Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu.

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et Tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas.

Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud. Tema päralt olgu võimus igavesest ajast igavesti. Aamen.

1.Peetruse 5:5c-11

Alandlikkusest ja selle defitsiidist meie ühiskonnas kõneldakse meie päevil üpris sageli. Muusikateadlane ja õppejõud Kadri Steinbach kirjutas kaks aastat tagasi Sirbis nõnda: „Mina mõistan alandlikkuse all meeleseisundit ja enesetunnetust, kui inimene saab aru, et ta ei ole maailma naba. Alandlik inimene mõistab, et maailmas on midagi temast suuremat – olgu see jumal, keskkond või midagi veel. Alandlikkus tähendab elamist hetkes ning rõõmu sellest, mis on just siin ja praegu. Alandlikkus seisneb enesekindluses ning enese väärtustamises just selles ümbruses ja nende inimeste hulgas, kus parasjagu ollakse. See on meeleseisund, kui ei igatseta olla kellegi moodi, kümme korda kuulsam ega kümme korda rikkam, vaid saadakse aru, et ka tagasihoidlikult elatud elul on väärtus. Ja samavõrd, kui alandlikkus seostub enesetunnetusega, seostub see ka suhtumisega teistesse inimestesse ning keskkonda. Kui olla alandlik metsa, mere või raba ees, käime nendega ka lugupidavalt ringi.“

Kristlikus eluvaates algab alandlikkus meie seisundist ja selle tunnetamisest Jumala ees, Tema võimsa käe alla ülendumisest. Frantsiskaani vaimulik õpetaja ja teoloog Richard Rohr on kirjutanud raamatu, milles ta võrdleb Jeesuse õpetust AA ehk anonüümsete alkohoolikute 12-st sammust koosneva programmiga sõltuvusest vabanemisest. Esimene neist 12-st sammust kõlab nõnda: „Tunnistasime, et olime alkoholi ees jõuetud – et me ei tulnud oma eluga toime.“

Rohri väitel ei ole sõltlased mitte üksnes alkohoolikud, narkomaanid, ravimi, kasiino-, töö- või seksisõltlased, vaid meie kõik – inimene on sõltlane oma loomu poolest ning seda öelda tähendab sama mis tunnistada, et inimene on patune. Üks viis määratleda pattu ongi teha seda sõltuvuse kaudu – patt on sõltuvus omaksvõetud tegevustest, mõtte- ja käitumismustritest. Paulus kirjutab roomlastele: Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid teen seda, mida vihkan. Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. (Rm 7:15, 17-18)

Lisaks meie isiklikele pattudele või sõltuvustele ei tohiks me ära unustada patu sotsiaalset ja kultuurilist mõõdet – kõik ühiskonnad, kultuurid, tsivilisatsioonid on sõltuvuses teatud mõtte- ja käitumisviisidest, kasvatades või tootes oma liikmete hulgas aina uusi sõltlasi ja kaassõltlasi. Need nn ühiskondlikud sõltuvused või patud on isegi ohtlikumad kui üksikinimese sõltuvused või patud, sest neid on raskem ära tunda, kuna nad on rohkem või vähem kõikide poolt omaks võetud, normaalseks peetud, isegi tunnustatud ja imetletud.

Nii on tänased Lääne ühiskonnad sõltuvuses oma heaolust ja mugavusest, Venemaa gaasist ja arengumaade odavast tööjõust,  Eesti ühiskond on sõltuvuses saavutusvajadusest, naabrist tublim ja parem olemisest, samas aga ka oma märtrirollist, kus kõik on meile liiga teinud, alates Saksa ristirüütlitest ja lõpetades meie oma valitsusega, kes nõuab koroona ajal maske ja laseb elektrihindadel tõusta. Oleme sõltuvuses pidevast infonäljast, vajadusest kõige ja kõigiga kursis olla, igale poole oma nina toppida ja kõige kohta arvamust avaldada, sest meil on alati õigus.

