Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.

Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: „Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti.“

Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale, sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu. Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeiumi tunnistamisel ja oma osaduses siiruses nende ja kõikidega. Oma palvetes teie eest nad igatsevad teie järele Jumala võrratu armu tõttu, mis teie peal on. Tänu olgu Jumalale Tema ütlemata suure anni eest!

2. Korintlastele 9:6-15

Lõikustänupüha mõte ja tänaste Pühakirja tekstide sõnum on palju avaram kui rõõm ja tänulikkus selle eest, milline on olnud minu isiklik saak tänavu sügisel, ükskõik kas me peame siis silmas aia- ja põllusaadusi või oma saavutusi laiemas mõttes. Kui me laseme oma pilgul libiseda üle nende sügisandide, mis kirikusse altari ette lõikustänupüha kaunistuseks seatud on, siis tõepoolest võib meie süda täituda tänutundest, aga siin on kaks ohtu, mis võivad seda tänumeelt omakorda piirama hakata. Esiteks võib meile kusagil südamesopis ikkagi tunduda, et saak oli oodatust kasinam – kartuleid võinuks kuue koti asemel olla kaheksa, naabrinaise kõrvitsad-nunnud kasvasid kopsakamateks ning õunamahla sai purkidesse oodatud viiekümne liitri asemel kõigest nelikümmend kolm. Ja kuna korilase tüüpi inimesel on kalduvus saagi suurust võrrelda, olgu siis teiste oma või iseenda varasemaga, siis võib hõlpsasti juhtuda nii, et lõikustänupühast saab hoopiski lõikuskadeduspüha.

Teine oht varitseb meid siis, kui salved on tõepoolest pilgeni täis. Siis võib tulla tahtmine endale korralikult õlale patsutada ja nunnu kaenlasse võtta ning sammud Paunvere väljanäituse poole seada. Nagu see mees tänases evangeeliumis, kes arutab endamisi, kuhu ta oma rohke saagi peaks paigutama: Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vilja mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Tänulikkus ja selle väljendamine jäävad tahaplaanile ning annavad maad enesega rahulolule ning oodatavate järgmiste töövõitude ja nende viljade nautimisele.

Seepärast, head sõbrad, kuitahes oluline ei oleks meile igapäevane leib, mida me päevast päeva Jumalalt palume, kuitahes olulised ei oleks altari ette asetatud viljavihud, õunad ja meepurgid, meil tuleb tõsta oma pilgud kõrgemale ja näha sügisandide taga altarit, millel on Kristuse rist Tema eneseohverduse ja kõikeandva armastuse märgiks, näha andide taga Andjat ja loomingu taga Loojat. Ning see on lõikustänupüha mõte ja sügavam olemus – taibata ja kiita Teda, kellelt kõik annid viimselt pärinevad: Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis.

Ehk on üks asi, mis võib meil nii tänases jutlusetekstis kui Pühakirjas laiemalt märkamata jääda, Jumala heldus, suuremeelsus, ülevoolavus Tema armu ja andide jagamisel. Ajalooline kogemus ja elu siin Põhjamaa karmides tingimustes on meid, eestlasi, õpetanud elama säästlikult ja kokkuhoidlikult. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa – ja seetõttu on iga kopika väljaandmine või kulutamine kompromiss, mida tuleb väga tõsiselt kaaluda. Ülevoolavuse ja helduse kohta on meil kasutusel hoopis teistsugused sõnad – laristamine, priiskamine, raiskamine. Ja seetõttu on meisse küllap sisse istutatud püüd ka annetamisel, kinkimisel, heategevusse panustades teha seda ometigi säästlikult – anda, aga mitte liiga palju. Võtta sünnipäevale kaasa kingitus, mis ei oleks nii odav, et kinkijale piinlikkust valmistab, aga mitte ka nii kallis, et endale liiga teeb. Küsida lapselt või lapselapselt, kes tuleb kahtkümmet eurot paluma, kas ta siiski viieteistkümnega hakkama ei saaks – mine tea, muidu ei õpigi kokkuhoidlikkust!

Ja nii võib meile tunduda, et ka Jumal on oma loodu suhtes säästlik ja kokkuhoidlik, Ta küll annab, aga mitte liiga palju, vastab palvetele, aga mitte liiga tihti, õnnistab, aga samas võtab teise käega. Olgu aga kohe öeldud, et selline jumalapilt on kõike muud kui piibellik. Vastupidi, Pühakirjas rõhutatakse aina ja taas, et heldus on üks Jumala olulisimaid ja püsivamaid omadusi. Suur on sinu heldus kuni taevani! (Ps 57:11) – see on sama, mis öelda „ma armastan sind kuuni ja tagasi“, nagu ühes lasteraamatus, sest Jumala heldus on ärarääkimatult suur, see ulatub taevani. Tänage Issandat, sest tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! (Ps 118:1) Ta ei jaga oma õnnistust mitte jaopärast, natukesehaaval, jupikaupa, vaid rikkalikult, külluslikult, heldelt. Ta on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis.

