Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks. Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest "armastus katab kinni pattude hulga". Olge üksteise vastu külalislahked ilma nurisemata! Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti. Aamen.

1. Peetruse 4:7-11

Meie tänane jutlusetekst algas sõnadega: Aga kõigi asjade ots on lähedal. Tõepoolest, kui me taotleme elutarkust, soovime olla arukad majapidajad meile antud ajas ja ruumis, on see hea lähtepunkt, millest alustada – meie eksistentsi ajutisus, piiratus ja mööduvus. Helilooja Arvo Pärt ütles aastate eest Tartu Ülikooli aulas peetud seminaril “Arvo Pärt ja teoloogid”: “Me keegi ei tea, kui palju meile elada antud on, ja sellepärast räägingi just sellest kõige tähtsamast teemast. Kui kõiki küsimusi ja probleeme vaadata pilguga, nagu see oleks vahetult ene sinu surma, saad selged, lakoonilised ja õiged vastused. See on lühim tee tõeni. Teoreetiliselt näitab elukell alati viis minutit ene kahtteist.”

Tõepoolest, kui vaataksime oma elule, selle valikutele ja probleemidele nii, nagu oleks see vahetult enne meie enda või mõne meie kaasinimese lahkumist, siis oleks vast lihtsam taibata, et väärtused, mis ei ole käega katsutavad ja silmaga nähtavad, on palju suuremad, kui majalobudik või poolteist tonni plekki, millega ringi kihutada. See väljend “majalobudik ja poolteist tonni plekki” pärineb ühest intervjuust endise Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäega ja on hetkel minu jaoks väga kõnekas, kuna olen viimasel nädalal palju energiat ja ka raha pühendanud niihästi oma korteri remondiks kui ka vana pereauto remontimiseks, et ta võiks tehnilise ülevaatuse läbida. Küllap meil kõigil on omad majalobudikud ja pooleteisttonnised plekid, olgu siis päris otseses tähenduses või kõnekujundina, mis neelavad aega, jaksu ja tähelepanu, võtavad meie päevad, meie aastad, meie tervise.

Ja siis vajame ikka ja jälle seda meenutust, et kõigi asjade ots on lähedal: mitte ainult meie ja meie kaasinimeste elu pole mööduv ja üürike, vaid ajahammas sööb meie majad ja autod, meie ainelise ja vaimse loomingu, kaduvad on mitte üksnes inimesed, vaid ka terved rahvad ja impeeriumid, kultuurid ja tsivilisatsioonid.

Algkristlaste elutunnetust eristas meie omast ühe olulise joonena Kristuse peatse taastuleku ootus, mida loodeti juhtuvat juba oma eluajal. Ja seetõttu tunti, et suurtel ja ambitsioonikatel maailma päästmise ja parandamise projektidel ei ole motet, olulisem on valmistuda Jumala Kuningriigi jaoks. Ometigi ei tähendanud Jumala Kuningriigi jaoks valmistumine mitte resigneerumist, vaid oma palge, oma südame ja oma olemuse pööramist selles suunas, mis on ainsana tõepoolest oluline – suhted Jumala ja kaasinimestega.

Need nõuanded, mida apostel Peetrus siin jagab, on ühtpidi üsna lihtsad ja igapäevased, kindlasti mitte ülejõu käivad: olge külalislahked, ärge nurisege, teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud… Meilt ei oodata üleinimlikke pingutusi, pühakuks saamist, oma vara laialijagamist või oma ihu põletada andmist, vaid lihtsat inimlikkust, hoolivust, osavõtlikkust. Selle anni või nende andidega teenimist, mis meil on, sest kellelgi ei ole kõiki ande ja kelleltki ei saa eeldada selle panustamist, mida talle antud ei ole.

Ent mis ometigi kõige selle kohal kõrgub ja kõike seda pühitseb, mida Peetrus või kes tahes tänane jutlustaja või hingekarjane nõuandena öelda võiks, on armastus: Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest “armastus katab kinni pattude hulga”. Tõepoolest, kui elukell näitab viis minutit enne südaööd ja kõigi asjade ots on lähedal, siis on ainus küsimus, millel on mote ja tähendus, küsimus sellest, kas meie suhted Jumala ja inimestega on kantud ja pühitsetud armastusest. Me ei saa vältida ja olematuks muuta elus tehtud vigu, me ei saa üle ega ümber oma poolikusest ja piiratusest. Ent armastus katab kinni pattude hulga, armastus toob suhetesse andestust, mõistmist ja leppimist, armastus ravib haavad ja muudab määrdunu taas puhtaks.