Paraku võib ka kirik, mis on kutsutud inimesi patust ehk sõltuvustest vabastama, olla ise sõltuvuste küüsi langenud ja anda sellega omakorda toitu uutele sõltuvustele. Nimetan siin vaid üht peamist ja salakavalaimat sõltuvust, mis kristlikus kirikus ikka ja jälle esile kerkib: see on kalduvus tunda endid õigemate, paremate, pühamate ja puhtamatena kui teised inimesed ning toita selle tundega oma ego, üleolekut ja võimutunnet. Kristlased võivad ülevalt alla vaadata nendele, kes pole päästetud või ei kuulu jumalalaste hulka, üks kirik või usutraditsioon võib end paremaks pidada teistest, kus ei ole nende meelest tõelist usku või ehedat vaimsust, ikka ja jälle kerkib kogudustes esile inimesi, kes tahavad küll olla aktiivsed ja innukalt teenida, aga kelle puhul nende endi roll, tähtsus, aupaiste ja tunnustusvajadus varjutab pahatihti selle ilusa ja hea, mida nad korda saadavad.

Me ei pääse ise välja sellest sõltuvuse või patu nõiaringist. Vabanemine, pööre, evangeelium algab meie jaoks sealt, kus me oleme valmis tunnistama nii, nagu anonüümsed alkohoolikud, et me oleme oma sõltuvuse, oma egomängude, oma patu ees jõuetud ega tule oma eluga toime. Selle äratundmise ja tunnistamiseni jõudmine ei tule aga paraku lihtsalt selle kaudu, et me käime kirikus, kuulame ja räägime õigeid sõnu Jeesuse järgimisest või kristlikest väärtustest, vaid see toimub enamasti läbi nende olukordade, kus me totaalselt, põhjapanevalt ja iga oma ihurakuga tunneme oma läbikukkumist, oma jõuetust, oma sõltuvust. Inimesed, kes liiguvad õnnestumiselt õnnestumisele ja eduloolt eduloole, mõistavad tegelikult väga harva, mis edu ja õnnestumine üldse on (parimal juhul mõistavad nad seda omaenda väga piiratud tähenduses).

Jumala vägeva käe alla alandumine ei tähenda mingi fraasi lausumist jumalateenistusel või kamina ees tugitoolis istudes, vaid just neid murdelisi, pöördelisi hetki oma elus, kus me tõesti tunneme oma läbikukkumist, tunneme piltlikult öeldes seda, et meie kütusepaak on tühi ja me ei liigu edasi. Veelkord Richard Rohri osundades: me ei saa tundma tõeliselt Jumalat kui jõu allikat enne, kui meie oma jõud meid alt veab (ja seda mitte üksnes pisiasjades, vaid meie elu tõeliselt olulistes ja kandvates valdkondades). Niikaua, kui sinu elus pole avaldunud inimene, olukord, sündmus, idee, suhe või konflikt, mida sul ei õnnestu juhtida ega hallata, ei saa sa kunagi tunda Jumalat kui kõigeväelist ning halastuse ja armu allikat. Ja seni pole sul võimalik jõuda alandlikkuseni tõelises mõttes kui omaenda edule toetumisest lahtilaskmiseni ja Jumala võimsa käe alla ülendumiseni.

Hea kaasteeline, kui sinu elus on praegu selline inimene, olukord, sündmus, idee, suhe või konflikt, mida sa ei suuda hallata ja mille kaudu sa tunned end lootusetult läbi kukkunuda, põrmu vajununa, tühjaks pigistatuna, siis tea, et just nende olukordade kaudu ligineb sulle Jumal. Tema juhib meie elu nii, et meie teele juhtuvad erinevad olukorrad, mida me ei suuda hallata, kontrollida ega mõjutada. Kangelaslikud isiksused püüavad loomulikult ka nendest olukordadest kramplikult üle olla ja võitjana välja tulla, aga nende kõvad südamed muutuvad siis veel kõvemateks ja jäigad isiksused veelgi jäigemateks. Jumal aga tahab just nendes olukordades võtta meid oma kätele ja tuua enese juurde.

Alles siis, kui me oleme päriselt kadunud, saab keegi tulla ja meid üles otsida.

Jeesus kutsub patuseid – ei mitte ainult ja eeskätt alkohoolikuid, kurjategijaid ja kasiinosõltlasi, vaid neid, kes sõltuvad omaenese egost, vägevusest ja eduloost, kelle elu keerleb ümber iseenda kangelasliku mina – sest just see on, millest Tema tahab meid vabastada. Mitte mõnest üksikust eksimusest või halvast harjumusest, vaid meie endi käest: suurelistele paneb Tema vastu, aga alandlikele annab Ta armu. Näljaseid täidab ta heade andidega, ent rikkad saadab minema tühjalt. Võimukad tõukab ta maha troonidelt ja ülendab alandlikke. Kiidetud olgu Jeesus Kristus ikka ja igavesti!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346