Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks Temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.

1.Korintlastele 1:4-9

Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid. Neis on koos Vana ja Uus Testament. Neis on koos jumalikkus ja inimlikkus. Neis on meie elu läte ja sihtpunkt. Neis on koos see, milleks me oleme loodud, kes me olla võiksime ja olema peaksime. Me oleme loodud armastusest ja armastuse jaoks.

Ma arvan, et teoreetilisel, universaalsel ja abstraktsel tasandil võiksime me sellega kõik nõustuda. Kui me aga heidame pilgu - erapooletu ja kaine pilgu oma argipäeva, siis võime küsida, kas ja mil määral teeme selles teadlikult ruumi armastusele. Pigem on ju nõnda, et armastuse koha võtab enesele toimekus, efektiivsus, tublidus. Me ärkame hommikul ja mõtleme esimese asjana sellele, milline on meie ülesannete ja toimetuste loend algavaks päevaks. Õhtul päevale tagasi vaadates revideerimine oma tegemisi ja mõtleme sellele, millega jõudsime ühele poole ja mis jäi tegemata.

Rohkem või vähem mõõdame oma päevi ja aastaid, oma elu ja seeläbi ka iseend ja oma kaasinimesi läbi selle, mida oleme saavutanud või tegemata jätnud. Küllap oleme märganud, et üks esimesi tunnustussõnu, komplimente, julgustusi, mida juba lapsele ütlema hakatakse, on seotud tublidusega. Tubli laps! Tubli laps on see, kes on millegagi hästi hakkama saanud – toa ära koristanud, hea hinde saanud, koeraga jalutamas käinud. Ja ilmselt jätkub niisugune tubli-olla-püüdmine ja tublidusele orienteeritus hilisemaski eas.

Ainult et tubli-olemise ja paljude asjadega hakkama saamise eelduseks on kiirustamine ning sellega kaasneb omakorda pealiskaudsus ja hoolimatus. Krooniline ajapuudus, mis tapab armastuse, sest armastus on pika meelega (1Kr 13:4). Jeesuse suurim käsk seadusetundjale ja ka meile pole mitte „tööta kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega“ või „askelda kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega, tee ära mitte kahe, vaid kolme inimese töö“, vaid Tema antud elujuhis, eeskuju ja suund on: armasta! Armasta Jumalat ja oma ligimest ja mitte niisama möödaminnes ja vahetevahel, vaid kogu oma südamega, kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega.

Ehk peaksime oma päeva alustades küsima hoopiski nõnda: mis on see üks asi, mis tänasel päeval kajastaks ja väljendaks seda, et Jumala ja kaasinimese armastamine on minu põhiväärtus, mu elu ja eksistentsi mõte? Millise sõnumi, telefonikõne, teo või ka loobumise peaksin ette võtma täna selleks, et mitte saada võimalikult rohkem tehtud, vaid et võimalikult rohkem väljendada armastust? Ja õhtul päeva lõpetades võiks meie küsimus ja vaimulik filter olla samuti mitte see, mis sai tehtud ja mis jäi tegemata, vaid see: millised mu mõtetest, sõnadest, tegudest, kohtumistest, toimetustest olid kantud armastusest ja rajatud armastusele ning millised mitte, et siis esimeste eest tänada ja teised patukahetsuspalves Jumala ette tuua.

Armastusest kõneldes peaksime siit eemaldama igasugused sentimentaalsed tähendused – just niimoodi väljendas seda hiljutises „Plekktrummi“ saates näitleja ja pedagoog Liina Olmaru, kui ta rääkis sellest, et Püha Johannese kooli pedagoogilise kontseptsiooni kohaselt on pedagoogiline suhe, õpetaja ja õpilase suhe eelkõige just armastussuhe. „Armastuse all pean ma silmas inimese, teise isiksuse sügavat aktsepteerimist, huvi tema vastu, tema kuulamist, tema jälgimist, tema tajumist ja kogu selle teadasaamisega arvestamist õppetöös.“

Ma usun, et see määratlus võiks olla meile kõigile ja igas eluvaldkonnas heaks suunaviidaks, kuidas armastada nii Jumalat kui kaasinimest: tema, selle teise, selle sina sügavat aktsepteerimist, huvi tema vastu, tema kuulamist, tema jälgimist, tema tajumist ja kogu selle teadasaamisega arvestamist oma mõtetes, sõnades ja tegudes.

Armastus ei tähenda kindlasti ideelmaailmas, romantilistes unelmates või õhulossides elamist, maailma, teiste inimeste ja iseenda vastuolude, ebatäiuslikkuse või katkisuse ees silmade kinni pigistamist. Paulus alustab oma 1. kirja korintlastele tänu, tunnustuse, omamoodi armuavaldustega. Ta tänab Jumalat armu eest, mis neile on antud Kristuses Jeesuses ning ütleb: Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist.

