Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem. Aga see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale. Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem heda tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!

Galaatlastele 6:2-10

Apostel Pauluse üleskutse ja õhutus kanda üksteise koormaid, mitte tüdida ega väsida head tehes, vaid teha head kõikidele, eriti aga usukaaslastele, on ühtpidi universaalne ja ajatu – see andis suuna esimese sajandi kristlikele kogudustele Galaatias ja võib seda anda meilegi siin ja praegu. Ja teistpidi tunduvad need sõnad justkui otse sihituna tänasesse päeva, praegusesse ajahetke, kus kõigi nende erinevate kriiside vahetudes, ebakindluse kasvades ja vaimsete jõuvarude kahanedes ei saa olla midagi olulisemat kui olla üksteise suhtes lahke, hooliv, tähelepanelik, mõistev ja abistav.

John Eldredge, Ameerikas elav nõustaja ja vaimulike raamatute autor on juhtinud tähelepanu sellele, et inimene sarnaneb kaameliga: too võib nädalaid kõrbes vee ja toiduta vastu pidada ja kõrvaltvaataja ei pruugi arugi saada, et tema jõuvarud on otsas, aga kui ta kord siis väsinuna põlvili vajub, võib see olla tema viimane hingetõmme. Nii on ka inimesega – see kes pealtnäha on tugev ja vastupidav, võib tegelikult olla viimse piirini viidud ja piisk karikasse võib panna selle karika üle voolama.

Mõnigi kord võib väike asi – ülemäärane nõudlikkus, kriitilisus, sääsest elevandi tegemine – olla see, mis kellegilt viimase jõuraasu röövib ja ta vaimse või füüsilise kokkuvarisemiseni viib. Ja teistpidi, vahel võib lihtne toetuse või mõistmise väljendus, sõbralik sõna, kaastundlik pilk, lihtne abistav tegu, mõnest nõudmisest või pretensioonist loobumine olla see, mis annab kaaslasele hõlpu, hingamist, kosumist, uut jõudu ja lootust.

Aga seda kõike teate te küllap samahästi ja pareminigi kui mina. Seetõttu viitan tänases jutluses kolmele aspektile, mis minu meelest on olulised just praegusel ajastul ja meie elulaadis selleks, et me üldse võiksime üksteise koormaid kanda ja üksteisele head teha. Need kolm aspekti võiksid olla kokku võetud kolmes tegusõnas: KUULA, ANNA ANDEKS, USALDA JUMALAT! Esmalt, kõik algab ju kaasinimese kuulamisest, märkamisest ja tajumisest, või tihti ka võimetusest seda teha. Kui ma olen kiriku keldrisaalis olevatele laudadele pannud pühapäevaste kirikukohvide jaoks küsimuse „Kuidas sul (päriselt) läheb?“ siis on sellele minu meelest palju laiem kandepind ja tähendus kui see, mis puudutab vaid kümneminutilist vestlust peale jumalateenistust. Rääkida päris asjadest ilma enesessesulgumise, võltspaatose, liigse lobisemise ja edevuseta, jagada oma elusid, olla siirad ja vahetud, see nõuab päris palju julgust, usaldust, alandlikkust ja ausust mõlemalt suhtluspartnerilt. On nii palju asju, mis pärsivad meie võimet üksteist kuulata, märgata ja tajuda, olgu selleks siis alaline kiirustamine ja rabistamine, sotsiaalmeedia kaudu leviv pealiskaudsus, kus tunnete väljendamine ja peegeldamine piirdub paari-kolme emotikoniga, aga ka individualism, mina-kesksus või lihtsalt öeldes isekus.

Seetõttu peaksime ikka ja jälle küsima nendelt, kes meile olulised, kellele tahame head teha, kelle koormaid oleme kutsutud kandma: kuidas sul läheb, kuidas sul päriselt läheb? Mitte leppima pealiskaudsete vastustega arvates, et me niigi teame oma kaasinimest juba läbi ja lõhki, sest me lihtsalt oleme nii elutargad, nii kogenud, nii hoolivad, vaid küsima, kuulama, tajuma, kuulama palves ja vaikuses, kuulama viisil, mis teeb meie suhtluses ja vestlustes ruumi Kristusele ja Pühale Vaimule. Nii nagu meie suhe Jumalaga on suures osas rajatud kuulamisele – Jumala Sõna kuulamisele, jutluse kuulamisele, nii on ka see meie inimsuhetes.

Teiseks nimetan üksteise koormate kandmisel meie võimalust ja kohustust andestada. Tõepoolest, võime vastu võtta ja jagada andestust on üks võimsamaid, ilusamaid ja transformeerivamaid inimlikke kogemusi. Meie Isa palves on kõrvuti palve igapäevase leiva ja andestuse pärast. Nii nagu meie ihu vajab toitu, jooki, soojust ja peavarju, vajab meie hing andestust – kogemust, et meid armastatakse, väärtustatakse ja võetakse vastu meie vigadele, eksimustele ja poolikusele vaatamata. Et meil inimestena on piisavalt igapäevast leiba ja et meie suhetes valitseb andeksand, need on Jumala Kuningriigi saabumise kõige selgemad ja olulisemad märgid.