Brian McLaren räägib oma raamatus Naked Sprituality, kuidas teismeeas küsis temalt kord üks sõber: Kui palju raha oleksid sa valmis loovutama oma silmanägemise eest, kui peaksid jääma pimedaks? – Palju, kõlas vastus, tegelikult kogu oma raha. – Aga oma jalgade eest, kui sul oleks raske haigus, mis aheldaks sind ratastooli nii kauaks, kui sul oleks piisavalt maksta oma ravi eest? – Kõik, kogu oma raha paneksin mängu ja võtaksin veel võlgu, et vaid saada tagasi kõndimisvõime. – Aga kuidas on lugu sinu kuulmise, sinu vaimse tervise, sinu mõistusega? – Ka nende eest annaksin kogu oma raha ja rohkemgi veel. – No näed siis, sa hindad oma silmi, kõrvu, liikumisvõimet ja mõistust nii kõrgelt, et oleksid valmis maksma miljoneid dollareid nende kaotamise korral. Aga need ongi ju sul olemas, järelikult oled sa rikkam kui multimiljonärid!

Milline rikkus, milline küllus, milline õnnistus, milline heldus Looja poolt on meile antud selles lihtsas, igapäevases, nii enesestmõistetavas kingis, mille kohta Martin Luther ütleb oma Väikeses Katekismuses: Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled, ning hoiab neid siiamaani. Kui mõtleme oma silma või kõrva ehitusele, vereringele või südametegevusele, oma võimele lugeda ja saada aru päevauudistest või Pühakirjast, nautida ja tunda meeleliigutust heas muusikast või kaunist kleidist, tajuda sügispäikese puudust oma nahal või pühapäevaste pannkookide maitset, armuda ja unistada, rõõmustada ja kurvastada, liikuda ja puhata – kas pole see tõendiks Jumala, meie Looja otsatust, ülevoolavast õnnistusest ja armust?

Ja veelgi kaugemale vaadates – Jumal on loonud minu koos muu looduga. Me ei ole siin üksinda, eraldatuses, isolatsioonis – millises imepärases maailmas me elame! Kui külluslikud on meie ümber sügisesed värvid, kui kaunid võivad olla jaanikuu päikeseloojangud või augustikuu sumedad ööd täis taevatähti ja ritsikate saagimist, kui palju elurõõmu ja lusti on Looja pannud koera kehasse ja meeltesse, kellega võin teha õhtuse jalutuskäigu, kui palju sitkust, jõudu ja graatsiat kätkeb endas hobune, kellega mu tütar ratsutab, kui imeliselt lummav on rabamaastiku minimalistlik ilu või vihmasadu, mis ei taha ega taha lõppeda...

McLaren räägib ülalnimetatud raamatus, kuidas ta ühel unetul ööl manas oma vaimusilma ette erinevaid õnnistusi oma elus, tuues nende eest Jumalale tänu: alates õhtusöögist paari tunni eest läksid ta mõtted põllumeestele, kes kasvatavad toitu, sealt edasi riisipõldudele ja viinamarjaistandustele, maapinnale, päikesepaistele ja vihmasajule, fotosünteesile ja puhtale õhule, päikesesüsteemile ja galaktikale, kus me elame, viimaks kogu universumile, kogu loodule. Ja ta ütleb: ma tundsin sügavat tänulikkust – mitte üksnes nende konkreetsete andide eest, mis hõlmavad otseselt mind ja minu elu, vaid kõige eest, mis on olemas kõikjal ja alati; ning selle asemel, et näha universumit ja selle paljusid ande keerlemas ümber minu ja minu elu, nagu see tavaliselt tänulikkusega on, nägin ja tajusin ma iseend kui kingitust selle suurema kingituse, universumi sees. Ja ma tundsin tänulikkust mitte lihtsalt selle eest, et teatud kingitused ja õnnistused on osaks minu elust, vaid palju enam tundsin ma tänulikkust selle eest, et minu elu võib olla osakene palju-palju suuremast kingitusest, Jumala heldusest, ülevoolavast õnnistusest ja rikkusest.

Tänu olgu siis Jumalale Tema ütlemata suure anni, elu loomise ja alalhoidmise, lunastuse ja pühitsuse eest!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346