Kui me loeme seda kirja edasi, siis me näeme, et Korintose kogudus on kõike muud kui musterkogudus – siin on lõhesid, rivaalitsemist ja kildkondlikkust; siin on kõrkust, kiitlemist, omaenese tarkuse, positsiooni ja kompetentside esiplaanile seadmist; siin on moraalseid libastumisi ja kõlvatust; siin on koguduseliikmete omavahelist kohtuskäimist; siin on korratust jumalateenistustel ja selle keskmes oleval söömaajal, osadussöömaajal ehk armulaual. Tegelikult on selles koguduses esindatud kogu probleemide skaala, mida me võiksime kujutleda – vali, millist tahad! Ja ometi ütleb Paulus, selle koguduse eemalviibiv karjane ja vaimulik isa: teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist.

Head sõbrad! Küllap meil igaühel on mingisugune kujutlus või arusaam ideaalsest või ideaalilähedasest kogudusest – milline õhkkond ja õpetus seal valitsevad, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja suhestuvad, kuidas lahendatakse probleeme, milline usuline väljendusviis on sellele kogudusele omane –, nii nagu meil on arusaam ideaalsest abielust, töökohast, riigist, ühiskonnast. Tõde on aga see, et enamasti on tegelikkuse ja ideaalide vahel suuremad või väiksemad käärid. Oma unistused võime me suunata ideaalidele, aga armastamiseks on meile antud tegelikkus – need inimesed, kes kuuluvad meie perre või töökollektiivi, kes on päevast päeva meie kõrval, see rahvas, kelle keskele oleme sündinud, see kogudus oma püüdluste ja puudustega, kelle liikmeks Kristus meidki on kutsunud.

Näha ja armastada Teda, Kristust, just puudulikes, ebatäiuslikes, mõranenud inimestes, suhetes ja olukordades, mitte vältida probleeme või põgeneda nende eest, vaid toetada nende keskel oma jalad tugevasti sellele, kes on meie usu alus ja vundament, Kristus ise, olla siin ja praegu armastuse saadikud ja jagajad, olla need, kes ka teisiti mõtlejaid, arvajaid, talitajaid sügavalt aktsepteerivad, kuulavad, tajuvad – see on meie vaimulik väljakutse ja ülesanne, mis on antud armastuse kaksikkäsus.

Ja siit me jõuamegi viimaks selleni, mil kombel on lahutamatult seotud omavahel jumalaarmastus ja ligimesearmastus: see, kes näeb ja usub Jumalat mitte üksnes kõrge ja kauge väe või olemise allikana, vaid Jumalana, kes on oma olemust ilmutanud Jeesuses Kristuses, saanud Temas inimeseks, ja kes Püha Vaimu läbi on ka praegu kohalolev igas usklikus, igas loodud olendis, kõikjal ja alati – see, kes näeb, tajub ja usub Kolmainu Jumalat just sellisena, see näeb ja tajub Kristust igas inimolendis, igas kaasteelises, igas ligimeses. Või vähemasti on kutsutud nõnda vaatama, et me Kristust igas inimeses näeme.

Nii võime me ka täna siin kirikus enese ümber vaadates, oma usukaaslastele vaadates öelda koos Paulusega: Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Ja kui meil tekib ka kahtlusi oma koguduse, oma usukaaslaste, iseenda suhtes, kui tekib küsimus, kas me ikka peame vastu, veame välja, kanname välja oma kutsumuse, oma usu, oma armastuse, oma kristlaseks olemise ja inimeseks olemise, siis on meil Pauluse julgustus: Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.

Üks vaimulik harjutus meile algavaks nädalaks võiks olla püüd vaadata inimesi enda ümber nõnda, et näha Kristust, Tema kirkust ja armastust igaühes: juhuslikus rongikaaslases, väsinud kassapidajas, jonnivas lapses, murelikus ülemuses, armunud teismelises, hellust igatsevas vanainimeses, puhevil poliitikus, palvetavas kirikuõpetajas. Näha Kristust kõige väetimates, kõige katkisemates, kõige vastuolulisemates inimestes. Näha Teda kõige lähemates ja igapäevasemates ja läbi-lõhki-tuntud inimestes. Näha Teda iseendas. Kasvõi korraks, sest siis muutub kõik ja Kristuse armastus haarab meid enesesse.

Kiidetud olgu Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim ikka ja igavesti!

EELK Viljandi Jaani kogudus Pikk 6, 71003 Viljandi, tel 433 3000, viljandi.jaani[ät]eelk.ee
arveldusarve SEB Pank: EE6610 100 220 503 960 04
arveldusarve Swedbank: EE752 200 221 057 689 936
reg kood 80209346