Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au  ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: "See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel!" Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos Temaga pühal mäel.

2.Peetruse 1:16-18

Kristuse kirgastumispüha piiblitekstid kõnelevad meile millestki, mis on või vähemasti peaks olema ristiusus keskse tähendusega – vahetust usulisest kogemusest, mis inimesele osaks saab ja mis tead mingil olulisel viisil muudab, Kristuse kujutise või loomuse temas kiragastab ehk särama lööb. Issanda ingel ilmutab end Moosesele tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, mis põleb, aga ei põle ära. Siis hüüab ja kõnetab Jumal teda kibuvitsapõõsast ning annab  end talle tunda kui Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal. Pühapäeva vanakiriklik evangeelium toob meie silme ette Kristuse kirgastamise Taabori mäel Peetruse, Jaakobuse ja Johannese silme ees – Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus ning hääl pilvest kostis: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!“ 2.Peetruse kirjas tuletatakse meelde just sedasama sündmust, kui apostel toonitab: Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga.

Suur osa kristliku kiriku probleemidest või kristluse jõuetusest tänasel päeval on põhjustatud sellest, et temas puudub või on tahaplaanile jäänud usuline kogemus – midagi vahetut, meid isiklikult puudutavat ja muutvat, mille kohta me saaksime öelda, et me oleme seda näinud oa silmaga või kuulnud oma kõrvaga. Kui see vahetu ja isiklik usukogemus taandub, siis jäävad alles kristlik õpetus, moraal, rituaalid, mis on kindlasti religiooni komponentidena olulised, aga ilma Jumalast osasaamise kogemuseta muutuvad nad kuivadeks, elututeks ja õõnsateks. Küllap on Richard Rohril õigus, kui ta ütleb, et inimesed, kellel pole armastavat suhet Jumalaga, isiklikku ja lähedast kokkupuudet Temaga, kipuvad muutuma usuküsimustes jäikadeks, dogmaatilisteks ja kontrollivateks.

Viljandis lõppeb täna neljandat päeva kestnud pärimusmuusika festival. Kui me mõtleme sellele, mis on Viljandi Folgi fenomen, siis me võiksime öelda, et see on vahetu ja isiklik osasaamine muusika ja pärimuse väest. Me võime lugeda muusikateoreetilisi või ajaloolisi arutlusi regilaulu või rahvakoraali kohta või kuulata nende esitusi helikandjatelt – kindlasti aitab see meil nende tähendust paremini mõista. Kuid tõeline muusikaelamus sünnib ikkagi vahetus kokkupuutes muusikute, instrumentide ja kuulajatega, siin ja praegu, selles ajahetkes ja nende inimestega, kus me praegu oleme. Festivalilt koju minnes saavad paljud meist tõdeda, et me oleme mitte ainult üht või teist bändi või artisti oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, vaid oleme kogenud selle muusika imet ja väge, see on meid puudutanud ja ülendanud, tiivustanud ja lennutanud, üles tõstnud ja edasi viinud.

Samuti on kristlikul jumalateenistusel ja laiemalt võttes kogu kristlikul kirikul nii hoonena kui inimühendusena mõtet vaid niivõrd, kui me temas ja tema läbi saame vahetult kogeda ülestõusnud ja igavesti elava Kristuse ligiolu, armu ja kirkust. Sellele armastavale ja lähedasele suhtele Kristusega peaks meid suunama iga palve ja laul, iga liigutus ja vaikushetk liturgias, iga sündmus või kokkusaamine, osadus ja jagamine koguduse keskel. Me võime tunda muret ja rõõmu kirikuhoone remondi, koguduse avaliku kuvandi, õpetusliku puhtuse, organisatsioonilise sidususe ja aktiivsuse pärast. Viimselt on aga oluline vaid see, kas inimene, kes sellesse kirikusse astub või selle koguduse keskele tuleb, saab minnes öelda, et Ta on Jeesuse Kristuse suurust näinud oma silmaga.

