Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: 

kes, olles Jumala kuju,

ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, 

vaid loobus iseenese olust,

võttes orja kuju,

saades inimese sarnaseks;

ja ta leiti välimuselt inimesena.

Ta alandas iseennast,

saades kuulekaks surmani,

pealegi ristisurmani.

Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest

ja annetanud talle selle nime,

mis on üle iga nime,

et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv

nii taevas kui maa peal kui maa all,

ja et iga keel tunnistaks:

Jeesus Kristus on Issand -

Jumala Isa kirkuseks.

Filiplastele 2:5-11

Igal jumalateenistusel, mis peetakse pühapäeval või kirikupühal, loetakse sõnaosas kogudusele kolm piibliteksti: Vana Testamendi lugemine, epistel ehk lugemine Uues Testamendis olevatest apostlite kirjadest kogudustele ja evangeelium, kus meiega kõneleb Issand Jeesus Kristus ise. Neile lugemistele järgneb vaimuliku jutlus, kus too oma teoloogilistest teadmistest ja hingekarjase kogemusest, Pühalt Vaimult juhatust ja inspiratsiooni paludes annab loetud ja kuuldud piiblitekstidest lähtuvalt edasi Jumala sõnumi sellele kogudusele, kes on kogunenud Sõna ümber siin ja praegu.

Jutluse aluseks võivad olla nii Vana Testamendi, epistli- kui evangeeliumilugemised, sõltuvalt kirikuaastast. Ent alati on sõnateenistuse kulminatsiooniks evangeelium, mis annab sellele päevale sisu, teema ja fookuse, evangeelium (mis tähendab rõõmusõnumit, head sõnumit Jeesusest Kristusest) peab jääma kõlama ja helisema kuulajate südameis ja eludes ning evangeeliumist lähtuvalt tuleb meil lugeda ja mõista ka teisi selle pühapäeva piiblitekste.

On üks evangeeliumilugu, mida väga vana traditsiooni kohaselt loetakse alati kaks korda kirikuaastas, see on tänane evangeelium Kristusest, kes saabub paasapühadeks Jeruusalemma, ratsutades eeslisälu seljas ja saadetuna oma õpilastest. Pühadeks Jeruusalemma kogunenud palverändurid tervitavad teda palmioksi ja rõivaid teele laotades ning Vana Testamendi kuningapsalme lauldes. Oodati, et Ta tuleks rahu ja õigluse Kuningana, lõpetaks sõjad ja vägivalla, ebaõigluse ja ebainimlikkuse ning taastaks Iisraeli Kuningriigi.

See evangeeliumilugu kõlab kirikutes kaks korda: esimesel advendipühapäeval, kirikuaasta alguses, ja palmipuudepühal, Vaikse Nädala alguses. Advendiaeg on ettevalmistuseks jõulupühadele, mis kõnelevad sellest, kuidas Kuningate Kuningas, igavene Jumala, Algus ja Ots tuleb sellesse maailma kaitsetu ja haavatava inimlapsena. Palmipuudepüha on ettevalmistuseks Suurele Reedele ja ülestõusmispühadele, mille keskmes on pilt Kuningate Kuningast, kes annab oma elu kogu maailma ja inimkonna eest, kes sureb häbistavat ja piinarikast surma ja näitab seeläbi oma ühtekuuluvust ja solidaarsust kõigi kannatajatega, ning ilmub Jumala poolt ülesäratatuna, kõikvõitnud Kuningana taas, et olla oma rahva juures iga päev maailma ajastu otsani.

Nii seob just tänane evangeelium kokku jõulud ja Vaikse Nädala, valmistades meid ette nii Kristuse sündimiseks kui Tema surmaks ja ülestõusmiseks. Ja kui me küsime ja mõtiskleme, milline on see Kuningas, keda meiegi täna tervitame oma laulude ja palvete, oma igatsuse ja lootusega, siis on ehk kohane just täna meenutada Leelo Tungla luuleridu jõuluööst:

Ühteviisi kirgas hele jõuluöö on kõikidele:

vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,

uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,

solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,

öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama…

Tahaks öelda: kõiki neid. Tegelikult tead: ka meid.

Täpselt samavõrra iseloomustavad need read ka palmipuudepüha, mil Jeesus Naatsaretist ratsutab eeslisälu seljas Jeruusalemma – Kuningana, kellel seisab ees Kolgata tee ja ristisurm – et Tema nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.

