teisipäev, 27. september 2022    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Jumala inimesekssaamine kui kutse, kohustus ja võimalus. 9. pühapäev pärast nelipüha

Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma. Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas. Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas. Nemad on maailmast, seepärast nad räägivad nagu maailmgi, ja maailm kuulab neid. Meie oleme Jumalast; kes on Jumala ära tundnud, see kuulab meid. Kes ei ole Jumalast, ei kuula meid. Sellest me tunneme ära tõe vaimu ja eksituse vaimu.

1. Johannese 4:1-6

 

Armsad! Tunnen pisukest kohmetust ja ebalust teie poole nõnda pöördudes – oli aeg, mil ma algaja vaimulikuna pea iga jutluse alguses koguduse poole kui oma armsate poole pöördusin, aga aastatega olen hakanud küsima, kas see ei ole liiga odav ja liiga pealiskaudne ning kas ma ikka tõepoolest suudan teid armastada oma mõtetes, sõnades ja tegudes. Aga kui meie tänane tekst apostel Johannese poolt just nõnda algas – Armsad, ärge usaldage iga vaimu, siis tunnen, et minugi kohus on seda teile meenutada: te olete igaüks Jumala silmis armsad, kallid ja väärtuslikud – isegi siis, kui me ise seda ei jaksa teiste või enda kohta uskuda –, ja see, mida Jumala Sõna kuulutaja teile siit kantslist jagab, peab olema Jumala Vaimus ja Tema armastuses öeldud.

Niisiis, armsad! Tahan tänases jutluses põgusalt puudutada kolme teemat: 1) Jumala inimesekssaamine kui kristliku tõe kriteerium; 2) Jumala inimesekssaamine täna, meie eludes; 3) Jumala inimesekssaamine – kutse ja kohustus meile.

Esmalt, Jumala inimesekssaamine Jeesuse Kristuse isikus, elus, õpetuses, imetegudes, kannatamises, surmas ja ülestõusmises ei ole kristlikus usus lihtsalt üks tõde või väärtus paljudest, vaid selle usu tuum, kese ja nurgakivi. Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast. Küllap me kohtame paljude inimeste hoiakutes ja eludes igatsust salapärase, seletamatu kõrgema jõu järele, mida võidakse nimetada saatuseks, kosmiliseks energiaks, kõiksuseks, ehk isegi Jumalaks või Loojaks, ollakse valmis veenma, et päris iseenesest ei saa see maailme, elu ja teadvus olla tekkinud, ning püütakse selle energia, kõiksuse või Loojaga mingil viisil kontaktis või osaduses olla.

Ristiusus mööname me küll, et Jumal on end ilmutanud või avaldanud paljudel eri viisidel, olgu siis looduses, rahvaste ajaloos, kunstilise eneseväljenduse inspireerijana, inimlikes tunnetes ja pürgimustes. Kuid erilisel, ainulaadsel ja kordumatul viisil on Jumal end ilmutanud Jeesuses Kristuses, kes polnud lihtsalt erakordsete võimetega inimene ja karismaatiline jutlustaja, vaid inimeseks saanud Jumal. Temas tuli universumi Looja, maailmakõiksuse suurim vägi, jõud ja energia, kaks tuhat aastat tagasi meie maailma, sisenes piltlikult öeldes meie aegruumi, elas meie keskel inimesena ja sai meile teeks, tõeks ja eluks (Jh 14:6), et meie võiksime Tema kaudu minna Isa juurde, avastada uuesti ja  vahetult oma jumaliku päritolu, elada nii ajutises maailmas kui ka igavikus Jumala lastena, kes saavad osa Tema Vaimust, väest ja armastusest.

Tänase pühapäeva teema, tõe ja eksituse kontekstis peaksime rõhutama, et suurim eksitus, millesse kristlased või kogunisti terved kirikud võivad langeda, on see, kui me vahetame ära kristiku kuulutuse põhituuma, sellesama tunnistuse Jeesusest Kristusest kui Jumalast lihasse tulnuna mingite teise- või kolmandajärguliste arusaamade või praktikatega, mis ajas ja ruumis muutuvad, ning hakkame neid pidama kristluses peamiseks. Need teise- ja kolmandajärgulised arusaamad ja praktikad kuuluvad peamiselt moraali ja usukombestiku valdkonda. Näiteks on need arusaamad ühiskonnaelu korraldusest, poliitikast ja sotsiaalsest õiglusest, abielust ja seksuaalsusest, mis võivad erinevatel ajastutel või ka erinevates kirikutes ja kultuurikontekstides olla erinevad. Või siis jumalateenistuse kord, kirikumuusika ja -laul, erinevad palvetamise vormid ja vaimulikud praktikad. Meile võib tunduda ahvatlev, kui kõik kristlased saaksid nendest asjadest ühtmoodi aru ja järgiksid samasugust kombestikku, aga tegelikkuses muudaks see ristiusu ka märksa igavamaks ja monotoonsemaks.

Erinevates jumalateenistuse ja vaimse elu vormides ning erinevates pühakirja tõlgendustes ei ole kristlusele ohtu niikaua, kui Jeesus Kristus on selle usukogukonna või usutraditsiooni kese ja tuum, kuni tunnistatakse Teda lihasse tulnununa, ollakse Jumalast ja Tema Vaimust kantud. Ja seetõttu pole kirikul ühtki tähtsamat ülesannet kui tunnistada Jeesusest Kristusest kui teest Isa juurde, juhtida inimesi sellele teele ning küsida enesekriitilises vaimus ja meeleparanduses, kas ise ollakse Temaga õiges suhtes, kas püsitakse elavate okstena Tema kui tõelise viinapuu küljes.