Mõnikord võivad mõned ootamatud ilmutused ja avastused ka üsna kogemata ja teenimata sülle langeda. Aga sagedamini on nõnda, et inimene näeb seda, mida ta otsib ja mille märkamiseks ta oma pilku treenib. Loodusfotograaf peab lummavate vaadete salvestamiseks teadma, millisel aasta- ja päevaajal, millise valguse ja ilmaoludega kaameraga rappa minna ja seal võib-olla tundide kaupa kolama või varitsema, et näha ja teistelegi jagada midagi, mis pakub silmale ilu ja ülendab hinge. Festivali programmipealik Tarmo Noormaa on rääkinud, et aastatepikkune kogemus ja tutvused on talle õpetanud häid artiste ja koosseise õigest kohast otsima ja festivalile tooma. Nii on tõenäolisem ka Kristuse väge, tulemist ja suurust oma meeltega tajuda sellel, kes seda igatseb ja end talle avab.

Olen luterlikus kirikus aeg-ajalt puudust tundnud sellest, mida vabakogudustes nimetatakse tunnistuseks – see on mitte pastori või teoloogi, vaid n-ö tavalise koguduseliikme sõnum sellest, kuidas Jumal on teda kõnetanud, end talle avanud, tema elu muutnud. Kui väga me vajaksime selliseid tunnistusi – kui mitte just pühapäevastel jumalateenistustel, siis muudes kohtumistes ja kokkusaamistel, et üksteist kinnitada, julgustada, suunata: ei, need pole üksnes targutavad müüdid, elukauged dogmad, abstraktsed kristlikud väärtused, kaunid, ent tuimalt korratavad rituaalid, mis meid kokku toovad ja liidavad, vaid ülestõusnud ja kirgastunud Kristus, kes elab ja valitseb aegade otsani ja igavesti, kelle suurust me oleme näinud oma silmaga, kui evangeeliumi valgus meie meeltesse paistab, kelle vägi ja arm voolab meiegi soontes, kui pühas armulauas Teda vastu võtame.

Mis oleks, kui me hakkaksime kirikusse ja kogudusse tulles teadlikult taotlema ja paluma Kristuse ligiolu – et jumalateenistuse alguses kõlav vaimuliku tervitus „Issand olgu teiega“ ei oleks vaid liturgiline fraas, vaid tõesti meie igatsus, soov ja palve saada osa põleva põõsa kogemusest ja kuulda häält taevast? Mis oleks, kui me hakkaksime kaasteelistena, Kristuse Ihu liikmetena, Temasse ristitutena teadlikult jagama neid tunnistusi ja kogemusi, mis meile Tema tulemist, väge ja suurust vahendavad? Kui me ei räägiks kirikukohvidel ja koguduse koosolekutel vaid Ukraina sõjast ja elektriarvetest, eesootavatest remontidest ja annetuste kogumisest, vaid sellest, kuidas ülestõusnud ja kirgastunud Kristuse ligiolu meid meie argipäeva muredes ja rõõmudes ülendab ja kirgastab? Siis… siis oleks vaid Jumala Riik, kui meenutada üht Uku Masingu luulerida.

Me ei pea arvama, et Jumala ligiolu kogemine tähendab vaid pilvedes hõljumist. Ka jüngrid tulid Taabori mäelt alla ning jätkasid oma teekonda, mis viis Jeesust järgides Jeruusalemma, Kolgata poole. Meilgi on oma jeruusalemma ja kolgata teekonnad ootamas, aga Kristuse valgust näinuna, Temaga lähedastes ja armastavates suhetes elades on meie elu lõpmata elusam, jõud lõpmata suurem, armastus ja hoolivus lõpmata loovamad kui vaid üksi ja omaenda jõust pingutades, rügades ja püüeldes. Sellepärast soovin ja palun ja õnnistan Sind nende sõnadega, millega algab iga jumalateenistus ja iga armualautalitus: Issand olgu teiega! Et sa iga oma meele, iga oma ihurakuga, iga oma sisemise tundlaga tajuksid – Issand on siin, Issand on sinuga. Praegu. Selles ajas ja hetkes. Selles paigas, mis on püha maa. Võta jalatsid jalast. Tõsta pilgud ja käed taeva poole. Ta on sinuga, et Sind õnnistada. Ta on sinuga, et sulle lootust ja rahu anda. Ta on sinuga, et sulle andeks anda. Ta on sinuga, et sind terveks teha. Ta on sinuga, et vaigistada su meeli ja südant. Ta on sinuga, et käia koos iga sammu su teekonnast ja kanda sind kord igavesse valgusesse. Kiidetud olgu Isa, Poeg ja Püha Vaim ikka ja igavesti. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346