Surm ja kaduvus ei hävita ega muuda armastust olematuks. Vastupidi – surm ja kaduvus on armastuse proovikivi. Siis, kui kõik ajutine ja poolik kaob, ilmub nähtavale täiuslik ja igavene.

Varsti, kui hiilgavad tähed on kustund,

kui oled jäädavat hommikut näind;

kui oled surmast sa läbi kord astund –

küll sa siis leiad, mis armastus teind.

Ainult see seisab, jäädavalt kestab,

jäädavalt kestab, mis armastus teind.

kui oled surmast sa läbi küll astund,

küll sa siis leiad, mis armastus teind.

Kuhu sa kevadel istutand, külvand,

seal on vast teine ehk lõigata võind.

Ruttu on külvaja jäljed siit kadund,

Ainult see seisab, mis armastus teind.

Oled sa Jumala tõe eest siin seisnud,

patuga sõdides surma ka läind?

Maailm su unustab, siiski on jäänud

ja kannab vilja, mis armastus teind.

Taevased annid me osaks kord saavad,

mida meist keegi veel siin pole näind.

Ustavad siis alles selgesti näevad,

et see on jäänud, mis armastus teind.

Mis siis on armastus ja mis pole seda mitte? Mulle tundub, et armastuse kvaliteedimärgiks on ehedus, siirus, osavõtlikkus – armastus on miski, mis juhtub kahe inimese või ka inimese ja Jumala vahel päriselt, mis ei ole teeseldud, kujutletud või mängitud. Kirjanik Lauri Sommer ütleb toredas essees hiljutises ajakirjas 60+: “Me upume kõikjalt tulvavasse infosse, möödarääkimistesse ja vaidlustesse, milles tähenduse ülekannet ei toimu. Alles kohale jõudmine, meeleliigutus, vastukaja ja osadus muudavad suhtluse tõeliseks.”

Ilusasti ja täpselt öeldud – tõeline suhtlus, armastusest kantud ja pühitsetud suhtlus sünnib seal, kus on kohalolu, meeleliigutus, vastukaja ja osadus. Seal, kus ei kiirustata ega täideta ühist ruumi lõputu loba, jutuvada, info ja mõttetute vaidlustega, vaid osatakse vaikida, kuulata, tähele panna, kohal olla. Seal, kus ei valitse ükskõiksus ja tuimus, vaid meeleliigutus, kus üksteise tunded ja lood, rõõmud ja mured peegelduvad ja vastukaja tekitavad, kus me tunneme endid märgatuna, tõsiselt võetuna, tähele panduna. Seal, kus võitluse ja enesekehtestamise ning enesesse kapseldumise asemele on tulnud osadus – taju ja taip, et saadakse üksteisest osa, sest ollaks osa suuremast tervikust. Kristusest, kelle ihu liikmed me oleme pühas ristimise kaudu. Temast, kelle murtud ihust ja valatud verest ka täna oleme kutsutud osa saama.

Armsad sõbrad! Me läheme ka täna siit tagasi oma ellu, oma majalobudiku ja pooleteist tonni pleki juurde, oma eluringi ja kohustuste juurde. Elukell näitab viis minutit enne südaööd. Meil on aega vaid viiv, mõned päevad, mõned aastad ehk. Seda on lõpmata vähe ja samas nii lõpmata palju. Me ei pea tegema suuri asju, vaid väikesi asju suure armastusega, on öelnud ema Teresa. Lauri Sommer ütleb: “Iga inimene saab teisele natuke usku ja kinnitust anda. Nii et kuhu tehnoloogia ka ei tormaks, heal sõnal on siiski veel oma mote. Ärge jätke seda üksteisele ütlemata.”

Ärge jätke täna siit kirikust minemata ilma, et oleksite andnud kellelegi natukene usku ja kinnitust, ilma et oleksite kellelegi öelnud hea sõna. Oleme Jumala armu head majapidajad – võime anda sellest, mida meile on antud, võime teenida selle jõuga, mida Jumal annab. Armastus ei lähtu meist, vaid Jumalast. Enamgi veel, Jumal on armastus, need apostel sõnad on kirjutatud minu esimese koguduse, Juuru koguduse kiriku võidukaarele. Isegi siis, kui meie võime ja valmisolek armastada on pisike, peaaegu olematu, kui meie usk on otsekui sinepiivake, siis Jumala arm, heldus ja lahkus jagavad otsatult. Temale olgu austus Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346