Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.

1.Korintlastele 9:24-27

Head sõbrad! See Pühakirja tekst apostel Pauluse 1. kirjast korintlastele, mis meile on kirikukalendri kohaselt antud tänase jutluse aluseks, on vähemasti minu jaoks mitmes mõttes provotseeriv, harjumuspäraseid ja enesestmõistetavana tunduvaid mõttemustreid kõigutav. Siin kõneldakse spordivõistlustest – pikamaajooksust ja poksimatshist ning võrreldakse meie vaimulikku elu nendega! Me oleme küll rohkem või vähem harjunud sellega, et igapäevane elu, tööalased ja sotsiaalsed suhted on läbi imbunud konkurentsist, võistlemisest, enese tõestamisest ja maksma panekust – aga Jumal arm on ju ometigi kõigile ühtviisi ja tasuta tagatud! Nagu meile meie luterlik usutraditsioon rõhutab, ei saa me õndsaks mitte oma teenete varal, vaid ainuüksi usu läbi Jumala armu vastu võttes!

Piiblis olevate piltidega on aga nii, et ühtki neist ei saa võtta eraldiseisvana, kõigest ülejäänust lahus, ega sellistena liiga tühjaks pigistada, et sealt kogu vaimulik tõde kätte saada. Pigemini aitavad nad paremini mõista mõnda külge kristlikus kuulutuses – ja nii on ka nende spordimaailmast laenatud metafooridega, mis meie vaimusilma ette seatakse sellel pühapäeval, mis kirikuaastas on otsekui murdepunktiks ilmumisaja ja paastuaja vahel ning suunab meie mõtted ja meeled juba tuhkapäevale ja Kristuse ristiteele.

Ma jooksen, ütleb Paulus, aga mitte nagu pimesi, ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes. Neis verbides ja nende kaudu väljendatud piltides võidujooksust ja võitluskunstist sisaldub meie jaoks ääretult oluline tõdemus: kristlus või ristiusk ei ole eeskätt ja ainuüksi teooria, maailmavaade, õpetus, väidete ja uskumuste kogum, vaid praktika, eluviis, Jeesuse järgimine, Tema jüngriks või õpilaseks kujunemise protsess. Loomulikult ei saa me alahinnata kristluse sõnumit ja selle intellektuaalset külge, vajadust uurida Piiblit ja kiriku pärimust, selle üle mõtiskleda ja seda tõlgendada. Kuid, nagu kiriku ajalugu ja tänapäev ning küllap ka meie endi elukogemus tõestab, võivad inimesed või kogudused Jeesuse õpetust küll teada, aga mitte seda elada, Temasse küll uskuda ja sellest usust sõnaosavalt rääkida, aga mitte Teda järgida. Paulus aga ütleb samas kirjas korintlastele, mõned peatükid edasi: Kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. (1Kr 13:2)

Niisiis, kui me hakkame Jeesusesse uskuma ja Teda usaldama, siis oleme kutsutud Teda järgima ja Tema sarnaseks saama, sest Tema on tee, tõde ja elu (Jh 14:6). Kui me tunnistame oma usku ristimistalitusel või ka pühapäevasel missal, siis oleme võib-olla tähele pannud ja imestanudki, et Jeesuse elust, õpetusest, tegudest, isiksusest, suhetest ei räägita siin midagi – me vaid sedastame, et Ta on ilmale tulnud Neitsi Maarjast ning kannatanud Pontius Pilaatuse all. See, kes teab esimestel sajanditel toimunud teoloogilisi vaidlusi Jeesuse olemuse, Tema neitsistsünni ja kannatamise üle, ei pruugi usutunnistuse rõhuasetuste üle imestada. Ometigi võib siit jääda mulje, nagu oleks Jeesuse puhul oluline esmalt Tema sündimine inimeseks, siis kannatamine ja surm Kolgatal, ning kõigest vahepealsest võiks lihtsalt möödaminnes üle libiseda!

