Paastuaeg on vaimne ettevalmistus Vaikseks Nädalaks, Suureks Reedeks ja ülestõusmispühadeks – need on pühad, mis mitte ehk niivõrd välise kombestiku kui oma sõnumi poolest moodustavad ristiusu keskme – Jumal on inimesena tulnud maailma, Jeesuses Kristuses enese kanda võtnud või jaganud inimliku eksistentsi kõige traagilisemaid külgi, kannatust, hüljatust ja surma ning oma ülestõusmise läbi surnuist näidanud, et kannatusel ja surmal ei ole viimast sõna meie eksistentsi kohta, vaid see on ülestõusmise ja igavese elu lootusel.

Paastuaja piiblilugemised, koraalid, palved on tõsisemad kui muul ajal, liturgiline värv on violetne – meeleparanduse ja patukahetsuse värv. Paastuaja jumalateenistused suunavad meie mõtted niisugustele teemadele nagu kiusatused ja katsumused, kurjus ja selle võim, ülekohus ja kannatused, alandus ja surm. Olen mõnelgi eluperioodil tundud, et kevadisel kaunil ja lootusrikkal ajal on need teemad justkui kontrastis ümbritseva keskkonna ja üldiste meeleoludega. Viimastel aastatel on teisiti. Ülemöödunud ja möödunud kevadel tähendas paast paljude kontaktide ja elust osasaamise võimaluste piiramist, sealhulgas avalike jumalateenistuste pidamise keeldu. COVID-viiruse levikuga kaasnenud ärevust ja hirmu.

Tänavune paastuaja algus on märgistatud Ukraina sõjast ning rahvusvahelise ja meie endi riikliku julgeoleku ootamatust ebakindlusest. Me näeme ja kuuleme, kuidas tuhat viissada kilomeetrit meist kaugemal plahvatavad elamurajoonides pommid, inimesed põgenevad varjenditesse ja metroojaamadesse, tapetakse ja haavatakse tsiviilisikuid, sh naisi ja lapsi, sajad tuhanded ukrainlased on sunnitud jätma oma kodu ja kodumaa ning otsima põgenikena varju. Ühtäkki me taipame ja kogeme väga selgelt, lausa oma turjakarvadega, et kurjus, kannatus, surm, vägivald, taevani kisendav ülekohus, millest paastuaeg meile kõneleb, on päriselt olemas. Mitte üksnes piibliraamatus ja jutlustes, keskaegsetes kroonikates või lapsepõlves nähtud nõukogude sõjafilmides, vaid päriselt ja vahetult. Siin ja praegu.

Kui me oleme täna tulnud kirikusse Jumala ligidust, juhtimist ja varju otsima, siis küllap mõtleme paratamatult ka sellele, kus on Jumal kõige selle kurjuse, vägivalla, kannatuse ja vaimupimeduse keskel. Miks Ta sellel sündida laseb, miks Ta ometi ei ole sekkunud ja teinud sellele lõppu. Kas me võime ja tohime oma kitsikuses loota Tema peale, kas meie palvetest on kasu, kas Jumal kuuleb neid? Mida öelda neile, kes tunnevad Jumala poole pöördudes sama, mida Vana Testamendi kogudus psalmis 69: Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama! Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu. Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat. Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. (Ps 69:2-5)

Või siis psalmis 64, tagakiusajate eest kaitset paludes, infosõja rünnakute all viibides: Kuule, mu Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest! Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust, kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli, et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi. Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?“ Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!“ Sest sügav on mehe sisemus ning süda. (Ps 64:2-7)

Ristiusu keskne sõnum on selles, et Jumal on saanud inimeseks, elanud meie keskel, võtnud enesele inimliku loomuse ja olemuse koos kõigega, mida see tähendab. See tõdemus ei puuduta üksnes Jeesuse maapealset elu kaks tuhat aastat tagasi, vaid ulatub üle aja ruumi – meie Jumal ei paikne kusagil kõrgel ja kaugel, väljaspool inimlikku, maist ja piiratud eksistentsi, vaid Ta on meile väga lähedal, on meiega solidaarne, teab ja tunneb meie nõrkust ja kiusatusi, meie hirmu ja ärevust, meie kannatust ja valu, meie lootusetust ja meeleheidet. Tänase pühapäeva piiblilugemises, kirjas Heebrealastele öeldakse Jeesuse kohta: Meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. (Hb 4:15)

Kas see teadmine, et Jumal on Jeesuses Kristuses, keda me kujutame altaril ristilööduna, kannatavana, surevana, meie ligi, et Ta on ligi ka seal ja eelkõige seal, kus plahvatavad pommid, tuntakse surmahirmu, kaotusvalu, ebakindlust homse ees, kas see muudab meie jaoks midagi? Usk Jumalasse ja Tema võitu kurjuse, patu ja surma üle ei ole muutnud maailma kannatuste- ja vihkamisevabaks ega pruugi automaatselt lahendada konflikte ja leevendada inimlikke kannatusi ka Ukrainas. Inimesed ja rahvad peavad ise kandma oma valikuvabadust ja selle tagajärgi ning leidma lahendused enda põhjustatud olukordadele. Ent usk Jumalasse ja Tema ligiolu kogemine võib anda meile silmad, mis näevad kaugemale – näevad küll kannatust ja häda, aga näevad ka midagi veel ja kedagi veel, kes ei hülga ega jäta meid, vaid ütleb: Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal; ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega. (Js 41:10)

Kas pole mitte nii, et keegi on andnud Ukraina rahvale viimastel päevadel väga palju vaprust, julgust, tugevust, ennastsalgavust, mis on paljusid meist pannud mõtlema, kust see pärineb? Kui Venemaa diktaator lootis lühikesele ja kiirele võidule, siis on ukrainlaste kodumaa-armastus ja kaitsetahe, rahva ühtsus ja ennastsalgavus löönud sellesse kurjuse impeeriumisse ehk suurema mõra, kui me esialgu oskame arvata. See ei pruugi tähendada kiiret ja imelist lahendust, aga see võib olla valguskiireks, mis kuulutab ette pimeduse taandumist ja saabuvat koidikut.

Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal. Meiegi vajame rohkem kui midagi muud julgust tõsta oma silmad kõrgemale Kremli tornidest ja Ukraina taevas vihisevatest rakettidest, minna Kristuse juurde, kummarduda Tema aujärje ette ning otsida Tema halastust ja armu, kes meie eest on kannatanud, surnud ja üles tõusnud. Kiidetud olgu Tema nimi ikka ja igavesti!