teisipäev, 27. september 2022    

AVALEHT
TEATED
KIRIK JA KOGUDUS
VAIMULIK
JUTLUSED JA TEKSTID
JUHATUS JA NÕUKOGU
TÖÖTAJAD
TOIMKONNAD
JUMALATEENISTUS
LEERIKOOL
KIRIKLIKUD TALITUSED
MUUSIKAELU
LAPSED JA PERED
NOORED
DIAKOONIA
ANNETUSED
GALERII
AJA LEHT
TÄNAME

SISERING

JUTLUSED JA TEKSTID


Ainult koos teiega olen ma kristlane. 13. pühapäev pärast nelipüha

Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.

2. Korintlastele 3: 4-6

 

Hea kaasteeline, küsi korraks iseendalt, mis põhjusel oled Sa täna siin Viljandi Jaani koguduse keskel. On see harjumuse jõud – midagi, mis toob Sind ikka ja jälle pühapäeva hommikul kirikusse? On see mõni konkreetne rõõm või mure, tänu- või eestpalve põhjus, mida tahaksid Jumalaga jagada? On see mõni probleem, millele otsid Püha Vaimu abiga vastuseid? Kas see on soov kuulda huvitavat, puudutavat, kõnetavat sõnumit? Kas see on igatsus ja vajadus näha kogudusekaaslasi, olla nendega osaduses? Kas see on igatsus olla evangeeliumi ja armulaua kaudu ühendatud ülestõusnud Jeesusega? Kõik need põhjused kokku või veel midagi?

Kutsun Sind täna mõtlema seeüle, miks on kogudus ja koguduse peamine nähtav avaldumisvorm ehk jumalateenistus – kogunemine Jumala Sõna ja sakramendi ümber – meie usuelus olulised, mis on koguduse mandaat, tema olemasolu põhjus, tema kõlblikkus, kui kasutada tänasest jutlusetekstist võetud terminit. Miks on meil vaja kogudust ja kas saaksime hakkama ka ilma selleta?

Apostel Pauluse 2. kirjas korintlastel, mis on väga isiklik ja kohati emotsionaalne, sisaldab üht lõiku, mida nimetatakse kaitsekõneks või apoloogiaks. Paulus oli paigast paika ja kogudusest kogudusse reisiv apostel ning paljuski tuli tal kogdusi juhtida ja juhatada kirjade kaudu. Nüüd, tema äraolekul, on Korintose koguduses ilmnenud mitmeid probleeme ja on esile kerkinud neid, kes Pauluse autoriteedi ja mandaadi kahtluse alla seavad. Nagu öeldud, on Pauluse kaitsekõne üsnagi kirglik. Ta ütleb enda ja oma kaastööliste kohta: Meie ei ole ju nii, nagu mitmed, kes Jumala Sõnaga hangeldavad (2Kr 2:17), küsib retooriliselt: Kas jälle peame hakkama ennast soovitama? Või on meil vaja, nagu mõnel teisel, soovituskirju teie kätte või teie käest? (2Kr 3:1) Ning tõdeb siis, et Korintose kogudus ise on Kristuse poolt talle antud soovituskiri: Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. (2Kr 3:2)

Meie tänases perikoobis või jutlusetekstis toonitab Paulus jõuliselt: Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt. (2Kr 3:5) Me võime küsida, missugune meelsus on sedasorti sõnade ja väidete taga. Ülim alandlikkus, kus ühtki edulugu, saavutust, pädevust, isikuomadust ei kirjutata enese arvele? Või vastupidi, äärmuslik enesekindlus, kus oma mandaat, missioon, pädevus ja autoriteet seotakse Jumala endaga ning asetatakse end niiviisi väljapoole inimlikku kriitikat? Ilmselt ei ole päriselt õige see ega teine, vaid kõik algab oma pilgu tõstmisest inimlikust kõrgemale ja usaldusest Jumala vastu Jeesuse Kristuse kaudu.

Ning see ei puuduta mitte üksnes Pauluse ja teiste apostlite, kirikuõpetajate ja vaimulike juhtide autoriteeti, vaid kirikut, Kristuse Ihu ja Jumala rahvast tervikuna. Meie kõlblikkus tuleb Jumalalt – see, mis koguduse teeb väe ja elujõu allikaks, pühade osaduseks, on Jumalast ja Tema Vaimust, kes teeb elavaks. Me ei saa ega peagi üksikute inimeste, töötegijate ja vaimulike liidrite inimlikke omadusi, tugevusi ja nõrkusi, eripärasid ja omadusi kõrvale jätma. On selge, et mõni vaimulik võib olla inimlikult sümpaatsem, vastuvõetavam, tulemuslikum oma töös kui teine. Samamoodi on ka kogudustega. Kuid ometi kehtib koguduse puhul see, et tervik on enam kui üksikute liidetavate summa.

Mulle meeldib väga seriaalist „Uus paavst“ ühe peategelase, fiktiivse paavsti Johannes Paulus III kõne kardinalidele, kus ta ütleb: „Mind hirmutab mõte sellest, kes ma olen teie jaoks. Mind lohutab mõte sellest, kes ma olen koos teiega. Teie jaoks olen ma  Rooma piiskop. Koos teiega olen ma kristlane.“ Vahel juhtub, et ametid, rollid, positsioonid, nendes ametites eeldatavad pädevused ja ametitega kaasnev autoriteet ja staatus hakkavad elama justkui oma elu. Aga nii nagu kogudus vajab vaimulikku, vajab vaimulik kogudust. Nii nagu pole olemas ideaalseid vaimulikke, pole olemas ka ideaalseid kogudusi. Nii nagu pole olemas kõlbmatuid vaimulikke, pole olemas kõlbmatuid kogudusi – Jumal, kes meid on kutsunud, ei saa eksida. Tema on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, Vaimu lepingut.

