Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja. 

Psalm 25:25

Ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! 

Efeslastele 5:11

Kallid sõbrad! Tänasel pühapäeval, kolmandal paastuaja pühapäeval on ka ladinakeelne nimetus Oculi (silmad), mis on võetud selle pühapäeva psalmi antifonist ehk vastulaulust: Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja. (Ps 25:25) See on üleskutse meile kristlastena, aga ka kinnitus ja julgustus, et kui me selle maailma heitlustes ja ka omaenda hingelistes segadustes hoiame oma silmad, meeled ja südamed Jeesusel, siis võime me olla kindlad, et me pääseme. Ilmselt ei tähenda see pääsemine, et me kurjuse rünnakutest, kannatustest ja surmast väljapoole jääksime või sellest vabaneksime, vaid seda, et kurjuse omaks ei saa, talle oma hinge ei müü, temasse ei lahustu, tema püünistesse ja võrkudesse nõnda kinni ei jää, et meil sealt enam pääsu pole. Meil tuleb oma silmad ikka ja taas Jeesuse poole tõsta, et Tema valgus meid juhiks ja suunaks.

Ometigi on sellel tõdemusel ka teine külg, mida samuti unustada ei tohiks – silmade tõstmine ja pööramine Issanda poole ei saa ega tohi tähendada oma silmade sulgemist selle maailma ja meie kaasinimeste kannatuste ees. Praegu, kui Venemaa sõjaline agressioon Ukrainas on kestnud üle kolme nädala, kõlab siin-seal inimestega vesteldes tõdemusi, et pidev sõjauudiste jälgimine, videoklippide vaatamine purukspommitatud linnadest, haavatutest, surnutest ja sõjapõgenikest on väsitav, masendav ja stressirohke. Kaua sa sedaviisi jaksad ja mis sellest paremaks muutub? Pigem peaks keskenduma millelegi heale ja ilusale, olgu selleks siis saabuv kevad, mõne hobiga tegelemine, Piibli lugemine või palvetamine – hoiab vaimu tugevamana.

Jah, see on ühtpidi täiesti õige. Ilmselgelt ei pea hommikul esimese asjana Delfi uudisteportaali avama, igal täistunnil ERR uudiseid jälgima või lakkamatult oma nutitelefoni ekraani näppima, et iga järjekordne Venemaa-teemaline postitus oma meeltest ja südamest läbi lasta. Küllap peame oma hinge- ja vaimujõudu hoidma, et olla toeks nendele, kelle heaks me päriselt midagi ära teha same.

Kuid selles peitub ka väga tõsine oht muutuda pimeduse ja kurjuse suhtes immuunseks, nendega harjuda, muganduda ja leppida. See ei puuduta üksnes lihtinimesi. Paar päeva tagasi kirjutas ERR arvamusportaalis Põim Kama, et päev, mil Euroopa riikide juhid hakkavad Ukraina presidendi kõnede suhtes ebamäärast vastumeelsust tundma, ei ole kaugel. Hetk, kui parema meelega pööraks pilgu ära ja teeks midagi mud, sest igaühel on oma mured.

Ta hoiatab siiski, et me ei tohiks pilku ära pöörata, vaid peaksime jätkuvalt hoidma oma pilgud Ukrainal – kasvõi sellepärast, et kõik, mis järgmiseks juhtub, ei tohi meid tabada üllatusena. Kama ütleb: “Seepärast ei tohi keegi Ukrainalt pilku pöörata. Isegi kui paneks parema meelega silmad kinni või teeks midagi muud. Praegu peame vaatama. Selleks, et oleks tunnistajaid, kes pärast mäletaksid, kuidas kõik juhtus. Samuti, et fookus ei hajuks ja narratiiv ei nihkuks. Et kõigil püsiks meeles, kui kallis on vabadus ning miks seda hinda tuleb maksta.”

Tänases epistlitekstis kõlavad apostli sõnad eriti aktuaalselt, jõuliselt ja selgelt: Ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! Tõepoolest, eks alga pimeduse tegudele kaasaaitamine tihti just sellest, et me neid ei paljasta, vaatame nendest mööda ja kõrvale, pöörame oma pilgu ära, laseme neil vaikselt toimuda, sest nii on meie jaoks lihtsam, me oleme liiga õrnatundelised, liiga jõuetud, liiga masendunud selleks, et neile vastu astuda. Aga Kristuse valguses käimine ja elamine võidab pimeduse väe meis ja annab meile julguse ja väe paljastada pimeduse tegusid.

Ka tänasel päeval on ülimalt oluline, et me üksikinimestena, riigi ja rahvana, aga ka kirikuna ja kirikute koostööorganisatsioonidena ei pööraks oma pilku Ukrainalt kõrvale, vaid mõistaksime tingimusteta, resoluutselt ja avalikult hukka Venemaa genotsiidi Ukraina riigi ja rahva vastu kui inimsusevastase kuriteo. Sellele kuriteole ei saa olla mitte mingisugust õigustust ega pehmendavaid asjaolusid, ja on äärmiselt oluline, et me seda just kristlastena selgelt tajuksime, väljendaksime ja võimendaksime.

On eriti küüniline, jõhker ja evangeeliumi vaimuga vastuolus, kui Vene kirikupea patriarh Kirill räägib vajadusest vastanduda läänelikele väärtustele ja geiparaadidele, õigustab otsesõnu Venemaa agressiooni Ukrainas ning ka Eestis võib kohati kuulda teda toetavaid sõnavõtte stiilis “on ikka õige mees, seisab julgelt vastu homoideoloogiale”. See õige mees kiidab takka või vähemasti vaatab vaikimisi pealt, kuidas päev päevalt tapetakse inimesi, pommitatakse sodiks elumaju ja haiglaid, hävitatakse ühe rahva elu! Sõbrad, meie ainus võimalus pimeduse viljatutes tegudes mitte kaasosaliseks saada on neid paljastada ning teha seda julges meeles ja Kristuse Vaimus, mõistes hukka igasuguse agressiooni, vägivalla, süütute inimeste tapmise ja nende kodude hävitamise.

Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Kui me suuname oma silmad Issanda poole, siis kirikute altaritel näeme Teda ristilööduna. See ei meenuta meile mitte ainult Kristuse lunastavat kannatust, surma ja ülestõusmist, vaid ka seda, et Tema on ligi igale kannatavale, vägivalda ja alandust taluvale, allasurutud ja kodutule inimolendile. Kui me tahame hoida oma silmad Kristusel, siis tuleb meil hoida oma silmad ja südamed, meeled ja palved nendel, kes täna oma risti ja kibuvitsakrooni kannavad. Olla neile toeks niipalju kui me suudame ja seista kogu oma väe, mõistuse ja jõuga inimväärsema tuleviku, Jumala Kuningriigi saabumise eest.

Juhtigu meid selleks Kristuse ristilt hoovav valgus ja andku Tema kannatus, ristisurm ja ülestõusmine meile selleks jõudu!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346