Ning selle analoogia põhjal võib tunduda, et meie usuelus on samamoodi – siin on vaid kaks olulist momenti või sündmust. Esiteks, kui me Kristuse usus vastu võtame ja meid ristitakse (luterlik teoloogia kasutab selle kohta terminit õigeksmõistmine usu läbi), ja teiseks see, kui me maisest elust lahkume ja Jumalaga ülestõusmises lõplikult ühineme. Võib tunduda, et kogu vahepealne elu, igapäevane elu, argielu kulgeks justkui omasoodu ning sellel polekski meie usu ja Jumalaga erilist kokkupuutumist. Justkui antaks meile ristimises pilet või kindlustuspoliis, mida vajame taas oma surmahetkel, et ühest maailmast teise pääseda, ehk lisaks veel mõnel pöördelisel või murrangulisel hetkel oma elus. Justkui meie igapäevasel elul oma rõõmude ja murede, tööde ja tegemiste, suhete ja suhtumiste, lootuste ja hirmude, üksilduse ja sõprusega polekski Jumala silmis erilist väärtust – nende usuliselt ja teoloogiliselt kaalukate hetkede, ristimise ja surma vahepeal.

Miski ei saa aga olla ekslikum kui äsjakirjeldatud vaatenurk. Martin Luther oma 95-st teesist või vaidluslausest, mis olid ametlikult reformatsiooni ehk usupuhastuse käivitavaks jõuks, esimeses tõdeb: „Kui meie Issand Jeesus Kristus ütles: „Parandage meelt!“ siis tahtis ta sellega öelda, et kogu ristiinimese elu peab olema igapäevane meeleparandus.“ Meie pöördumine Kristuse poole, meie usalduse kinkimine Temale ei juhtu kord elus, vaid iga päev. Kristusesse uskumine on teekond Tema jälgedes, ja mõnigi kord eeldab see pingutust, visadust, võhma,  nagu kestvusaladega tegelemisel, või täpsust ja kontsentratsiooni nagu võitluskunstide puhul. Aga selles pildis ja tõdemuses on ka lohutus ja julgustus – kui me tunneme endid väsinute, tüdinute või allajääjatena, kui me ei näe usu ja armastuse vilju oma elus küpsevat või pole me enda meelest kaugeltki veel sellised, nagu Kristuse õpilased olla võiksid ja olema peaksid, siis võime lasta endale meenutada: me ei ole valmis, me ei ole oma teekonna lõpul, Jumal ei ole oma tööd meis lõpuni viinud, vaid Ta teeb seda jätkuvalt ja kestvalt.

Viimaks aga peame eriti tänase piibliteksti puhul, mis paneb rõhu meiepoolsele „võidujooksule“, visadusele ja sihikindlusele, otsustavalt ja radikaalselt rõhutama Jumala armu, ilma milleta jääks kogu eelnev jutt Kristuse järgimisest ja teekäimisest parimal juhul headeks nõuanneteks või eneseabiks. Peame rõhutama Jumala armu sama radikaalsel viisil nagu seda teeb Jeesus ise tänase pühapäeva evangeeliumis, kus inimlikul pingutusel poleks justkui mingit tähendust ja kõik töölised saavad päeva lõpus isandalt sama palga, sõltumata sellest, kas nad on viinamäel töötanud kogu päeva või tulnud alles üheteistkümnendal tunnil. Peame rõhutama, et kogu meie teekäimise, kristluse, Jumala lapseks ja Jeesuse jüngriks olemise ja kasvamise aluseks on see, et Jumal on oma armus meid loonud, lunastanud ja pühitsenud, meid kutsunud ja vastu võtnud, andnud meile elu siin maailmas ja tõotanud meile igavese elu Jeesuses Kristuses.

Kas need kristliku eksistentsi kaks tasandit, Jumala radikaalne ja teenimatu arm ning jüngerlus kui eluviis ja Kristuse järgimine vastanduvad teineteisele? See võib nii olla vaid pealiskaudsel vaatlusel, oma sügavamas olemuses aga siiski mitte. Me võime siin mõelda inimestevahelistele suhetele, sõprusele või armastusele abikaasade vahel: on selge, et meil tuleb oma usaldus- ja armastussuhte nimel vaeva näha, end päev päevalt ja tund tunnilt teineteisele pühendada ja kinkida, tuleb iseennast taandada, leppida ja andeks anda. Ja ometigi ei tee see kõik tühjaks tõdemust, et armu ja armastust ei saa välja teenida ega esile kutsuda, vaid see on midagi, mis on meile antud.

Nii ka meie, käies oma teed, joostes oma võidujooksu, võideldes oma võitlust võime igal selle rännaku etapil ja hetkel lasta end kanda Jumala armul ja usaldada end selle armu hoolde teades, et närtsimatu pärg, Jumala kuningriik, ei ole meie pingutuste, tubliduse, isegi mitte meie usu ja armastuse vili, vaid Jumala arm ja and meile, mida keegi ega miski ei saa meilt võtta. Temale olgu kiitus ja au igavesest ajast igavesti!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346