Meie Isa palves on lahutamatult seotud meie võime ja valmidus andestust jagada ja vastu võtta, üht ei saa olla ilma teiseta: Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ei ole võimalik olla kaasinimesele toeks, talle head soovida, tahta ja teha, tema koormaid kanda, kui ollakse kinni oma haavumises ja eneseõigustamises, kibestumises ja solvumises, osutatakse ja osatatakse tema vigu, eksimusi, inimlikke puudujääke. Mitte ilmaasjata ei ole piht, patutunnistus ja armukuulutus iga jumalateenistuse sissejuhatuses, aga see osundab meile, et sama peaks toimuma tegelikult ka iga inimliku suhtlusseose ja -situatsiooni alguses ja lõpus.

Andestus võtab meie õlgadelt ühe olulisima koorma – see on koorem ja paine elada täiuslikus, korrastatud, õiglases ja perfektses maailmas ja suhete süsteemis, see võtab meilt paine kõike toimuvat kontrollida, reeglistikku mahutada, selgitada ja mõista. Richard Rohr on öelnud: mida me ei saa korda teha, mida me ei saa selgitada, mida me ei saa kontrollida, mida me saa isegi mõista, selle puhul on vaid üksainus võimalus – andeks anda. Pangem siis veelkord tähele seda järjekorda: mitte nõnda, et kõigepealt selgitame, mõistame, kontrollime, teeme korda, ja siis võib-olla lõpuks ka andestame, vaid vastupidi – see, mida me oma suhetes ja maailmas ei saa korda teha, selgitada, kontrollida, mõista, seal tuleb mängu andestuse vägi. Kõige radikaalsemalt väljendub see ehk Jeesuse palves oma hukkajate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“! (Lk 23:34)

Niisiis, kui sa tahad kanda oma kaasinimeste koormaid, siis kuulamise, märkamise ja tajumise järel tuleb õppida andeks andma. Ja viimaks, tuletagem meelde üht olulist tõsiasja, millest kõik ju algab ja millega lõpeb: Jumala usaldamine. Tänase pühapäeva vaimulikuks juhtmõtteks on apostel Peetruse sõnad: Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.(1Pt 5:7) Head teha saab vaid see, kellele on head tehtud; andeks anda suudab vaid see, kellele on andeks antud; kaasinimese koormaid kanda suudab vaid see, kes tunneb, et Jumal on võtnud tema koorma ja peab hoolt tema eest.

Eile saatsime siit Jaani kirikus igavesse koju 95-aastase Marta. Poeg näitas mulle Martale ja Eduardile 1.1.1955 aastal kingitud Uut Testamenti, kuhu oli kirjutatud pühendus: Mälestuseks Marta ja Eduardile. Õpeta oma lapsi ja perekonda Jumala kartusele ja ole neile kõigiti ise eeskujuks kristliku eluga. „Ehitage endid kui Jumala äravalitsetud, pühad ja armastatud, südameliku halastusega, heldusega, alandusega, tasandusega, pitkameelega. Kannatage üks töisega, kui kellelgi on midagi kaebamist töise pääle; kui Kristus teile ka on andeks andnud, nõnda ka teie. Aga pääle kõige selle ehitage endid armastusega, see on õige tugev side.“ Nõnda manitseb Paulus.

Meie ajastu kubiseb nõustajatest ja kogemusnõustajatest, terapeutidest ja vaimse arengu treeneritest, mentoritest ja coach'idest, gurudest ja teadmameestest/naistest, koolitajatest ja õpetajatest. Kõik nad teavad ja annavad nõu, kuidas leida üles oma tegelik mina või sügavam olemus, kuidas unistada, eesmärke seada ja nende poole liikuda, kuidas olla tõhusam või siis mitte, kuidas toime tulla manipuleerijatega ja leppida ära oma vanematega, teha genogrammi ja enneagrammi.
Veel pool sajandit tagasi sellist nõustajate armeed inimeste ümber ei olnud, aga paljudel olid vanemad või vanavanemad, kes usaldasid Jumalat ja õpetasid oma lapsi sedasama tegema. Sestap on kuidagi väga kainestav ja kaunistav lugeda taolisi pühendusi, nagu see 1955. aasta 1. jaanuariks, Marta ja Eduardi laulatuspäevaks, neile kingitud Uude Testamenti kirjutatu. Vorkutas Ivdeli vangilaagris leidsid Marta ja Eduard teineteist ja kokku nad jäid ligi 50 aastaks, kuni Eduardile kojukutse saabus. Eile, 20 aastat hiljem, saatsime ka Marta sinna, kus neid seob vaid armastus, see "õige tugev side“.

Olgu siis meiegi eeskujuks, juhiks ja elujulguse ning armastuse allikaks Kristus, kes kandis meie kõigi koorma Kolgatale ja kelle ülestõusmises on kingitud uus elu kõigile meile. Aamen.

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346