Koos teiega, ainult koos teiega, olen ma kristlane. Teisiti pole see võimalik, keegi ei saa olla kristlane lahus kirikust, Kristuse ihust. Jeesus ütleb: Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. (Jh 15:4-5) Mõnikord me kipume unustama, et see pilt viinapuust ja okstest ei ole mitte minust ja Jeesusest, minu personaalsest jumalasuhtest, vaid see on pilt kogudusest, kirikust, pühade osadusest. Lisaks minule on selles viinapuus palju oksi ja võrseid. Selles osaduses püsides, juurdudes, sellesse jäädes on võimalik osa saada ülestõusnud Kristuse väest ja elust ning kanda Temas palju vilja igaveseks eluks.

Armsad sõbrad, ma tulen tagasi selle küsimuse juurde, milleks me oleme täna siin kirikus ja koguduses. Küsin seetõttu, et väga sageli kehtib see, et me leiame seda, mida või keda me otsime. Kui me tuleme kirikusse eeskätt kui hoonesse, siis võime üle lugeda kõik pirnid kroonlühtrites, mis ei põle, ja iga logiseva põrandaplaadi. Või siis ka imetleda kirikuhoone ilu, pühadust ja ajastuteülest sõnumist. Kui me tuleme kirikuõpetaja tarkuse, soojuse, isikliku võlu ja karisma pärast, siis võime meeles pidada üksikuid sõnu või lauseid, mis ta jutluses on öelnud, pilku, millega ta meid vaatas, käepigistust või kallistust, mille vahetasime. Kui me tuleme jumalateenistuse kui sündmuse, omamoodi etenduse või häppeningi pärast, siis võime tähele panna muusikat, liikumist, erinevaid osavõtjaid, ning otsustada siis, kas see meeldis või ei meeldinud, kõnetas või ei kõnetanud.

Nagu ütlesin, me ei saa ega peagi sellest inimlikust täiesti vabanema või lahti laskma – vastupidi, on hea, kui oskame märgata, rõõmustada ja tänada kauni orelipala, värskete lillede, hea jutluse või vaimulikult rikastava palve eest. Aga me peaksime teadlikult harjutama oma meelte suunamist ja fokusseerimist ülestõusnud Kristusele, kelle ihu liikmed me püha ristimise kaudu oleme, kes meid kutsub ja kogub oma rahva peole, et meid toita Sõna ja sakramendiga ning lasta meil osa saada oma elust, täiusest ja armust. Peaksime aina ja jälle teadvustama, et kirik – olgu siis Kristuse Kirik tervikuna oma paljude uskkondade ja harudega või konkreetselt meie kodukogudus – on Jumala nõder asi, nagu ütles peapiiskop Jaan Kiivit seenior, aga just sellisena Jumal oma kirikut tarvitab maailma lunastamiseks, et tunnistada Jumala Kuningriigi saabumisest kogu inimkonna ja kogu loodu jaoks. Peaksime harjutama end ikka ja jälle mitte ainult tulema kirikusse, vaid tulema selle palvega, et Jumal avaks meie silmad ja kõrvad, südamed ja meeled Kristusest osa saama, Pühast Vaimust osa saama, kes teeb elavaks, valgustab ja pühitseb. Peaksime iga jumalateenistuse eel oma südamed vaikses palves Kristusele suunama ja paluma, et Tema ise teeks meid ikka ja jälle kõlbavaks oma suurtest andidest osa saama ja neid jagama, et Tema kasutaks ise oma Sõna sulaseid ja vaimulikke, et evangeelium jõuaks meieni, puudutakse meie südameid ja muudaks meie elusid.

Võtkem siis praegu hetk aega selleks palveks. Issand Jeesus Kristus, Sina oled viinapuu, meie oleme oksad. Aita meil jääda Sinusse ja jää Sina meisse. Me oleme tulnud Sinu kotta, Sinu kutse ja Sõna peale, Sinu tõotuse peale: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ Me palune, Issand, täida oma tõotus, ole meie keskel, ava meie silmad Sind ära tundma ja meie südamed Sind vastu võtma. Kasuta tänast jumalateenistust siin Jaani kirikus selleks, et meie usk saaks tugevamaks, meie lootus kirkamaks, meie armastus tulisemaks, et me võiksime üheskoos olla kirik, Sinu nõder asi – mis siis, et habras ja nõder, peaasi, et oleme Sinu tugevates ja hellades kätes. Kasuta meie koguduse vaimulikku ja kõiki oma sulaseid, keda oled kutsunud oma rahvast teenima ja toitma, anna oma sõnad neile suhu, mis kõnetaksid, puudutaksid, valgustaksid ja teed näitaksid. Ärata meie südameis igatsus kohtuda Sinuga, Issand, pühal armulaual, saada Sinuga üheks leiva ja veini, Sinu murtud ihu ja valatud vere kaudu. Õnnista ja läkita meid sellelt jumalateenistuselt – toitma näljaseid, jootma januseid, lohutama kurbi, julgustama argu, teenima abivajajaid. Tee meid kõlblikuks, Issand. Tee meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut. Tee meid kõlblikuks, Jeesus. Sinule olgu kirkus, ülistus ja tänu ikka ja igavesti.



Marko Tiitus
Koguduse õpetaja

Viljandi Jaani kirik 04.09.2022


| üles |

 

 

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346