Kuningas kõikidele, Vabastaja kõikidele – vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele, uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile, solvatule, salvajale, vangile ja valvajale… Ta ei tule üksnes usklikele, kristlastele, luterlastele, eestlastele, ukrainlastele, valgenahalistele, korralikele ja tublidele, neile, kes elavad kristlike väärtuste kohaselt, või neile, kes pole kunagi abielu lahutanud, või neile, kel pole ühtegi sõltuvust… Ei, ta tuleb kõigile neile. Tegelikult tead: kõigile meile.

Meil inimestena on ilmselt loomulik kalduvus teha Jumalat väikesemõõdulisemaks, teha teda endasarnasemaks, enesele vastuvõetavamaks, piirata Tema armu ühel või teisel viisil, otsustada ja määrata, kes jäävad ringi sisse ja kes on sellest väljaspool. Ja nii võib juhtuda, et me kasutame oma usku selleks, et luua veel üks vastandumine või polariseerumine usu ja kristluse pinnal, justkui neid siin maailmas veel vähe oleks. Jumalat ei mahuta aga ükski ring ega piir ei taevas ega maa peal, Ta ei ole tulnud selleks, et siit maailmast ühekaupa inimesi päästa justkui uppuvalt laevalt, vaid selleks, et lunastada, tervendada ja lepitada kogu loodu, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv ja iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand.

Igatsus parema, inimväärsema, helgema ja õnnelikuma tuleviku järele on alati olemas olnud, see on üks osa inimloomusest. Ja ometi tundub, et tegelikkus on selle ootusega karjuvas vastuolus. Esmaspäeval Pärsti Hooldekodus kõnelesin ühe eaka mehega, kes oli silmnähtavalt häiritud sellest, et ma sealsetele inimestele „mitme tuhande aasta vanuseid lugusid jutustan“, millel ei olevat tänapäevaga vähematki pistmist! Praegu valitseb ju Putin, teatas see meesterahvas. Kus on see teie Jumal, miks ta ometi ei saa või ei taha Putini vastu hakata?

Evangeelium jutustab meile mitte ainult lugu minevikust, vaid lugu tulevikust. Kirik, tõeline Kristuse kirik ei ulatu meieni mitte üksnes minevikust oma traditsioonide, õpetuse ja liturgiaga, vaid eeskätt just tulevikust – Jumala Kuningriigist, kus ei ole enam omasid ega võõraid, sõpru ja vaenlasi, seespool ja väljaspool olijaid, usklikke ja uskmatuid, vaid kus Kristus ise oma lõputus armus ja headuses on kõik kõiges ning kus Tema nimes nõtkub iga põlv ja iga keel tunnistab vaid Teda Issandaks ja Kuningaks.

Olin eile siin kirikus vastu võtmas umbes kolmkümmend viit ukraina perekonda, kes on leidnud sõjapõgenikena Viljandis ajutise kodu ja kellele abilinnapea Kristjan Mändmaa meie linna tutvustas. Mängunurk oli täis lapsi, oli tuldud ka vankritega. Rääkisin neile sellest kirikust ja et nad on siia oodatud, kui nad vaid tahavad tulla, et vaikselt palvetada, küünal süüdata. Meie tavad ja kombed on erinevad, minu vene keel on kohmakas, aga ma tajusin, et need inimesed on siin võõras linnas ja võõras kirikus Kuningate Kuninga külalised, veel enam - Tema lapsed. Lõpetades lühikese palve, õnnistasin neid ristimärgiga. Ukrainlasedki tegid ristimärgi, paljudel silmis pisarad. Usun, et nad tundsid selles pühakojas ära oma Kuninga – selle, kes ei tule mitte tankide või soomukitega, vaid eeslisälu seljas, et anda iseend meie ja kogu maailma pattude eest.

Kuningas tuleb ka täna meie juurde ja meie keskele vaiksel ja märkamatul viisil. Nagu ütleb palmipuudepüha koguduselaul: Te leiate ta ees siin Isa pühakojas, Ta õhtusöömaajas ja Sõnas, ristimises.  Ta tuleb, et meid lunastada, et luua meist enesele uut rahvast – Jumala rahvast, kelle seas ei ole vastandumisi ja lõhesid, vaenutsemist ega sõdu, vallutusi ega impeeriume. Ta tuleb, et teha meist Taevase Isa lapsed ja oma Kuningriigi alamad. Ta ei saa ega taha teha seda vägisi, vaid armastuse, tasaduse ja kannatlikkusega - kui me Teda usaldame ja Tema oma elu Valitsejaks vastu võtame.

Aga selle Kuningriigi kodakondsusel on üks tingimus – me ei saa ega tohi kedagi jätta väljapoole, sest Kuningas armastab eranditult kõiki. Tahaks öelda: kõiki neid. Tegelikult tead: ka meid.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346