.

See tähendab ka, et elu, elamise ja olemise õigus kingitakse meile ikka ja taas, mitte üksnes meie eostumise või sünnimomendil, vaid igal hetkel uuesti. Me ei pea ega saagi oma õigust elule või selle elu väärtust mingite omapoolsete pingutuste või saavutustega pälvima, ära teenima või välja lunastama, vaid see antakse meile, kingitakse meile Elu andja enese armust: Kui aga Jumala, meie Päästja, heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda.

Selle tõe omaksvõtmine ei ole sugugi lihtne, sest meie luuüdis, meie kollektiivses DNA-s istub sügavalt saavutus- ja enesetõestamise vajadus. Lihtsalt sõnastas selle jõululaupäeval „Sakala“ arvamusloos Jaana Hinno: „Tänapäeva ühiskonna üks suurimaid probleeme minu silmis on see, et kõik proovivad olla järjest paremad, tublimad, ilusamad ja osavamad. Keskpärasus on out ja väärtustatakse vaid neid, kes teevad midagi suurt. Lapsed on tublid siis, kui naabrilastest varem kõndima ja rääkima hakkavad, taldriku tühjaks söövad, ainult viitele õpivad ja võistlustelt medaleid toovad. Täiskasvanud on väärtuslikud siis, kui teevad tööd, mille nimi kõlab seksikalt või millest saadav tasu laseb vähemalt paar korda aastas käia reisimas ja sõita naabrist vingema autoga.“

Koolitaja ja coach Raimo Ülavere ennustab: „Ehkki vaimsest tervisest tööl, tööstressist ja läbipõlemisest räägitakse ja kirjutatakse üha enam, siis „ravimata“ jääb juurpõhjus: meisse aastatega istutatud ja pidevalt organisatsioonides taastoodetud uskumus, et inimene peab olema produktiivne. Inimene peab otsima pidevalt võimalusi, kuidas teha kiiremini, paremini, kuidas ühes ajaühikus rohkem jõuda.“ Järgneb ajajuhtimise koolitus „kuidas töötada efektiivsemalt“, kuni järgneb koolitus „kuidas läbipõlemisest välja tulla“.

Kallid sõbrad, iga kord kui me pühitseme oma ristimist, kui me pühitseme oma elu ja iga loodud olendi elu kui Jumala suveräänset kingitust, iga kord, kui me tunnistame oma usku Kolmainu Jumalasse ja laseme Temal end Pühal Õhtusöömaajal toita, siis me ütleme otsustavalt ei nendele häältele meie peas ja hinges, teadvuses ja alateadvuses, mis meile kordavad: sa ei kõlba, sa ei vääri, sa ei saa hakkama, sa oled läbi kukkunud, sa oled loll, ja teeme oma kõrvades ja südames ruumi Jumala häälele, kes ütleb meie kohta ja meile: See on minu armas poeg, see on minu armas tütar, kellest mul on hea meel!

Teiseks, mida ristimine meile õpetab ja annab, elu on sakramentaalne, temas sisaldub vaimne, igavikuline, jumalik mõõde. Inimese elu ei ole kirjeldatav üksnes läbi biokeemiliste protsesside või tema sotsiaalsete rollide, vaid läbi temasse istutatud jumaliku algme, Kristuse kujutise, mida ta eneses kannab, Püha Vaimu uuendamise, keda on meie peale ohtralt valatud, et me Tema armust õigeks saanutena oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.

Elu ristimises ei alga meie jaoks sünniga ega lõpe surmaga, vaid ulatub üle aja ja ruumi piiride. See on elu, mida Jumal ise meis toidab oma Sõna ja pühade sakramentidega ning mille eest  meil endalgi tuleb hoolt kanda nii nagu hoolitseme oma ajaliku elu ja füüsilise tervise eest. Me ei pea ajalikku ja igavest, maist ja vaimulikku elu nägema vastanditena, sest Jumal kingib meile oma armu ja elu mitte kusagil kauges tulevikus või surmajärgses elus, vaid siin ja praegu, kuid me ei peaks klammerduma siinse ja mööduva külge, vaid võtma seda kui sissejuhatust, ettevalmistust ja eelmaitset igavesest elust ja osadusest Jumala ja kogu looduga Tema Kuningriigis.

Kolmandaks, elu on antud meile elamiseks. See käib nii sünniga antud elu kui ka ristimises kingiks saadud igavese, vaimuliku elu kohta. Seetõttu on kristlikus elukäsitluses alati midagi väga julgustavat, lootustandvat, elujulgust pakkuvat, nii nagu meile ka tänases jutlusetekstis kinnitatakse, et me oleksime igavese elu pärijad lootuse põhjal.

Täna saadan ma Halliste kirikust igavikuteele 97 aastat siin maailmas rännanud kauaaegse inglise keele õpetaja ja tõlkija Helja-Amanda Kuke, kes kasvas üles Hallistes Kulla külas, kes töötas Tallinna Polütehnilises Instituudis ja Reaalkoolis, kirjutas luuletusi, oli ERSP asutajaliige. Tema õpilased ja õelapsed on meenutanud, et Amanda oli neile eeskujuks oma rahulikku ellusuhtumisega. Kõrges eas vanadaam tundis toimuva vastu huvi elu lõpuni ja õetütar meenutab, et kord oli tädi talle tema elumasenduses öelnud: „Kui elu on antud, siis tuleb elada.“

Tõepoolest, Jumal on andnud elu meile elamiseks – mitte ajastu ja olude arvustamiseks, mitte selle kahetsemiseks, mis oleks võinud olla, mitte sellest unistamiseks, mis võiks kunagi olla, vaid elamiseks. Seetõttu on kristlus midagi väga praktilist – julgustus ja kutse elada, olla Jeesuse jünger, järgida Teda nii rõõmus kui mures, nii headel kui kurjadel päevadel, kasutada meie peale ohtralt valatud Püha Vaimu andi selleks, et maailmas oleks kõrgetele elektriarvetele ja nakatumisnumbritele vaatamata veidigi rohkem lootust, elujulgust, hoolivust ja armastust. Ning olla valmis siit lahkuma, siis kui Jumal meid kutsub, jäädavasse osadusse Temaga lõppematus valguses.

Rõõmustugem siis jumalalapse seisuse eest, mis meile ristimises on antud ja pühitsegem seda elu elades. Kiidetud olgu igavene, püha kolmainus Jumal ikka ja igavesti! Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346