Teiseks, Jumala inimeseks või lihaks saamine ei ole üksnes ajas ja ruumis piiritletud sündmus, mille raamideks on Naatsareti Jeesuse eluaastad, vaid midagi, mis sünnib ikka ja jälle, kõigil aegadel ja kõigis paigus. Ülestõusnud Jeesus ütleb oma õpilastele: Ja vaata, mina olen igapäev teie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20). Ta tuleb ka tänasel päeval oma koguduse keskele Sõnas – evangeeliumi kuulutuses ning sakramentides – ristimises ja armulauas. Ta tegutseb meie seas ja meie keskel, meie argipäevas, meie eludes, meie katsumustes ja väljakutsetes, meie kogukondades ja suhetes. Ta on Issand, kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal, ja kes on igapäev meie juures niikaua, kuni maailm püsib.

Selles valdkonnas on üks eksitus, millesse kristlased ja kirikud võivad langeda, just see, kui me piirame Jumala inimesekssaamise kahe tuhande aasta vanuste sündmustega – loeme ja kuulame lugusid Jeesuse tegudest ja sõnadest hardumuse või rutiiniga nagu lugusid Kalevipojast või vabadussõjast. Peaksime avama oma südame silmad, et õppida tajuma ja nägema Jeesuse tegutsemist meie keskel. Siin ja praegu.

Küsimus, mida võiksid endale esitada ja millele püüda vastada: mida teeb Jumal minu elus praegu, käesoleval eluperioodil, nendes olukordades, millesse ta on mind asetanud? Kuhu Ta mind juhib, mida mulle õpetab, mille nägemiseks tahab Ta avada mu silmi, mille kuulmiseks kõrvu, mille mõistmiseks südant, milliste ütlemiseks huuli, milliseid ülesandeid, väljakutseid Ta minu ette seab? Sinu ette, kes oled Jumala silmis armas, kallis ja väärtuslik? Palun, et sa mõtiskleksid nende küsimuste üle oma koduteel või siis, kui saad olla segamatult iseenda ja Jumalaga.

Kolmandaks – Jumala inimesekssaamine on kutse ja kohustus meile võtta tõsiselt oma inimeseksolemist ning avaneda üksteisele, oma kaasteelistele just inimlikkuses. Jumal tuli meie juurde, meie keskele, meie sarnasena, sest Ta armastab meid. Ei mõju kuigi veenvalt, kui me kuulutame maailmale Jumala inimesekssaamisest, keeldudes samas inimlikkusest neile, kes on meie kõrval. Liiga palju ja liiga sageli on kirikus ja kristlaste keskel võltsi pühalikkust, usklikkust, vagadust, hoolivust, kus Pühakirjast võetud lausete, ilusate sõnade ja kallistuste taga võib olla pealiskaudsus, ükskõiksus, osavõtmatus ja kõrkus. Saada heaks kristlaseks – kui selline asi üldse teadlikult võimalik on – ei tähenda inimlikkuse hülgamist, vaid vastupidi, on sellel teel esmane ja viimne: saada inimeseks.

Eksitus oleks aga pidada inimlikkust või inimeseks saamist kristlikus kontekstis mingiks meiepoolseks pingutuseks, aina paremaks, pühamaks ja mõistavamaks saamist. Vastupidi, inimeseks olemine ja inimeseks saamine algab sellest, et me pöördume üksteise poole ja julgeme üksteisele avaneda oma nõrkuses, poolikuses ja haavatavuses. Julgeme kõrvale panna oma maskid ja olla inimesed. Jumala ees ja üksteise ees. Need, kes loodavad ja igatsevad saada paremaks, aga ikka ja jälle äparduvad. Need, kes tahaksid saavutada oma päevades ja tegemistes rahu, aga ikka ja taas leiavad end pealiskaudsuse ja rööprähklemise oravarattas. Need, kes tahaksid armastada ja usaldada, kuid kardavad haiget saada või end naerualuseks teha. Need, kes on vahest nii lõpmata väsinud, et lähedastele inimestele jäävad vaid tühjad pihud. Jumalast rääkimata. Need, kes vaikselt, sala, endamisi nutavad, aitavad, loodavad, palvetavad.

Sellised me oleme inimestena. Ja mingil uskumatul, arusaamatul, seletamatul viisil armastab Jumal meid sellistena. Ja selliste poole pöördub apostel sõnaga: Armsad! Kas kuulete, me oleme Jumala armsad, kallid, silmaterad, need kellest Temal on hea meel ja kelle juurde Ta on tulnud ja tuleb Jeesuses Kristuses. Oleme patused, kes igatsevad armu. Oleme patused, kellele on antud armu. Tuleme kokku, sest Tema, Jeesus kutsub meid nimepidi, et meid tervendada, lepitada, uueks luua. Ärgem siis otsigem üksteisest mitte headust, vooruslikkust, eksimatust, tarkust, ilu, julgust – otsigem üksteisest Kristust. Mida Tema puudutab, see puutub kullaks, kellesse Tema elama asub, muutub kauniks lossiks, Tema Püha Vaimu templiks.

Pauluse sõnadega: See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.

Jumala võrratult suur vägi meis – elagem selles, hingakem selles, laskem sellel end kanda ja juhtida, mis peamine – jagagem seda. Kiidetud olgu Jeesus Kristus!



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 07.08.2022


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346